Kõigepealt - 160 tuhande elanikuga Ipswich võiks vabalt olla üks Brisbane'i linnaosadest, sest asub ta Queenslandi osariigi pealinnast vaid 40 km kaugusel - sisuliselt seal kus üks linn lõppeb, seal teine algab. Tegelikkuses on tegu täiesti teistmoodi kandiga, kus elu käib omas rütmis (rütmita).

"Muidu on normaalne koht, aga õhtul ma üksi välja kõndima ei läheks," kommenteerib üks Ipswichist pärit klassiõde, kui temaga võimaliku kolimise teemal sai juttu teen.

Pea saabuvadki esimesed kohapealsed muljed kohalikult lehelt, sest Ipwichil on oma päevaleht. Traditsiooniliselt on esimesed küljed täis uudiseid kõikvõimalikest vargustest, peksmistest ja sissemurdmistest, mille tulemusel me üsna varsti kindlustame ära oma elamise.

Samuti viskab üks osa inimesi tugevaid vihjeid bõuganite (ing k."bogans") teemal, kelleks saamise võimalust Ipswich lihtsasti pakkuvat. Möhh? Vastavasisuline internetiotsing selgitab, et see on ühiskonnakiht, kes töö asemel eelistab elada sots toetustest, käib aastaringselt ringi paljajalu või plätudes, pissib tänava ääres, kannab ruudulisi flanellpluuse, alustab õllejoomisega traditsiooniliselt ennelõunasel ajal ning - kõige selle juures on oma "bõugani" tiitlile väga uhke!

Järgmisel hommikul linnas ei usu ma oma silmi, sest tõepoolest - kirjeldusele vastavaid isikuid, kelle meestsoost esindajad kannavad ka kirjeldusele vastavat pealt pikaks jäetud ja külgedelt lühikeseks pöetud soengut, teeb aega parajaks igal nurgal! Samuti selgub peagi, et tegu on mugavate inimeste linnaga, kus paksude inimeste kontsentratsioon on Brisbane'iga võrreldes keskmisest kõrgem.

Positiivselt küljelt tuvastan peatselt, et üldiselt on tegu palju mugavama linnaga kui seda on Brisbane. Üheks põhjuseks on mullune võimas üleujutus, mille tulemusel sai suur tükk linnast uue näo. Teisalt on linnaisad võtnud südameasjaks transiidile orienteeritud uuenduskuuri - selle eesmärgiga laiendatakse/uuendatakse näiteks Brisbane'i viivat teedevõrgustikku. Nii loodab linn, et Brisbane'i inimesed kolivad Ipswichi, kus kinnisvara on odav ja ruumi kuipalju (traditsiooni kohaselt eelistavad inimesed pigem välja, kui sisse kolida).

Plussiks on seegi, et kuna keegi linnas jala käia ei viitsi, on linnaisad kohalike elu ülimugavaks teinud. Rongijaama juures linnasüdames leiab alati tasuta parkimise (Brisbane'i keskel võib sellest vaid unistada), suurte riigipühade ajal saab linnabasseinides päev otsa tasuta mulistada ja aastavahetusel teeb linna tasuta uhke ilutulestiku ja bändidega peo - muidugi alkovaba, et bõuganid vähem jooksid.

Linna keskel on aga aga pärl - Kuninganna park. Esimest korda sinna sattudes ma vaid ahhetan. Park on ülimoodne oma laste mänguväljakute ja grillimisnurkadega. Pargi peamine atraktsiooniks on tasuta loomaaed ligi 500 eksootilise loomaga, mis avatud nii nädalavahetustel kui enamikel pühadel. Samuti on pargis täiesti eraldi osa, jaapani teemaline Nerima aed, kus jalutades tekib tunne, nagu oleksid sattunud Aasiasse.

Aja jooksul selgub, et linnas elavad ka mitte-bõuganid, keda leiab näiteks kohalikust spordiklubist. Kuna talvisel ajal kukub sisemaa linna temperatuur nulli ligi, on klubis lisaks basseinile ka saun. Üsna ruttu õnnestub seal omandada hullu välismaalase kuulsus - nimelt on keskmine temperatuur saunas 30-40 kraadi. Selleks ajaks, kui pügal mõne leiliviskega 60le läheneb, pagevad julgemadki noormehed ruumist, etteheitvalt päid vangutades.

Austraalia avalike ürituste üks tähtis osa ongi pikergused hot dog´i vorstikesed. Neid grillitakse hiiglaslikel pannidel, kõrval sibulaliistakad. Edasi tõstetakse vorstike vormisaia viilu vahele, lisatakse supilusikatäis sibulat, keeratakse sai vorsti ümber kahekorra ning lärtsatakse vorsti peale maitse järgi (ohtralt!) ketsupit ja sinepikastet. Sellise roa saab hästi odavalt või lahkema omavalitsuse puhul koguni tasuta, olgu käimas valimised või mõni muu tähtsündmus. Harjumise asi - rahvale maitseb ja suure nälja võtab kindlasti ära.

Austraalia päeva tähistasime hetkeidee ajel Lockyer Valleys, ehk meist ca 50 km kaugusel sisemaa piirkonnas. Aasta eest jaanuaris pühkis Lockyer Valleyst üle hiiglaslik sisemaa tsunami, mis surmas 22 inimest. Hiidlaine saabus mägedest ootamatult. Lockyer Valleys asuva Toowoomba linna elanikud meenutavad siiani, kuidas ühel hetkel oli linna peatänav tühi ja rahulik nagu ikka. Järgmisel hetkel möllas seal hiiglaslik taltsutamatu jõgi, 7-8 meetri kõrgune, liigutades autosid nagu tikutopse ja nihutades isegi maju paigast. Inimesed ronisid katustele, üritades end metsiku veemassi eest päästa.

Hiljem väideti, et sellises koguses vihma, mis tekitas sisemaal tsunami ning hiljem uputas üle osa linnast, sajab Queenslandis alla kord 2000 aasta jooksul.

Tänavune suvi on igatahes olnud pigem ootamatult kuiv. Kuni jaanuari keskpaigani oli ilm kuum ja taevas pilvitu. Pärast seda on hakanud sadama, kuid ikka mõõdukalt, nii et vihmast ja selle järel tekkivast rohelusest ning värskest õhust võib vaid rõõmu tunda. See-eest uputab meist mõnedsajad kilomeetrid lõunas asuvas New South Walesi osariigis. Televiisor näitab kaadreid, kuidas vihma muudkui kallab ning inimesed istuvad vangis majades, mille ümber laiub läbipaistmatult pruun vesi. Austraalia kliima on ettearvamatu.

Tulles aga tagasi teema juurde -  tee võtsime ette Gattonisse, vallakeskusesse, mis asub mõnikümmend kilomeetrit enne Toowoombat. Huvitaval kombel polnud seni sisemaale üldse sattunud, sest sõidan alati mere poole ehk Brisbane´i suunas. Küllap oli seal taga ka alateadlik soov ignoreerida üleujutuste tekitatud kahju ning mahajäetud elamuid, kuivõrd mullused sündmused on veel liigagi värskelt meeles.

Sestap oli üllatus suur: nii kui autonina sisemaa suunas pöörasime, muutus maastik ootamatult ja täielikult.

Selgus, et Lockyer Valley on tohutult ilus põllumajanduspiirkond. Ülesküntud ning kasvavate taimedega põllud laiuvad laugelt üles-alla lainetades kaugusesse, taamal palistuseks kõrged mäed. Künklikel heinamaadel mäluvad kirjud lehmad ja hobused, aga ka laamad ja lambad rohtu, mis on eriti värske ja roheline hiljuti alanud vihmahooaja tõttu.

Vahva oli ka Gattoni infokeskuses peetud rahvaüritus. Hoone ette aedikusse olid toodud mitmesugused loomad, nagu merisead, jänesed, kitsed, pardid, seapõrsad jm. Lapsed võisid loomakesi sülle võtta ja paitada. Keskuses mängisid kohalikud bändid ning taaskord jagus ohtralt tegevust lastele - välja jagati valget värvi nokamütsid, mille iga jüts võis vastavalt oma äranägemisele kirjuks maalida. Nii et sõime vorsti saia vahel, vaatasime hobuste seljas mööda kappavaid sõdalasi ning jalutasime keskuse taga asuva järve ääres. Tagasiteel tegime väikese peatuse kohe kiirtee kõrval asuvas emufarmis. Uudishimulikud linnud tulid suisa joostes uusi tegelasi silmitsema.

Kuuldavasti ei olnud nii tore päev Austraalia peaministril Julia Gillardil. Canberra kohvikus kõnet pidades hakkasid teda ähvardama aborigeenide erakonna protestimarssijad. Gillardil tuli turvameeste varjus pageda ja sealjuures jättis ta tuhkatriinu kombel trepile oma kinga.

Hetkel olen juba ligi nädala kõrvapõletikus. Põhjuseks üks pisike putukas, kes keset ööd kõrva lendas.

Väike jubin, pahandust kuipalju.

Niisiis: öö möödunud kolmapäeval. Nagu tavaliselt, kell 23:30 kustutan tuled ja vajutan pea patja. Pimedas pinisevad paar tüütut putukat - nood on ilmselt valguse peale läbi aknavõrgu sisse pugenud ega tea nüüd, mis omadega peale hakata. Rehman laisalt käega.

Hetk hiljem takerdub üks piniseja mu juustesse. Samal ajal kui teda välja raputada püüan, saan aru, et juhtunud on vastupidine, ehk et putukas on osavalt nikerdanud end mu kõrva sisse ja piniseb, kurinahk, seal edasi, nii et terve pea huugab!

Järgnevad katsetused, kuis tüütust tegelasest lahti saada. Mõnda üritan putukat tulutult välja raputada, vatipulgaga kätte saada ning isegi valgusega uuesti välja meelitada. Ei midagi! Vatipulk ei avalda putukale mingit mõju - laiaks teda ka litsu, muudkui laseb edasi oma laulu.

Lõpuks valin öövalves oleva haiglaarsti numbri. See soovitab veel veidi oodata ning siis erakorralisse pöörduda. Nii et mõne aja pärast, kui lisaks lõppematule mürinale lööb kõrva ka valu, ajan teksad jälle jalga ja astun garaazhi.

Kõrvalepõikena, mul pole eriliselt häid suhteid Austraalia tervisesüsteemiga. Tavaliselt on erakorralises mitmetunnised järjekorrad - kuivõrd inimesed tulevad sageli erakorralisse ka selliste hädadega, millele võiks ka perearsti kaudu abi saada, kuid pole tahtmist oodata vähemalt poole aasta pikkuses eriarsti järjekorras.

Pool üks öösel istun niisiis ooteruumis ja ootan med.õe kutset. Pilk hüppab seinal ühelt võimalt kirevates värvides plakatilt järgmisele. "Pea meeles, et normaalne ooteaeg on kuni kaheksa tundi," toonitab esimene. "Viha ja kurjutamine ei tee kellelegi head," manitseb järgmine. "Kui enne oma visiiti lahkuda otsustad, siis palun anna registratuuris teada," tutvustab kolmas.

Kellaajast hoolimata on ruum on täis kõige erinevamat rahvast - pisikese rahutu rinnalapsega emmest kuni ratastoolis vanurini, sinna vahele mahub muuhulgas suurem hulk latiinosid, kellest mõni on saabunud paljajalu ja võtnud kodust teki ühes. Mõistlik tegu.

Vajun sügavamale tooli ja valmistun pikaks ööks. Putukas kõrvas otsustab väikse puhkepausi teha, enne kui jätkab.

Kuid juba veerandtunni pärast mu nimi välja hüütaksegi! Noormees, võimatu kohaliku murrakuga med.õde suunab mu kõrvalkabinetis vilunud liigutusega lamama ja nendib: "Mahlane prussakas, eh?" Ei usu hästi, et kuulsin õieti, ning räägin, et tegu oli lendava pisilasega (õigus küll, prussakas ju ka lendab - meenub hetk hiljem).

Järgneb protseduur, mille käigus putukas uputatakse ja pinin vaikib igaveseks. Õde uurib kõrva ja hüüatab järsku üllatunult: "Oi, see polegi prussakas, näen teda küll, ta on vist kleepunud kõrvakile külge!" Ühtlasi kuulen statistikat - igal öösel pöördub haiglasse vähemalt üks inimene, põhjuseks kõrva pugenud prussakas (?!). "See oli vist õudselt ebamugav kogemus..." tunneb mees kaasa ja paar teist õde noogutavad kõrval mõistvalt. Sellest siis sedakordne kiire abisaamine ...

Järgmiseks haarab õde seinal masina küljes asuva plastmassist toruotsa ja asub putuka jäänuseid kõrvakilelt vaakumiga puhastama. Juurde kommenteerib, et kõrvas on verd ning kui edasi valutab, tuleb päevaajal tagasi tulla - siis on kohal professionaalid.

Valu järgi ei anna ja olengi järgmisel päeval taas erakorralises. Sedakorda passin järjekorras ligi neli tundi. Samal ajal ootajate seas on üks vanem härra, kes mürgiselt ämblikult silma lähedale hammustada saanud. Kell viis õhtul hakkab arsti meid kõiki kibekiiresti vastu võtma. Mees kuuleb oma ehmatuseks, et peab veel samal õhtul sõitma Brisbane haiglasse (ca 40 km kaugusel). "Helistasin, spetsialist juba ootab teid seal," selgitab hiinlasest arst lahkelt. "Aga... ma ei saa ju ise sõita ja mul on siin ainult õde, kes võib sõita vaid Ipswichi linna piires, kindlasti mitte kiirteel," kokutab mees. "Valik on teie, muidu jääte nägemisest ilma," vastab arst sama lahkelt.

"Võtame siis takso," soovitab kannatanu õde ja kurblik paar lahkub areenilt leplikult.

"Et kõrvavalu?" kummardab üks uudishimulik vanemaealine meesterahvas minu suunas. "Minu sõbral oli ka, tõin ta juba hommikul kl 11 sisse ja nüüd ootan..." Kõhukas raamat mehe käes on peaaegu läbi loetud.

Minu kõrva uuriv arst näeb välja kui nooruke hipi - pikad tumedad lokkis juuksed lehvivad ulakalt ja kaela ümbritseb kollaste ja punaste kividega pael. Tugeva briti aktsendiga küsib ta, et kust pärit olen. "Aa, Eesti... käisin just Euroopas tuuril - Veneetsia, Shveits, Saksamaa, Tsehhi, Sloveenia... Eestisse tahtsin väga minna, aga kahjuks sai aeg otsa," räägib ta.

"Kust ise pärit oled?" "Ee, mu vanemad on pärit Indiast ja üles kasvasin Londonis," tutvustab doktorihärra ning uurib, kuidas täpselt ja mis laevaga Eestist Soome saab ning kaua see aega võtab.

Teen seda selleks, et 1) näidata, et välismaa eestlased pole sugugi mitte kõigi tulijate vastu kurjad, vaid tegu oli, ja vähemasti loodan, et on üksikjuhtumiga, mille kordumise tõenäolsust ehk ka vastav blogipost aitab veidi vähendada. 2) riigi poolne toetuste andmise teema. Vahel tundub, et toetusi saavad eeskätt need, kes oskavad kauneid sõnu ritta seada.

Ekstra Austraalia reisi jaoks kokku pandud ansambli SADA reisi toetasid nii kultuurikapital, kultuuriministeerium kui mitmed teised riigiasutused.

Ansamblil oli oma üüribuss ning kaasas Eestist oma bussijuht - kõik eesti riigi poolt kinni makstud. Ansambli juht ise ei esinenud - tema kaasasõidu eesmärk oli "juhtida". Lisaks teenis ansambel kohapeal korraliku kopika kontserdipiletitega (keel küll hästi ei paindu ütlema "kontsert" - ehk hoopis folgiüritus vm). Kontserdipilet oli samas suurusjärgus, kui näiteks Andrus Vaariku ja Egon Noteri teatrietendusele "Meri ja Orav" või Uno Loobi soolokontserdile - ka nemad on hiljuti Austraalia eestlastele esinemas käinud. Sisuliselt sai võrdsustatud eesti kuulsaimad tähed tundmatute tegijatega ning nende eest samavääriliselt hoolt kantud (majutus, toit, kohapealne transport, vaatamisväärsused).

Või võtkem SADA juhi nelja aasta tagune, 60 000 kroonine kultuurkapitali toetus filmidele, millest tänaseni midagi kuulda pole. Võib-olla teen liiga, võib-olla on need filmid kusagil saadaval - kahjuks polnud asjaosaline seda teemat nõus kommenteerima.

Igatahes, siit tuleb üks kirjavahetus (puudutab see siis ansambel SADAt, kes andis Austraalias oma esimese ja loodetavasti üldse mitte trupi viimase esinemise...). Kirjavahetus oli ansambli juhi Mati Viiuliga, kes andis kohapeal hulgaliselt lubadusi, kuid hiljem kadus kui vits vette. Kirjavahetus on tegelikult palju pikem - kui huvi, võib teemat jätkata.

---------

From: Airi Cruz
Sent: Monday, 5 December 2011 10:46 AM
To: mati viiul
Subject: tervitus Brisbanest

Tere Mati,

Kuidas läheb, loodetavasti läksid Austraalia esinemised hästi ja jõudsite kenasti koju tagasi?

Uurin tegelikult ka seda, et kui kaugel Sa oled tekstiga, mille mulle lubasid saata, et ma veel omalt poolt täiendaks ja Austraalia eestlaste ajalehele Meie Kodule lähetaks? Viimase tänavuse lehe tähtaeg on juba üpris peatselt, et asjaga tuleb veidi kiirustada.

Ole tubli ja palju jaksu!

Airi

Mati Viiul: ei vastanud midagi

Date: Fri, 16 Dec 2011 09:46:35 +0200

From: Mati Viiul
To: SADA tuuri Austraalia poolne peakorraldaja

Tere

/---/

Tervita palun minu poolt ka Airi Illisson-Cruzi selle ilkuva Õhtulehe artikli eestt. /---/

Omast arust olime me kahekesi seal tema pool ja kõik oli OK! /---/ See, mis puudutab minu inglise keele mitteoskamist on minu enda asi ja väita, et kommunikeerumise sain autojuhi abiga ikkagi tehtud, on õige, aga kirjutada seda artiklisse, see on sisult suht labane. Mina räägin seda keelt mida mina tahan ja pole ma maailmas veel kusagil hätta jäänud.

Ning lõpetuseks - esiti ei taha ma sellest Austraaliast enam midagi kuulda. Alles nüüd tunnetan kust poolt seda soppa loobitakse. Ja mingit artiklit meie reisist ajalehte Meie Kodu minu poolt ei tule nagu lubasin.
/---/

Igal juhul tegi ansambel (Ruth, Pille ja Marju) VÄGA head tööd, ja kuna nemad olid Austraalias esmakordselt, siis on arusaadav, et tuleb ette teatud arusaamatusi. Inimesed, kes aga seda ei näe või kasutavad seda ära, ei sobi kodu-eestlastega suhtlema.

Rahulikke saabuvaid Jõule soovides

Mati

Haldusdirektor
TTÜ Geoloogia Instituut

From: Airi Cruz

Sent: Monday, 19 December 2011 12:16 PM
To: Mati Viiul
Subject: kommentaaripalve blogi jaoks

Tere Mati,

Kuulsin, et oled mu emaili taga ajanud. Alati võib otse helistada - minu nr on Sul olemas. Saatsin tegelikult Sulle ühe emaili juba 5. detsembril, kuna, nagu ehk mäletad, jäi meil kokkulepe, et saadad 2.-3. detsembril Meie Kodu jaoks reisikokkuvõtte. Kahju küll, ootasime - ajalehega oli kokku lepitud, et vastav tekst tuleb, ja pildid välja vaadatud.

Kuulsin ka, et Sulle ei sobinud too artikkel - palun vabandust, et see oli ilma nimedeta. Sestap soovingi nüüd viga parandada ja olen vormistamas uut artiklit, sedakorda siis konkreetset ja nimelist.

Et asi oleks tasakaalus, palun Sinu poolset kommentaari. Palun vastust järgmistele küsimustele:

1.Mis läks Sinu arvates Austraalia reisil valesti, et saite pea igast linnast negatiivset tagasisidet - teie ei jäänud rahule, et piisavalt palju vaatamisväärsusi ei näitatud, ja teiega ei jäädud rahule?

2.Milline oli teie bändil kokkulepe korraldajatega - kas oli kokku lepitud, et korraldajad/majutajad ka toidavad ansambel SADA ja näitavad kohalikke vaatamisväärsusi?

3.Kas vastab tõele, et ansambel SADA oli kokku pandud ekstra Austraalia reisi jaoks ning teil polnud korraldajatele ette näidata ühtki videot või klippi varasemate esinemiste kohta?

4.Kultuurkapitali kodulehelt on näha, et lisaks tänavusele reisile oled toetust saanud veel järgmistele projektidele :

Viiul, Mati Filmi "Kui mina hakkan..." tootmine 30 000,00 EEK 2006.aasta I Jõustunud 01.05.2007

Filmi "Kui mina hakkan" II DVD tootmine 30 000,00 EEK 2007. aasta II

Jõustunud 31.12.2008

Palun, ehk saadad mõne viite või lingi, et kust saab seda DVD-d osta või

vaadata. Internetist kahjuks ei leia midagi -lisaksin selle info taustana juurde.

Palun anna andeks, kui olen millestki valesti aru saanud - seepärast küsingi Su kommentaari, et asi korralikult ja avatult lahti rääkida.

Kena päeva algust soovides,

Airi

Ps, kui tahad, võib mulle ka helistada ja suulise kommentaari anda.

-----Original Message-----
From: Mati Viiul
Sent: Monday, 19 December 2011 4:44 PM

Tere Airi!

Meie olemine Sinu pere pool kodus oli meile väga huvitav ja me saime küll ju väga hästi läbi. Seda hämmastavam oli lugeda seda blogi, küll mõistu kõnena, aga täiesti arusaadavalt meie kohta. ja kui ma Sulle ausalt ütlen, siis ei saanud ma küll mitte millestki aru. Aga mul on väga hea meel, et Sa reageerisid sellele ja me saame asjad taas normaalselt ühele poolele.

Ma ei osanud ette näha, et mul Tallinnas nii kiireks läheb ja ajavahe murdis mu saabumise kolmel päeval ikka päris maha, ilmselt "vanadus".

Püüan artikli kirjutada valmis Jõulude ajal ja Sulle saata. Samuti vastan ma Sinu meilis esitatud küsimustele ja loodan väga, et tahtmatult tekkinud arusaamatused saavad taas selgeks räägitud. Selleks Sulle ja Sinu perele kõike kõige paremat. Jõulutervitused tulevad veel!!!

Ilusat kõike

Mati Tallinnast

-----Original Message-----

From: Airi Cruz

Sent: Tuesday, 20 December 2011 9:52 AM

Tere Mati,

Aitäh kiire tagasiside eest. Ning tänan, et vastad küsimustele.

See on väga kena, kui Sa tahad nüüd ikkagi selle artikli teha. Ma arvan, et see on väga hea mõte! Lõppeva aasta leherong on küll kahjuks läinud. Aga kui Sa tüki valmis saad, siis võin selle üle vaadata ja toimetada nagu lubatud sai, küllap toimetus selle vastu võtab.

Erapooletu soovitus olekski, et kui tahad asja ära klattida, siis kirjuta selline artikkel, kus:

1) tänad kõigi linnade korraldajaid, ja seda kindlasti nimeliselt - alustades peakorraldajaga, kes aitas teid niivõrd palju, kuid nüüd omakorda peab kõigile aru andma ja suhteid siluma. Meelespidamine ja positiivne sõna pole kunagi liiast, sest inimesed tegid teie tulekuga suure töö ära, isegi kui see ehk välja ei paistnud. Nad ohverdasid oma vaba aja ja nädalavahetused te kontserdi korraldamise jaoks ja seda juba kuid ette, ise mingit tasu saamata.

Sh täna ka neid, kes Sind kaks aastat tagasi majutasid ja Sinuga tegelesid - inimeste mälu on pikk ja tagantjärele tänu näitab Sind kindlasti heas võtmes.

2) Ühtlasi vabanda tekkinud arusaamatuste pärast. Selgita ja vabanda rahulikus toonis, kellegi peale näpuga näitamata. Ning hea oleks, kui selle asja siis lukku saaks. Kui ikka midagi ei meeldi, siis on kõige parem konkreetse inimesega otse asi selgeks rääkida, mitte tagaselja inimesi kiruda - hoiab asjatu segaduse ära. Mitmed teie neiude tehtud mürgised kommentaarid eri inimeste kohta jõudsid ringipidi lõpuks Brisbane välja, ja sellist tagasisidet inimeste kohta, kes teid igati aidata püüdsid, polnud teps mitte kena kuulata.

Artikli võid muidugi kirjutada täpselt sellise kui soovid, kuid endise suhtekorraldajana soovitaksin seda teed minna, kui tahad asja rahulikult ära lõpetada.

Libedat sulge ja mõnusalt rahulikku jõuluaja algust soovides,

Airi

Mati: ei vastanud midagi

From: Airi Cruz
Sent: Tuesday, 3 January 2012 10:12 AM

Hei Mati,

Head uut aastat! Loodetavasti tuli see rahulikult ja lõbusalt.

Tuletan lihtsalt meelde, et ootame endiselt seda artiklit, mille täpselt kuu aega tagasi saata lubasid. Ning palun vasta ära ka need neli küsimust nagu lubasid - seda ei tohiks palju teha olla.

Jõudu ja jaksu!

Airi

Mati: ei vastanud midagi

Mullu, kui tennist mängimas sai käidud, siis treener-kaasmängijad ikka vahel uurisid, et kus see Eesti on ja kas meil ka kuulsaid tennisestaare leidub.

Tavaliselt sai alustuseks Kaia välja pakutud. "Kesse-kesse?" küsiti veel igaks juhuks üle. "Kaia Kanepi - me tugevaim naismängija!" - "Aa, vaat, pole kuulnud...." järgnes mõtlik pearaputus (sinna otsa uuriti tavaliselt veel teiste spordialade kohta ja ega näiteks Kristina Šmiguni nimi ühele austraallasele rohkemat öelnud, aga see selleks).

Nüüd, pärast Kaia võitu, on asjalood kindlasti vähemasti Queenslandi kandis teisiti. Kahel järgneval päeval leierdasid nii tele kui raadio spordiuudised muudkui Kanepi võidust. Sealjuures kõlab austraallase suus me staari nimi veidi teisiti ehk: "Kaneepi". Nii et Kaneepist saime kuulda nii söögi alla kui peale. "Emme, tule vaata, tädi Kaia on telekas!" rõkatas mu kolmeaastane tütar veel paar päeva hiljem. Ta käis kaasas Kaia mängu vaatamas, sestap oli blondi "tädi" tegemistega hästi kursis :)

Kaiast veel niipalju, et kuulduste kohaselt lahkus ta Brisbane´ist päev pärast mängu ja treenib hetkel juba Australian Openiks. Kui hästi läheb, siis ehk õnnestub seal Kaia finaalgi ära näha - olen just samal ajal Melbourne´is käimas.

Nädala alguse kohalik leht avaldas intrigeerivad võtted - kaanel olid pildid võistlusareenist tänavu ja aasta tagusest ajast. Meenutuseks - aasta eest oli otse jõe kõrval asuv tennisekeskus ligi 8 meetri kõrguselt sopase ja mudase tõusuvee all, milles ujus kõikvõimalik kola prahist külmkappideni. Raske oli uskuda, et sellest kohast kunagi veel üldse asja saab.

Aga võttis aega pool aastat ja 6 miljonit dollarit ning 400 töölise abil ehitati keskus ümber. Seepärast nimetatakse tänast Queenslandi tennisekeskust taassündinuks - kompleks ehitati suuremaks, moodsamaks ning seal on nüüd rohkem ruumi. Rohkem infot leiab siit videost: http://www.brisbaneinternational.com.au/2012/01/video-after-the-floods

Veel, täpselt täna, 10. jaanuaril aasta tagasi ujutas ootamatu sisemaa tsunami üle Toowoomba ja Lockyer Valley nimelised linnad ning uputas kümned inimesed.

Eelmise aasta algul sadas ohjeldamatult. Selle tulemusel algatati tänavu oktoobris-novembris rahvaliikumine - linnaisad oli 75 % täis veehoidla taset sunnitud alandama 5 % - et valmis olla võimalikele suvistele paduvihmadele. Kriitikud ja teadlased vaidlesid vastu, et seda pole vaja, sisemaal mägedes asuv veehoidla pole nagunii täis, kuid tammi avamine ja vee minnalaskmine tähendab elanikele pooleteise aastase joogivee kaotust - aga rahva tahe jäi peale.

Tegelikkus on hetkel selline, et tänavu suvel praktiliselt polegi sadanud, loodus kuivab ja kolletab. Ning mida edasi, seda kuumemaks läheb. Eile pärastlõunal viskas meie kandis palavuse üles 43 kraadile. Ega õhtulgi oluliselt jahedamaks läinud. Südaöösel oli endiselt üle 30 kraadi sooja ning taolise kuumalaine jätkumist lubatakse kuni nädala lõpuni.

Omavalitsused hoiatavad vanemaid inimesi kuumusega ettevaatlikud olema. Teisalt hoiatatakse inimesi tarbima võimalikult vähe õhukonditsioneeri - energiatootjate hinnangul tuleb osariigil tänavu toota rekordkogus elektrit, mis paneb võrkudele tohutu surve.

Aga mida sa teed. Oma elamise oleme juba peaaegu täies koguses kolinud elutuppa, õhukonditsioneeri alla. Eilne öö möödus kuumuse käes räheldes ja ohtralt külma vett tarbides - täna tahaks vahelduseks magada.

Täna olime viisakad fännid nagu kord ja kohus ega plaksutanud, kui Kaia vastane maailma 11. reket Francesca Schiavone võrku lõi. Mitte sellepärast, et poleks võinud, vaid pigem seepärast, et polnud vaja. Sest Kaia võit oli selge juba üsna algusest peale ja lamajat ei lööda.

Saime trobikonna fännidega kokku juba enne mängu eestlaste järeltulija Harry juures, kes elab kohe väljakute külje all. Lahke mehena pakkus Harry välja, et fännid võivad ta juures enne mängu väiksed soojendusõlled teha. Nii et selleks hetkeks, kui kohale jõudsin, oli seitsmepealine fännipundar juba parajas hoos ja demonstreeris hoogsalt, kuidas väljakul Kaia toetuseks häälel kõlada lasta. See nägi välja nii, et ühes väljaku ääres olev Harry põrutas üle platsi: "Eesti!Eesti! Eesti!" ning mehed rõkkasid teisest servast vastu "Hoi! Hoi! Hoi!"

See trikk töötas tegelikkuses päris hästi ning võlus publikut kahe seti vahel kenasti.

Veel kleepisime nägudele eesti lipuvärve kujutavad vesikleepsud ning kaks poissi tõmbasid näovärvidega üle näo sinimustvalged jooned. Eesti tennise fänniklubi juht Riho muljetas samal ajal, kuidas ta Austraalia reisiks kotti pakkis. "Kui laptop välja arvata, siis sisuliselt koosnes mu kotitäis kõikvõimalikust eesti fännikraamist - sinimustvalgeid peapaelu ja kleepekaid siit ju ei osta," muigas ta. "Muidu saab kohapealt poest nagunii kõike ja ega soojas kliimas palju riideid vaja lähegi. Jooksutossud, mis siiski kaasa vedasin, oleks võinud vabalt koju jätta - need varastati me motelli juures ära."

Niisiis võtsimegi oma nurgas Kaia treeneri lähedal kohad sisse. Ja kohe tundus, kuidas kõik hakkas sujuma, rahulikult ning suurema pingeta - kõik oli algusest peale hoopis teistmoodi kui südant puperdama panevas veerandfinaalis. Kui esimeses setis osutas Francesca veel vastupanu, siis teise seti puhul oli juba täiesti selge, kuidas asjad lähevad. Ka pealtvaatajaskond oli sedakorda hulka sõbralikum, Kaiale plaksutati südamlikult kaasa igast kandist üle areeni.

Meie lähedal filmival kaameramehel oli vist tsipa igav, sest ta võttis fännide tegemisi peale üpris hoogsalt. Vahepeal juhtus veel naljakas lugu suurte mustade putukatega, kes järsku ühekaupa otsustasid väljakule maanduma hakata. Esialgu korjas üks pallipoiss neid oma taskusse. Mingil hetkel aga togis Kaia ühte jalaga minema, mille peale rahvas aplodeeris. Eks seegi näitab, et võttis asja rahulikult ning tundis end oma sõiduvees.

Siis tuligi võit ja õnnelikud inimesed. Kaia andis intervjuu, milles intervjueerija tutvustas rahvale, et Kaia oli Eesti parim naissportlane aastal 2008. Lõpetuseks kõlas küsimus, et kust selliseid vahvaid fänne saab, nagu siin platsil nähakse. Kaia vastas, et tunneb kaasmaalaste suurt toetust. Seepeale me kõik lehvitasime jälle rõõmsalt kaameratesse - oli hea tunne küll.
Pärast lonkisime tagasi Harry maja juurde, vaatasime tähti ning tänavalampide eest läbivilksatavaid nahkhiiri ja arutasime homset strateegiat läbi - ehk siis va seda "Hoi! Hoi! Hoi!" -id ikka. Uskumatu, et juba homme õhtuks ongi Brisbane võistlused läbi. Kaia läheb meie aja järgi Daniela Hantuchova vastu platsile pärast kella seitset õhtul ehk Eestis kl 11 hommikul.

Oodata seepärast, et Queenslandi tennisekeskuse peaväljakul pidi Kaia mäng olema kolmas. Oletasime, et see toimub millalgi pärast ühte pärastlõunal, kuna esimesed mängijad alustasid hommikul kl 10:30. Tegelikkuses oli aga kell juba neli läbi, kui Kanepi-Petkovic lõpuks platsile said - eelmised kaks mängu olid veninud arvatust oluliselt pikemaks.

Isiklikult, kes ma ootamisi ei salli, oleks pikk, algusest kokkulepitu võrra mitmetunnine hilinemine mu kohe kindlasti rivist välja löönud. Kaiat ei tundunud see üldse morjendavat - ta mängis esimese seti suurepäraselt, võites Petkovici 6:1 (või siis kõigutas see vastast, kes mängu käima ei saanud... :). Tegelik elu algas teises setis.

Kõik te olete kindlasti kursis, et meie Kaia jõudis poolfinaali päris tugevas võitluses, 7:6 (7) tulemusega. Järgnevalt edastan veidi telgitaguseid, mis toimus kohapeal (ja andku lugeja andeks võimalikud tennise-terminoloogilised vead, sest kirjutan blogi öösel, pika päeva järel).

Pat Rafter Arenat, Queenslandi moodsaima tennisekeskuse parimat väljakut jälgisid tuhandete pealtvaatajate silmad (pluss muidugi Austraalia telekanali Seven2 võimsad videokaamerad jm moodne lindistamistehnika). Publiku poolehoid tundus kalduvat sakslanna suunas - ei teagi, kas kaastundest, et ta algul niivõrd tugevalt kaotas, või lihtsalt, et sakslaste kogukond on Austraalias päris suur.

Oli hetki, kus Kaia servis "ässa", ja plaksutamist praktiliselt polnud. Kui vastane sai serviga punkti, kajas võimas areen hüüetest ja aplausist. See on see va Eesti viga - me oleme väike ja tundmatu rahvus. Mingil hetkel arenes mul vestlus selja taga pingsalt jälgu mängiva Hong Kongi mehega. Loomulikult polnud tal aimugi, kus asub Eesti. Mu tavapärase tüüpjuhatuse "next to Finland" peale muutus tüüp rahulolevalt õnnelikuks (Eesti-müsteerium sai lahendatud!) ja teatas, et ta on ka kunagi "England"-is käinud.

Niisiis juhtuski mängu lõpupoole, et me, eestlastest pealtvaatajad, kümmekond inimest, vahel plaksutasime ka siis, kui ilus tennisemäng seda tegelikult ei lubaks. Ehk et hüppasime kohapeal häälekalt rõõmust, kui Andrea lõi võrku - vahele jätmata viisakat pausi, mis paneks plaksutamise mitte võrkulöömise, vaid oma võistleja ärgitamise arvele.

Vahepeal plaksutasime kindlasti liiga palju. See võis olla üks põhjus, miks Andrea hakkas Kaiale selliseid tulivihaseid lööke laduma, et erilist võimalust vastata ei jäänud, ning punktiseis muutus veel tiba kriitilisemaks. Õhk lausa särises pingest! Nii mõnigi me pealtvaatajatest ei suutnud enam toolil istuda, vaid hüppas pöörastel hetkedel üles ja võttis paar sammu. Kaia võit oli üpris napp ja tuli viimasel hetkel. Andrea tegi teises setis järjest tublimat mängu, astudes tugevalt Kaia kandadele, samas kui Kaia tegi lõpus nii mõnegi vea.

Ja lõpuks see tuli - võit, kergendus!! Põgusa käepigistuse järel vastasega andis Kaia publikule intervjuu.

"Me oleme vaimustuses, publik on vaimustuses sellest mängust, kust polnud lihtne võitjana välja tulla," tõdes intervjueerija.

 "Ma ei valmistunud tänavu ette mitte nii palju, kui varasematel aastatel, kuid siiski piisavalt, viimati Pattaya laagris," rääkis Kaia.

Küsimusele, milline on ta suhe poolfinaali vastase Francesca Schiavonega, vastas Kaia, et nad on korduvalt teineteise vastu mänginud, ja pikkade turniiride tulemusel on ta alati võitnud.

Areeni ukse taga tulid austraallastest pealtvaatajad õnnitlema ja põsemusisid jagama meile, eestlastele, nagu võitnuksime isiklikult. Tunne oligi täpselt selline ja rõõmus fänniklubi suundus pubisse edasi võitu tähistama. Väljateenitult. Ega´s midagi muud, kui juba homme õhtusel poolfinaalil pöidlad pihku!

Käisime täna Brisbane´is Queenslandi tennisekeskuses ning nägime pealt, kuidas me Kaia Kanepi mängis end veerandfinaali.

Peab tunnistama, et mul on tagantjärele ikka tohutult hea meel, et just sellele võistlusele jõudsin. Kuigi olen aastaid tennisega tegelenud, olen seni igasugu jõukatsumistele vaid teleekraanilt kaasa elanud. Nii uhkele ja puhtale mängule, nagu mängis Kaia täna endast WTA edetabelis 18 kohta kõrgemal asuva venelanna Anastassija Pavljutšenkova vastu (6:0, 6:3), pole ikka tükk aega peale sattunud.

Tegelikult polnud tänaseks üldse valmistunud. Lootsin, et Kaia mängib päev hiljem, mil lapsed lasteaias ja vabadust/aega rohkem. Hommikul kl pool üheksa arvutit avades selgus, et juba kahe tunni pärast ongi see paljuräägitud mäng (järgmise päeva mängude järjestus otsustatakse viimasel hetkel, õhtu varem kl 7). Siis polnud muud, kui neti kaudu kiiresti pilet muretseda ja kaardilt järele uurida, kuidas kohale sõita (meie juurest on tennisekeskusesse ca 35 km). Suures ettevalmistustuhinas (paraku tuli kaasa ka vanem laps) jäid laadimata peaaegu tühi fotokas ning kaasa haaramata sinimustvalge, aga see selleks.

Õnneks kohtasin ühte tuttavat, mängule kaasa elama tulnud eestlast juba sissekäigu kõrval poekeses. Õnneks seepärast, et  mängu algul tundusime me peale sügavalt mängu süvenenud treeneri Silver Karjuse olevat suht ainsad eestlased, kes Kaiale kohapeal pöialt peavad. Kohalikud plaksutasid vaid väga heade löökide puhul ning kui Anastassia, nii palju kui Kaia talle võimalust andis, mõne hiilgava liigutuse tegi, puhkes tohutu aplaus. "Mis sa arvad, kui palju siin Brisbane´is neid venelasi ongi?" uuris eesti poiss Riho ühel vaiksemal hetkel üle õla kiigates, kui me just jälle parasjagu ei kisanud üle vaikiva publiku platsi suunas "tubli", "hea töö" või "jätka samas vaimus".

Siis jõudis linna eksinud neljaliikmeline fännitiim teise poolaja alguseks kohale ja me võisime häälepaeltel puhata lasta. Ergutust oli Kaiale juurde vaja, sest teine mäng kuuma päikesekiirgust piirava helesinise varikatuse ei kulgenud enam sugugi nii lihtsalt. Anastassia oli otsustanud end kokku võtta ning servis nüüd mõnevõrra paremini. Kokku tegi ta servimisel siiski korralikus koguses topeltvigu (7 Kaia ühe vastu) ning viimased kaks mängu alistas Kaia ta mängeldes.

Nüüd ootame põnevusega veerandfinaali, kus Kaia läheb vastamisi maailma kümnenda reketi sakslanna Andrea Petkoviciga. See mäng on kas homme või ülehomme (selgub lähiajal). Kõik Brisbane´is elavad eestlased, kes te tulla saate, olete väga oodatud kaasa elama!

Jõulude ajal käisime külas vanadel häädel sõpradel Townsville'is - niipalju kui neid sinna on alles jäänud.

Meenutuseks ehk, et mõne aasta eest sai sealt Queenslandi põhjaosas asuvast linnast minema kolitud veidi jahedamasse piirkonda, lõunasse. Kui Townsville on ja jääb minu jaoks sümboolse tähendusega. Seal sai austraallasi tundma õpitud. Seal sai igasuguseid hullumeelseid ja vähem hullumeelseid tööotsi proovitud. Seal sai pere loodud. Seal läbielatu põhjal valmis raamat Minu Austraalia.

Et Townsville asub me praegusest elupaigast 1500 km põhja suunas, siis jõuame sinna enim kord aastas, pühade ajal, mil nagunii lähedale maale asja.

Õhukonditsioneerisest autost välja astudes tabas meid kõigepealt korralikumat sorti kuumalaine. Palavust võis olla ligi 40 kraadi. Tänu ookeaniäärsele asukohale oli tegu niiske kuumaga. Suvised paduvihmad polnud veel alanud, sestap oli kuumus eriti talumatu.  Ega sellele aita kaasa ka Townsville asukoht - linna tagumist poolt katavad punakaspruunid, päikese käes peaaegu et kõrbevad mäed, mis omakorda kuumust võimendavad.

"Ega pikalt ringi jalutada jaksa," saime kohe aru, kui olime väljas mõned ebalevad sammud võtnud. Sama tundusid arvavat kohalikud - tänavad olid tühjad, pubid ja söögikohad suletud, vaid mõni üksik vaevatud ilmega tegelane ootas foori taga rohelist tuld. "Mango hullus" - ehk aeg, mil minnakse kuumast segaseks.

Üldiselt oli tunne, nagu olnuks linn olnud välja surnud. Esiteks oli asi pühadejärgses kuupäevas, kuid teiseks proovivad kohalikud igal võimalusel jõulud kusagil mujal veeta kui Townsville´is. Meile igati sobiv: kõrgetasemelise hotellitoa saab võileiva hinnaga - vali aga, milline tuba meeldib.

Tänavu üllatas, paraku halvas mõttes!, ümberehitatud südalinn. Kuigi juba mullu oli teada, et seni jalakäijatele mõeldud linna peatänav ehitatakse ümber sõiduteeks. Vana mall´i ehk poodide-butiikidega ääristatud linnasüdant lihtsalt enam polnud - oli üks suvaline tänav, kus sõitsid autod! Mitmete poodide ja toidukohtade asemel olid tühjad ruumid, sildiga "rendile anda". Eriti kurvaks tegi selline silt internetikohviku Internet Den´i uksel. Varem ilutses samal uksel silt "tere tulemast" - puhtas eesti keeles, nagu mitmetes teisteski keeltes, omaniku poolt isiklikult välja töötatud ja tellitud.

Internetikohviku omanik, küprose päritolu Sol oli vanasti iga linna sattunud rännumehe sõber. Tema kaudu sai internetti alati soodsa hinnaga - ning need, kel näpud korralikult põhjas, ka "aitäh"i eest. Sol´il oli külalisele alati hea sõna või mõni idee, kust leida tööd. Ta ise palkas alati appi rännumehi. Tema juures kohtas inimesi ning kuulis viimaseid uudiseid sel teemal, mida vajasid.

Aasta tagasi oli Sol murelik, sest lõputult mürisevad ümberehitustööd peletasid kunded eemale. Tänavu - teda lihtsalt järsku enam polnud. Lõpliku löögi andis tasuta wifi südalinnas, mille linnavalitsus ehitusjärgselt sisse seadis.

Uksed oli sulgenud ka kunagine uhke türgi restoran Osman´s, kus sai päris pikalt töötatud. Seda oli oodata - omanikust türklane Osman oli juba aastaid raskustes ja üritas äri müüa.

Pikalt me kesklinnas ei kurvastanud. Rääkisime juttu vanade sõpradega, jahtusime hotelli basseinis ja käisime külas. Muuseas nägime ära Külli, kellega omal ajal Townsville´is tuttavaks sain. Hetkel teadaolevalt on Külli ainus eestlane, kes Townsville´i alles jäänud. Neiu põristas kohale armsalt punasel mopeedil - kuumal ajal ideaalne vahend ringi liikuda! - ning rõõmustas väga võimaluse üle eesti keelt praktiseerida.

Nagu tavaks, mööduvad meie jõulud Brisbanest 1200 km kaugusel sisemaalinnakeses. Jõudsime eile kohale - kuuma on 36 kraadi. Nii et nüüd polegi muud, kui basseinist sisse ja välja. Tänavu jäime üheks ööks ka rannikule peatuma,  enne kui suuna ämma ja äia kodu poole võtsime.  Lastele oli see tohutu elamus. Neist on sõna otseses mõttes saamas veeloomad. Iga kord kui neid veest välja tirida, järgneb kõva protestikisa. Kirjutan me puhkusest eraldi pikemalt, sest üks osa reisist "metsikusse põhja" on alles ees.

Enne aga sai maha peetud Brisbane´i eestlaste jõulupidu. Tänavu tegime sellise tüki, et üks eestlasest kokk valmistas ette korraliku koguse sülti, mille retsepti küsis Eestist onult. Tulemus oli igati vaeva väärt ja viis keele alla! Veel olid laual viinivorstikesed, kartulid, hapukapsas, mitmed salatid, heeringas. Magustoiduks kaks suurt kringlit - neid teeb ülimalt hästi üks eestlasest tütarlaps, kel Eestist kaasas kunstimagister ja siin õpib massaazhindust. Nii et söök valmis ühise panusena, toimkonnast igaüks tegi midagi.

Meil oli eelregistreerimine ka, mida küll paraku kuigi aktiivselt ei kasutatud - ilmselt pole sellega harjutud. Hinnanguliselt pakkusin, et kohale tuleb 40-50 inimest. Siis oli aga jõulupeo ametlik algusaeg käes ja kõik lauad nii rahvast täis, et rohkem istuma ei mahtunud. Samas teadsin, et vähemasti kümme inimest saabub väikese hilinemisega. Nii et viimasel hetkel hakkasime veel laudu koomale tõmbama ja pikka lisalauda juurde mahutama. Kõik istuma ei mahtunudki, kuid siis tehti vahetustega ja kõnniti ringi, taldrik peos.

See ruum, kus seltsiüritused toimuvad, pole teab mis suur. Kokkuvõttes tundub täiesti uskumatu, et mahutas ära 70 inimest! Sest just niipalju tuli rahvast kokku. Kusjuures päris mitmed tuttavad ei saanud eri põhjustel osaleda, nii et tegelikult asub Queenslandi osariigi suurimas linnas päris korralik eestlaste kogukond.

Oli võrdselt nii vanu ja noori kui päris pisikesi. Kui kõht täis, pidas Queenslandi aukonsul dr William Tõnisson sütitava jõulukõne, milles käsitles nii eestlaste ajalugu Austraalias ja Queenslandis kui praegust olukorda. Kõne oli seda põnevam, et William viskas pilgu ka maailma ja Eesti praegusele majanduslikule olukorrale (mis saab Eestist siis, kui EL praguneb). Ning lõpetuseks nentis, et paljud eestlannad abielluvad paraku välismaalastega, mis tähendab, et peavad oma järeltulijatega eriti hoolikat tööd tegema, kui tahavad lastele ka emakeele suhu saada.

Kunstiliselt poolelt laulis mehhiklane Arturo Santana Lancón imeilusa dramaatilise laulu, pühendusega oma naisele, eestlannale Anule. Muusika oli seda mõjuvam, et Arturo saatis end ise klaveril. Teise etteastena luges proua Marjon Oldenburg ette omaloodud jõulupoeemi inglise keeles. See avaldas muljet Eestist oma tütrele külla lennanud õpetajannale, kes küsis autogrammiga poeemi oma õpilaste tarbeks kaasa.

Ning muidugi oli kohal vitsaga varustatud jõuluvana Harry, kelle süles kõik pisikesed kordamööda istumas käisid. Inglisekeelsetele lastele hõikas jõuluvana "ho ho ho" ning surus kätt, enne kui kommipaki üle andis. Eestikeelsed lapsed etlesid ja laulsid aasta jooksul õpitud tükke.

Ürituse lõpetas jõululoos, üks Brisbane´i jõulupeo traditsioone. Igaüks oli kaasa võtnud mõne kingituse. Väikese raha eest võis lunastada niipalju loteriipileteid, kui soovi oli. Ja siis läks lahti loosimiseks - muuhulgas said uued omanikud nii omatehtud diivanipadjad kui veinipudelid.

Võimas bufeelaud oli lõpuks nii tühi, nagu seda seltsiüritustel ammu pole juhtunud. Tavaliselt tuleb ikka lõpud inimestele kaasa pakkida. Nüüd peame plaani, et ehk järgmisel aastal peo tarbeks üks suurem koht välja vaadata.