Airi Down Under

Elu algab tuhast ja kohtumine willy-willyga

„No mismõttes surfar, kui ma olen surfarite maailmaga vähem kokku puutunud kui näiteks sukeldumisega (viimast olen ma mõnevõrra teinud)?!" ahastasin ma.

Jah, vahel harva randa sattudes näeb küll, kuidas inimesed, suured-väikesed, kõnnivad surfilaudadega ringi, aga see on ka kõik. Mul pole raha, et nullist surfamisse investeerida. Ka ükski mu aussist sõber ei oska surfata, või on seda elus enim korra proovinud.

Igapäevased randasattumised on harvemast harvemad. Eelmises linnas, kus peatusime, Townsvilles, oli rand vähemasti jalutuskäigu kaugusel, umbes nagu Tallinnas või Hiiumaal. Kuid enamjaolt olid ilm ja vesi liiga kuum, et sinna sogasesse tulisoolasesse kaldavette kitsukesele võrguga piiratud turvaalale ulpima minna.

Brisbanes paraku asuvad lähimad ilusad rannad, kus ujuda saab, ligi saja kilomeetri kaugusel. Ehk et selleks, et rannas peesitada ja lainetes hullata, vajame tavaliselt vaba päeva. Näiteks laupäeva hommikul pakime me asjad ja sõidame linnast välja kiirteele, kuni jõuame välja kas Päiksepaiste- (põhjas) või Kullarannikule (lõunas); mõlemad on umbes sama kaugel kui Paide Tallinnast.

Ja kui arvestada, kuidas eriti nädalavahetustel on kõik need üle maailma kiidetud rannad koormatud tuhandete turistidega, siis ei jää üle muud, kui tõdeda et - jah, Queenslandi rannad on supermõnusad valge liivaga, aga kaua sa ikka viitsid rahvamassis trügida?! Selle kõige tulemusel juhtub, et Austraaliale mõeldes tuleb mul pigem silme ette punane pinnas (liiv või muld), millega on terve Aussi kaetud; kuivanud loodus, kõrgele õlekollane purukuiv rohi kiirteede ääres ja nendesse uppuvad kidurad eukalüptipuud. Ning põlengud, põlengud, põlengud...

***

Me võtame ette 1200 km autoretke mööda idakallast Brisbanest üles Airlie Beachist mööda Boweni kanti ühte väikesesse sisemaa kaevanduslinna. Oleme mõelnud juba pikalt minna ja vaadanud kohalikke lennupileteid - paraku erilise tulemuseta, ja nii sõidame selle maa autoga maha. Kaardilt vaadates tundub, nagu asub Bowen ainult veidi maad Brisbanest üleval. Sinna sõidame ühe ööpäevaga, tagasi kahega.

Ma riputan siia üles mõned pildid põlengutest. Tundub kole pilt küll, kui teele jäävad hiiglaslikud põlenud alad (ja muidugi kängurulaibad, mis on Aussi maanteede loomulik osa, kuivõrd loomad kargavad pimeduses sageli auto ette). Enamik võsast on tahtlikult süüdatud. Nii hävineb mitme aasta vanune rohi ja maa saab toitaineid juurde. Väikesed kängus eukalüptipuud tules ei sure - loodus kaotab mõneks ajaks lehed, et peatselt taas ärgata. Tänu tulele on liiva peal värske tuhk, kust jõudu ammutada.

Eredaimaks kogemuseks sel igaval, lõppematute kilomeetritena lohiseval kiirteel osutub tilluke tornaado-hakatis, mida aussid kutsuvad hellitavalt „willy-willy"-ks. Tolmudeemoni nimi pärineb aborigeenide müütidest ning esindab küllalt hirmsat hinge.

Olen parasjagu roolis, kui kaugel eemal põllul hakkab silma kiirelt liikuv tolmurull. Umbes nagu traktor sõidaks põllul, ainult et lähemale jõudes ei näe ma ühtegi masinat, mis tolmu üles rullib. On ainult imelik, kiirelt edasi liikuv ja keerlev paari meetri kõrgune tolmumass. Järsku muudab see suunda ja ligineb ootamatu kiirusega tühjale maanteele. Ma vaatan ei-tea-kust-välja-hüpanud ilmutust kummastusega, kui kõrvalistuv abikaasa kisab: „Pidurid! Ära sõida sellele otsa!!"

Selgub, et auto alla jäädes võib willy-willy masina üles kergitada. Pidurdan. Tolmumass liigub veel paar meetrit eemale teisele poole teed ja laguneb paari hetkega laiali. Nagu seda poleks olnudki! Ning kõik on jälle nagu enne: kuumav, pilvitu päikesepaiste, liikumatult seisev õhk, silmapiirini jätkuv kuivanud punakaskollane kõrbemaastik.