Austraalia lasteaedadest (4)

Et kõigepealt, mismõttes aastad, küsite vast? Nimelt võib Austraalias lapse panna sõime alates teisest elukuust. Paljud emad seda võimalust ka kasutavad, kuivõrd riik soosib poole ja veerandkohaga töötamist - ehk et kui paar päevagi nädalas tööl käia, siis teenid ikka üpris kena kopika. Samuti pole Austraalias poolteise aasta pikkust vanemapalka ning nii sunnib elu varsti tegutsema.

Ei hakka parem täpselt nimetama, kui vanalt me laps esimest korda sõime läks, igatahes oli see enne esimest eluaastat. Ootamatult sobis väikesele tüdrukule sõim hästi. Oli (on) teine üpris pöörase iseloomuga ning kodus oli tal lihtsalt igav. Meil vedas ta esimese lasteaiaga tohutult. Tipsile sattus sakslannast hoidjanna, kes ta päris ära poputas, ja hiljem pakkus õhtuti end meile suisa koju hoidma.

Tänane olukord on teine. Me oleme korduvalt kolinud ja vahepeal oli laps pikalt eesti keelt kõneleva vanaema hoole all kodus. Kas sellest või lihtsalt vanusest tulenevalt on ta hakanud võõrastama. Nüüd hiljuti kolisime me veelkord - jälle uus lasteaed, uued näod, kombed, kaaslased.

***

Eile oli viimane päev, mil Eneken käis viimast päeva praeguses lasteaias. Järgmisest nädalast hakkab ta ühes teises hoius käima. Uus koht on me kodule lähemal, aga tööle sõites paraku täpselt vastasuunas (esimene asus ülimugavalt teel linnakeskusesse, kus mees töötab). Otsustasime selle kasuks, kui olime läbi vaadanud 5 lähiümbruses asuvat sõime (sellest, kui erinevad võivad olla ühe piirkonna lasteaiad, ehk teinekord).

Miks me kohta vahetame? Kõik oli kenasti korras noorema, pea pooleteisese lapsega. Tol on alati kõigi jaoks varuks lai naeratus ja ta hoidjad armastavad teda väga. Vanem tütar aga keeldub võõraste inimestega suhtlemast. Üks põhjus on kaksikkeelsus, kuna ta esimene keel on eesti ja inglise keeles ei oska ta end nii hästi väljendada. Samas ei räägi ta ka me eestlastest sõpradega...

Üritasin algul korduvalt õpetajaid paluda, et nad lapsega rohkem tegeleks, kuni jää murtud. Seda ei juhtunud ning nii on tütar päev otsa lasteaias vait ja omaette. Õhtul kodus tuleb kogu päeva kinnihoitud kisa, nutt ja jutt tuulispasana välja -  nagu öeldud on tüdruk rohkem kui keskmiselt emotsionaalne, ja päev otsa vaikida peab olema paras piin. "Tüdruk teil istub päev otsa oma "kapslis"," kommenteeris täna hüvastijätu jutu sees üks noorema lapse kasvataja.

Tüdruku rühmas on 15 last ja 2 õpetajat... ning seda on meie meelest liiga palju! Uues, värskelt väljavaadatud rühmas hakkab olema 10 last ja 2 õpetajat. Ei kujuta hästi ette, kuivõrd on võimalik tegelda ühel õpetajal 14-24 lapsega. Me praeguse rühma kasvatajate põhjendus oli, et tüdrukule pole võimalik eraldi tähepanu pöörata, kuivõrd suures grupis vajavad kõik midagi.

Seega oma kogemust kõrvutades tundub Eesti lasteaedade süsteem üpris utoopiline... loodan kogu hingest, et vigadest õpitakse. Ametlikult on Austraalia lasteaedade piirangud järgmised: 2 -15 kuine: 1 õpetaja nelja lapse kohta. Kuni kolme aastane 1 õpetaja max 5 lapse kohta, 3 ja edasi: 1 õpetaja enim 10 lapse kohta (aga 20 liikmelist lastegruppi pole ma veel näinud, enim oli 15-17 last). Et tütar sai just kolm ning läheb uues kohas 2.5-3.5 vanuste gruppi, saamegi veel ligi pool aastat nautida ektra tähelepanu.

Teise olulise erinevusena saab Austraalias lasteaedade vahel valida, st enamasti kohti leiab. Popimate lasteaedade uste taga on küll järjekorrad, kuid tavaliselt üle poole aasta kohta ootama ei pea. Seda, et vanemad kiiresti hoidu vahetavad, kui midagi ei meeldi, teavad lasteaiajuhid hästi ning kliente püütakse iga hinna eest hellitada ja kinni hoida.