Kuumal ajal Townsville'is (1)

Jõulude ajal käisime külas vanadel häädel sõpradel Townsville'is - niipalju kui neid sinna on alles jäänud.

Meenutuseks ehk, et mõne aasta eest sai sealt Queenslandi põhjaosas asuvast linnast minema kolitud veidi jahedamasse piirkonda, lõunasse. Kui Townsville on ja jääb minu jaoks sümboolse tähendusega. Seal sai austraallasi tundma õpitud. Seal sai igasuguseid hullumeelseid ja vähem hullumeelseid tööotsi proovitud. Seal sai pere loodud. Seal läbielatu põhjal valmis raamat Minu Austraalia.

Et Townsville asub me praegusest elupaigast 1500 km põhja suunas, siis jõuame sinna enim kord aastas, pühade ajal, mil nagunii lähedale maale asja.

Õhukonditsioneerisest autost välja astudes tabas meid kõigepealt korralikumat sorti kuumalaine. Palavust võis olla ligi 40 kraadi. Tänu ookeaniäärsele asukohale oli tegu niiske kuumaga. Suvised paduvihmad polnud veel alanud, sestap oli kuumus eriti talumatu.  Ega sellele aita kaasa ka Townsville asukoht - linna tagumist poolt katavad punakaspruunid, päikese käes peaaegu et kõrbevad mäed, mis omakorda kuumust võimendavad.

"Ega pikalt ringi jalutada jaksa," saime kohe aru, kui olime väljas mõned ebalevad sammud võtnud. Sama tundusid arvavat kohalikud - tänavad olid tühjad, pubid ja söögikohad suletud, vaid mõni üksik vaevatud ilmega tegelane ootas foori taga rohelist tuld. "Mango hullus" - ehk aeg, mil minnakse kuumast segaseks.

Üldiselt oli tunne, nagu olnuks linn olnud välja surnud. Esiteks oli asi pühadejärgses kuupäevas, kuid teiseks proovivad kohalikud igal võimalusel jõulud kusagil mujal veeta kui Townsville´is. Meile igati sobiv: kõrgetasemelise hotellitoa saab võileiva hinnaga - vali aga, milline tuba meeldib.

Tänavu üllatas, paraku halvas mõttes!, ümberehitatud südalinn. Kuigi juba mullu oli teada, et seni jalakäijatele mõeldud linna peatänav ehitatakse ümber sõiduteeks. Vana mall´i ehk poodide-butiikidega ääristatud linnasüdant lihtsalt enam polnud - oli üks suvaline tänav, kus sõitsid autod! Mitmete poodide ja toidukohtade asemel olid tühjad ruumid, sildiga "rendile anda". Eriti kurvaks tegi selline silt internetikohviku Internet Den´i uksel. Varem ilutses samal uksel silt "tere tulemast" - puhtas eesti keeles, nagu mitmetes teisteski keeltes, omaniku poolt isiklikult välja töötatud ja tellitud.

Internetikohviku omanik, küprose päritolu Sol oli vanasti iga linna sattunud rännumehe sõber. Tema kaudu sai internetti alati soodsa hinnaga - ning need, kel näpud korralikult põhjas, ka "aitäh"i eest. Sol´il oli külalisele alati hea sõna või mõni idee, kust leida tööd. Ta ise palkas alati appi rännumehi. Tema juures kohtas inimesi ning kuulis viimaseid uudiseid sel teemal, mida vajasid.

Aasta tagasi oli Sol murelik, sest lõputult mürisevad ümberehitustööd peletasid kunded eemale. Tänavu - teda lihtsalt järsku enam polnud. Lõpliku löögi andis tasuta wifi südalinnas, mille linnavalitsus ehitusjärgselt sisse seadis.

Uksed oli sulgenud ka kunagine uhke türgi restoran Osman´s, kus sai päris pikalt töötatud. Seda oli oodata - omanikust türklane Osman oli juba aastaid raskustes ja üritas äri müüa.

Pikalt me kesklinnas ei kurvastanud. Rääkisime juttu vanade sõpradega, jahtusime hotelli basseinis ja käisime külas. Muuseas nägime ära Külli, kellega omal ajal Townsville´is tuttavaks sain. Hetkel teadaolevalt on Külli ainus eestlane, kes Townsville´i alles jäänud. Neiu põristas kohale armsalt punasel mopeedil - kuumal ajal ideaalne vahend ringi liikuda! - ning rõõmustas väga võimaluse üle eesti keelt praktiseerida.