Käisime täna Brisbane´is Queenslandi tennisekeskuses ning nägime pealt, kuidas me Kaia Kanepi mängis end veerandfinaali.
Peab tunnistama, et mul on tagantjärele ikka tohutult hea meel, et just sellele võistlusele jõudsin. Kuigi olen aastaid tennisega tegelenud, olen seni igasugu jõukatsumistele vaid teleekraanilt kaasa elanud. Nii uhkele ja puhtale mängule, nagu mängis Kaia täna endast WTA edetabelis 18 kohta kõrgemal asuva venelanna Anastassija Pavljutšenkova vastu (6:0, 6:3), pole ikka tükk aega peale sattunud.
Tegelikult polnud tänaseks üldse valmistunud. Lootsin, et Kaia mängib päev hiljem, mil lapsed lasteaias ja vabadust/aega rohkem. Hommikul kl pool üheksa arvutit avades selgus, et juba kahe tunni pärast ongi see paljuräägitud mäng (järgmise päeva mängude järjestus otsustatakse viimasel hetkel, õhtu varem kl 7). Siis polnud muud, kui neti kaudu kiiresti pilet muretseda ja kaardilt järele uurida, kuidas kohale sõita (meie juurest on tennisekeskusesse ca 35 km). Suures ettevalmistustuhinas (paraku tuli kaasa ka vanem laps) jäid laadimata peaaegu tühi fotokas ning kaasa haaramata sinimustvalge, aga see selleks.
Õnneks kohtasin ühte tuttavat, mängule kaasa elama tulnud eestlast juba sissekäigu kõrval poekeses. Õnneks seepärast, et mängu algul tundusime me peale sügavalt mängu süvenenud treeneri Silver Karjuse olevat suht ainsad eestlased, kes Kaiale kohapeal pöialt peavad. Kohalikud plaksutasid vaid väga heade löökide puhul ning kui Anastassia, nii palju kui Kaia talle võimalust andis, mõne hiilgava liigutuse tegi, puhkes tohutu aplaus. "Mis sa arvad, kui palju siin Brisbane´is neid venelasi ongi?" uuris eesti poiss Riho ühel vaiksemal hetkel üle õla kiigates, kui me just jälle parasjagu ei kisanud üle vaikiva publiku platsi suunas "tubli", "hea töö" või "jätka samas vaimus".
Siis jõudis linna eksinud neljaliikmeline fännitiim teise poolaja alguseks kohale ja me võisime häälepaeltel puhata lasta. Ergutust oli Kaiale juurde vaja, sest teine mäng kuuma päikesekiirgust piirava helesinise varikatuse ei kulgenud enam sugugi nii lihtsalt. Anastassia oli otsustanud end kokku võtta ning servis nüüd mõnevõrra paremini. Kokku tegi ta servimisel siiski korralikus koguses topeltvigu (7 Kaia ühe vastu) ning viimased kaks mängu alistas Kaia ta mängeldes.
Nüüd ootame põnevusega veerandfinaali, kus Kaia läheb vastamisi maailma kümnenda reketi sakslanna Andrea Petkoviciga. See mäng on kas homme või ülehomme (selgub lähiajal). Kõik Brisbane´is elavad eestlased, kes te tulla saate, olete väga oodatud kaasa elama!
.
Aga Kaia Kanepile edu! Ja blogijale julgemat terminoloogia kasutamist (turniir - mäng - sett - geim), päris kõike väga suupäraseks tõlkida ei ole alati tarvilik. Ja kes teab, Airi, äkki pääsed Kaiaga kui mitte just ametlikku intervjuud tegema, siis ehk põgusalt vestlema? Vaat see oleks põnev.
- Väga ilus mäng. Nauding oli vaadata. Ja hea oli näha, et eestlasi oli päris palju kohapeal Kaiat toetamas. On ju meid nii vähe, aga Kaiale kaasaelajate hääl oli valju.
- Kullakallis Kaiake, oled suhkrusaiake!
- Aasta on kenasti alanud! :)