31.07.10
Blogid »
Uudised »
Sport »
Elu »
Pildigaleriid »
Videod »
Eriprojektid »
Arvamus »
Naistele »
Tarbija »
Ajaviide »
Konkursid »
Kuulutused »
Arhiiv »
Enne - ja pärast
Noh, et kuidas ka on siis kirjanik olla?
Aga seda küsimust, et kuidas on kirjanik olla, seda on küsitud päris mitmel puhul. Kummalisel kombel isegi palju rohkem kui kümne aasta pikkuse ajakirjanduskarjääri jooksul uuriti, et kuidas ikka on selle leheneegri elukutsega ka. See ilmselt tundus kuidagi nii iseenesest mõistetav.
Igal juhul vastan tavaliselt, et pole ju tegu mingi kirjanikuga. Tegelikku raamatut, sellist ilukirjanduslikku või sügavalt filosoofilist, pole olnud ning tea kunas ja kas üldse tuleb. Oli ainult üks hästi lihtsasti loetav ja blogide põhjal kokku kirjutatud (siiski, ligi kaks kolmandikku materjali kirjutasin blogidele lisaks!) minu omaenda reisilugu.
Seda „Minude..." sarja on juba ilmunud nii palju, et nii mõnigi nimetab seda üleolevalt „kommertsiks". Et ongi nii, et lihtsalt visatakse mingi blogirida ühele poognale ja trükitakse ära. Olen lugenud päris mitut sarja raamatut - nii mõnigi jättis vägagi sügava mulje, samas kui mõni teine tundus jälle pinnapealsem. Asja võlu ongi selles, et kirjutasid suvalised eestlased nö mingi riigi tänavalt - mitte profesionaalsed iga-aastased kulka kandidaadid. Ning tulemused tulid täpselt sellised, nagu inimese võimed, elukogemus ja ajakasutus võimaldasid (kui seda sarja ridamisi lugeda, siis on päris palju tunda ka samade toimetajate osalust, aga ikkagi).
Veel olen kuulnud, kuidas nii mõnigi „Minu" sarja autor ütleb, et vaat - tuli jah see raamat natuke naiivne/pinnapealne, ja kui saaks, siis küll kirjutaks uuesti ja juba hoopis teistmoodi. Austraalia-raamatu kohta ütlen, et ei muudaks midagi muud, kui mõned kirjavead. See kirjutamise aeg, see oli suhteliselt hullumeelne. Olin just Austraalias lapse sünnitanud ja sain kooli stipendiumi. Mida iganes ma parajasti reaalajas tegin, samal ajal vormusid peas ideed, kuidas ja mida veel paberile panna, millest kindlasti mitte mööda minna jne. Ja nii kui leidsin aja, et mõneks tunniks segamatult arvuti taha istuda, siis tulistasin mõtted ritta ja parandasin varasemaid tekste. Nii et, eriti kuna ühelegi ilukirjanduslikule aunimetusele ei pretendeeri, siis jätaksin oma teose meeleldi nii, nagu see poole aastase ajurünnaku tulemusel sai. Paraku, tõde on ka see, et iga teksti võib parandada lõpmatuseni, nagu see näiteks Lennart Meri Hõbevalgega juhtus (muuseas, kes teab, ehk kunagi tuleb täiustatud köide, sest ligi kolmandik peatükke jäi lõpliku tähemärkide vähendamise käigus välja, kui olemasolevate peatükkide keskelt enam eriti võtta ei andnud).
Praegune tulemus: mõni lugeja on kurtnud, et raamatus on liiga vähe Austraaliat ja liiga palju autorit - see juhtus paraku mitmete üldisemate peatükkide ellimineerimise arvelt - teine jälle arvab, et teisiti „Minude" sarja puhul ei saakski - noh-jah, kes ainult Austraalia kohta tahab lugeda, võib ju ka Lonely Planeti vm riiki tutvustava teose muretseda. Kolmas on kurb, et raamatus leidus nii vähe Wilikli kohta. Neljas ei saa üldse aru, et mida see Wilikli seal teeb - küllap sai autor päikesepiste!
Nüüd räägin natuke endale vastu, aga tegelikult mingil määral tegelen Minu Austraaliaga edasi - nimelt tõlgin seda tasapisi inglise keelde, et ehk kunagi ka Austraalia vm inglise keelsele turule siseneda. Austraallaste huvi raamatu vastu on seni olnud päris korralik, nii et eks näis, kas ja mis head sellest mõttest koorub.
KOMMENTAARID
Põhjalikuma ülevaate saab raamatust"Austraalia Down-Under". Airi raamatu puhul meeldis elulugu(kõik siin elus on võimalik). Käisin hiljuti Austraalias puhklamas ja väga palju äratundmist oli. Eriti meeldis Townswille. Kahjuks jäid opossumid nägemata.
Väga kaasakiskuv raamat.
"Mida sa sellest arvad?"
Skulptuur kujutas noort naist, kes kammis pead. Twain vaatas ja ütles:
"Midagi on puudu."
"Mis nimelt?" kohkus sõber.
"Juuksenõelad peaksid olema naisel suus."
väga kahju oli, et raamatuesitlusele ei jõudnud. ehk oleks võimalik autoriga brisbanes kohtuda ?
Olen Eesti tüdruk Airi Ilisson. Olin Äripäeva ajakirjanik ja Anne tegevtoimetaja, kuni otsustasin aja maha võtta ja sõitsin paljude eesti noorte eeskujul Austraaliasse. Blogi pean maalilises Brisbanes, Austraalia suuruselt kolmandas, 1,8 mln elanikuga linnas.
