Palju õnne, juubilar Tiina! (5)

Järgnevalt üks väike artikkel, mis sai kirjutatud Meie Kodule, eestlaste ajalehele Austraalias. Tiina õige sünnipäev ongi täna (s-o kolmapäeval, 5. oktoobril). Õnnitlusi vajab ta tegelikult väga, sest on hetkel Brisbane´i haiglas ravil.

-------

Tiina Taemets, vapralt kakskümmend kuus aastat Brisbane Eesti Seltsi vedanud naine, saab täna 80-aastaseks.

Sellisest "pisiasjast" nagu väärikas juubel ei meeldi tumedapäisele ja krapsakale Tiinale üldse rääkida. "Ma pole oma sünnipäevasid kunagi eriliselt tähistanud," rehmab ta käega tõrjuvalt, kui teemat arendan.

Istume Tiina pool kodus, joome kohvi. Ta elab üksi miniatuurses korteris, mille muretses seitsme aasta taguse abikaasa surma järel. Perekonna suurt maja polnud mõtet edasi pidada, pealegi muutus naise silmanägemine järjest kehvemaks. Ka auto tuli müüa. Tiina on kange naine ja on kogu elu jooksul alati ise hakkama saanud. "Nüüd järsku pean bussipeatuses teiste käest küsima, et mis number buss tuli, seda pole üldse nii lihtne teha," sõnab ta. "Kuhu need aastad küll liduvad, iga aastaga üha kiiremini..."

Lappame pilte, neid leidub Tiina diivanilauakesel nii mustvalgeid, kui värvilisi. „Mul oli vanasti palju rohkem, kolimiste käigus olen ära andnud vôi on kaduma läinud," kurvastab Tiina. Fotode teema on üks, kõik need on seotud Austraalia eestlaste tegemistega. Tiina on eestluse eest seisnud kogu Brisbane'is elatud aja jooksul. Tubli töö eest autasustas president Lennart Meri teda 2001. veebruaris Valgetähe teenetemärgiga. Eestist kohale sôitnud esindaja kinnitas selle kuu hiljem Tiinale rinda.

Tulemislugu

Brisbane kolis 26-aastane Tiina Sydneyst 1957. aastal, kui eestlasest abikaasa Hillar sai Jones Bros nimelise firma Queenslandi osa juhatajaks. "Poeg oli kolmene, tütart ootasin," meenutab veatult eesti keelt kõnelev naine. Õhtul enne kolimist mängis ta viimast korda Syndey eestlastega laval "Pisuhännas" kaasa. Järgmisel hommikul oli minek.

Pere liitus Brisbane Eesti Seltsiga, mis toona oli eksisteerinud juba kuus aastat. Esiteks oli Hillar seltsis sekretär. Tiina käis niisama kaasas: koosolekutel, tantsupidudel, teejoomistel - niipalju, kui väikeste laste kasvatamise kõrvalt aega üle jäi. "Tuli vaadata, et lapsed pätiks ei kasvaks," muigab ta. Peatselt võttis Tiina juhendada Brisbane'i rahvatantsugrupi, keskmiselt viie paariga rühma. Koos käidi esinemas üle Austraalia, iga paari aasta tagant osaleti Austraalia Eesti Päevadel. "Pärast helistati mulle Adelaide'ist tagasi ja kiideti, et meie tantsugrupp tantsib tunnetega, mitte ei hüppa niisama."

Aasta oli 1976, kui Tiina esmakordselt valiti seltsi esinaiseks. "Ära mu kohta "president" ütle, see kõlab liiga uhkelt," täpsustab ta. Kolm aastat juhatas seltsi, siis astus tagasi. Kuid juba aasta pärast valiti uuesti etteotsa. Sealt edasi juhtis Tiina organisatsiooni kuni abikaasa lahkumiseni. Siis pani ameti lõplikult maha - südamevalu kõrval polnud seltsi tegemistele ruumi.

Toona, mônikümmend aastat tagasi elas Brisbane'is sadakond eestlast. Seltsis osales enim 70, tavaliselt 40-50 inimest. Üks oluline teema, millega selts tegeles, olid protestimarsid, ja neist üritustest on Tiinal rohkelt mälestusi. Ta loetleb kiiresti ja täpselt, kuis kujunes välja marsside marsruut.

Kõigepealt Brisbane'i südalinnas Adelaide´i tänavat pidi alla ja Kuninganna tänavat pidi üles, vahest kuni Botaanikaaiani välja. "Seal pidasime kõnesid ja selgitasime, miks me marsime, kuidas meie maa meilt vägivaldselt võeti," kirjeldab Tiina. Ükskord üks tädi Wickhami terrassil hüüdis, et mingu protestijaid parem koju tagasi. "Lady, dont get so excited, you will have a hard attack," kostis Tiina külmavereliselt vastu.

Vihastas peaministri välja

Austraallastele jääb Tiina ilmselt meelde kui igavene protestija. Oma venelaste vastaste protestidega vihastas ta 1970ndate keskel välja Austraalia peaministri Gough Whitlam'i ja jõudis sellega ajalehtedesse. Ega Brisbane'i venelastel lihtne polnud. Nii kui nad mõne ürituse korraldasid, olid plakatitega varustatud rahvariideis eestlased platsis nagu säutsuv (loe: laulev ja tantsiv) parv turuvarblasi. Tuli vene ballett - eestlased protestisid. Oli venelaste näitus sõjaaegsest propagandast - protestid olid eriti meeleolukad.

Tiina räägib, et on käinud mitmel puhul pidulikel üritustel Eestit esindamas. Sel puhul paneb ta selga oma valmistatud, hoole ja armastusega tikitud rahvarõivad. Aastal 1982 oli ta Suurbritannia kuninganna Elizabeth II ja prints Philipi ametlikul vastuvõtul, mille Brisbane'i linnapea korraldas kuningliku paari auks. Oma riietusega tähelepanu vôitnud Tiina pidas printsiga eesti teemadel pikad jutud maha, nii et ülejäänud kôrged ametiisikud ninapidi koos sosistasid - kuidas on vôimalik, et üks tundmatu proua saab niipalju tähelepanu!?

Tänavu märtsis Austraalia päeva auhindade üleandmisel Brisbane'is astus Tiina juurde Austraalia välisminister Kevin Rudd. "Kust küll selline perekonnanimi tuleb?" uudishimutses eelmine Austraalia peaminister. Tiina seletas. "Ahaa, just käisin Eestis, Tallinn on pealinn, väga ilus koht!" oli Ruddil kohe asi selge.

1984. aastal pidas selts Eesti lipu saja aasta juubelit: kõigepealt õnnistati kirikus lippu, lauad olid toidust lookas, kohal külalispoliitikud ning soome koor pidas eestlaste auks kontserdi. Kui eesti vabaks sai, siis oli pidu eriti vôimas. "See oli meie kõige suurem unistus siin välismaal, et Eesti saaks uuesti vabaks, selle nimel me elasime ja tegutsesime," kirjeldab Tiina. "Kui Eesti vabanes, siis tähistasid seda ühiselt kõik Brisbane´i baltlased."

Südamega töötaja

Ka 1990ndatel tegutses selts täistuuridel edasi. Näiteks saadeti regulaarselt abi Tudu põhikoolile (sealtkandist on Tiina pärit). 1991 aastal said Austraalias "tuule purjedesse" Eesti purjetajad Tõnu ja Toomas Tõniste. Brisbane'i Selts maksis kinni purjeka transpordi Austraaliasse ja sportlaste kolme nädala pikkuse reisi, nii et värske Eesti vabariik ei pidanud toetuste pärast muretsema. Tasuks nägid Brisbane'i eestlased sinimustvalget lehvimas Tônistete purjeka mastis. Esimest korda esindas see ametlikult vabas maailmas Eestit. Seltsi kaasabil sai jala Austraalia teadusasutuste ukse vahele nii mõnigi eestlasest noorteadlane.

"Eesti seltsi tuleb pidada mitte nii, et kui vahel meelde tuleb. Eesti seltsi tuleb hoida südamega, nii et inimesed tulevad ja tahavad jälle tagasi tulla. Selts olgu justkui teise kodu eest - üritused toimugu regulaarselt, siis tekib inimesel harjumus kohal käia," kõlavad Tiina veendunud õpetussõnad.

Kuulan ja imetlen. Kui Tiina räägib seltsi tegemisest, muutub ta otsekui pikemaks ja hääl jõulisemaks. Seltsitöö pole mingi kullaauk, palka selle juhtimise eest ei maksta. Erialaselt tegutses Tiina aastakümneid Brisbane'is eksklusiivsete pruudikleitide õmblemisega; kõigepealt Deonsis, Brisbane'i esinduslikumais pulmakleite valmistavas firmas, ning edasi eraisikust ettevõtjana.
"40aastaselt läksin tagasi ülikooli, hakkasin töö kõrvalt päevases õppes jaapani keelt ning saksa ja jaapani ajalugu õppima," lisab ta. "Neli aastat käisin ära, siis sain aru, et mõlemat ei jõua, tervis ei pea öisele tuupimisele vastu - tuleb valida töö või õppimise vahel. Lapsed käisid veel koolis, neid oli vaja toetada, seega polnud küsimust, kumb kõrvale jääb." Et kool jäi lõpetamata, sellest on Tiinal kahju seniajani.

Kommentaarid sõpradelt

Pühendud eestluse eest vôitleja

Oma erakordse pühendumuse, energia ja armastusega Eesti vastu oli Tiina Taemets aastakümneid Brisbane Eesti Seltsi juhtivaks ja edasiviivaks jôuks. Ilma tema sihikindla ja kindlakäelise tegutsemiseta polnuks selts ja selle tegevused sedavôrd tugevad, kui nad olid. Käsikäes teiste rahvuste esindajatega osales Tiina aktiivselt Ikestatud Rahvuste Komitees: ta vôitles väsimatult selle eest, et Eesti ja teised Nôukogude Liidu poolt okupeeritud riigid pääseksid kommunismi ikke alt.

Tiina oli, ja on sügavalt austatud mitte ainult seltsi liikmete, vaid kogu ühiskonna poolt. Seda tôendavad Queenslandi osariigi valitsuse poolt välja antud aumärgid ning Eesti Vabariigi valitsuse kingitud Valgetähe medal.

Palju ônne Sulle, Tiina! Me täname Sind aastatepikkuse pühendunud töö ja vôitluse eest!

Eesti Brisbane Seltsi nimel,

Gisela Possin, aseesinaine

Meie Tiina: aktiivne, särtsakas ja humoorikas!

Tiina Taemetsa tean sellest ajast, kui olime 1950-ndatel Sydneys eesti vanemgaidid. Mina töötasin ja elasin sel ajal haiglas, nii ei puutunud me just sageli kokku. Kuid sidemed kestsid ja mul on hästi meeles, kui 1974-75. aastavahetusel pidasime Metsaülikooli Toowoomba lähedal Highfield'is, milleks Tiina sobivad ruumid otsis ja igapidi organiseerimisel abiks oli. Silme ette kerkib ka pilt sealsel vana aasta ärasaatmisel mustlasnaisena osalenud ennustajast Tiinast, kes mulle järgmiseks aastaks 365 päevaks kartulikoorimist ette kuulutas! Niisugune ta on: aktiivne, särtsakas ja humoorikas!

Tiiu Salasoo, noorpôlvetuttav Sydneyst