Kuninganna linnas (5)

Esmaspäeval kesklinnas asuvast koolist osariigi raamatukokku jalutades olin sunnitud kokku puutuma nähtusega, millest kõrvale lootsin jääda.

Asi selles, et mulle ei meeldi rahvamassid. Austraalia linnades on liiga palju inimesi ning nii on mu suurimaks rõõmuks käia poes nt hilistel õhtutundidel, mis rahvas ei tungle järjekorras, ees pilgeni kaupa ja väsimusest virisevaid lapsi täis kärud. Või vaadata mõnusalt tühjas kinos hommiku esimest filmi. Eriti tüütu on inimhulgas lastega ringi liigelda (trügida) ning üritada end isiklike häälepaelte trimmimise abil kuuldavaks teha. Vanasti olin kõva festivalidel käija, aga nüüd pigem hoidun eemale - koduarvutis sama muusikat kuulata on palju rahulikum!

Nii et ega ma just ülirõõmus polnud, kui vaiksest klassist välja astudes ja tänavale pöörates sattusin otse rahvaliikumise südamesse. Vaatepilt oli kirjeldamist väärt: emad, käekõrval uhketes peoriietes jõnglased. Isad lükkamas beebikärusid, mille küljes lehvivad Austraalia lipukesed. Nii vanad kui noored, kõik voogamas laia jõena ühes suunas. Neid talitsemas sajad tänava äärde rivistatud mulisevate raadiosaatjatega ja hambuni relvis politseinikud, kellest üks teatas, kui valgusfoori alla rohelist tuld ootama peatusin: "Noh, ära siin seisa, hüppa kiirelt üle tee!" (mis tundus päris naljakas soovitus, sest kui oma kohe kolmeseks saavale tütrele vahel ütlen, et hüppa nüüd minema, siis ta seda tõepoolest kohe teeb).

Selleks ajaks oli enam kui selge, mis toimub. Kuninganna Elizabeth II on linnas (ja ta abikaasa, 90aastane prints Philip muidugi ka)! Ja õnnetul kombel 45 000 pealise massiga kokku saamas just mu kooli kõrval jõe ääres asuvas pargis... Seda asjaolu kinnitas juba hommikune liiklussegadus, tänu millele isegi rongid saabusid veerandtunnise hilinemisega. Eks rongidki olid täidetud vankrite ja noorte emadega, kes kõik lootsid kinni püüda loteriivõidu - et just nende üleslöödud tütar jääb silma 85-aastasele, pisikestega kudrutada armastavale armastavale Kuningannale (suur algustäht olgu siinkohal tahtlik).

Ka aussidest klassiõed alustasid päeva elava aruteluga, kas nad läheksid kuningannat vaatama, kui meil poleks katalogiseerimises eksamit (vastus oli loomulikult selge jaa; ainult üks lisas, et läheks, kui ei peaks trügima - sel proual teevad haiged põlved käimise vaevaliseks).

See, kuidas aussid brittide monarhiperet armastavad, on mu meelest ikka täiesti hämmastav nähtus.

Näiteks oli kohaliku lehe esikaanel lugu Bundabergis elavast naisest, kes viis viieaastaselt kuningannale lilled. Nüüd näitas nelja lapse hallipäine vanaema uhkelt kleiti, mis tal aastal 1954 lillede üleandmisel seljas käis. Kleit oli nii hästi säilitatud, et nägi välja nagu uus (niivõrd-kuivõrd see poolesaja aasta taguse riidetüki puhul on võimalik).

Kui mõni monarhide suguseltsi liige saabub Austraaliasse, unustavad kohalikud igasugused mõtted vabariigi suunas, nagu neid poleks kunagi olnudki, ja muutuvad hoobilt veendunud monarhistideks. Isegi rohkem, kui seda on seda britid ise, väidab ajakirjandus.

Eks elamegi ju Queens-landis ("kuninganna maal") ja igas linnas leidub vähemasti paar Elizabethi ja Kuninganna tänavat. Rahvas on oma kõrgesoolistest juhtidest pööraselt sisse võetud ning kiidab nende rahumeelset valitsemist. Seekord oli tegu suisa erakorralise külastusega: väidetavasti on see kuueteistkümnes külaskäik viimane, mil kuninganna oma maa osariikides ja linnades ringi tuuritab.