Airi Down Under

Vana hea Eesti suvi

Mnjah, hea on.

Tartu, särav päikesepaiste, roheline Pirogov, kellegi tüdrukute mõtlikult põrisevad trummid, seisev kell, vanad head sõbrad, minuõdeminuõde, keda ma pikalt pole näinud, sest ta elab enamiku ajast Kanadas. Ehhh, õnneks polegi ju palju tarvis, või mis?!

Tuleval nädalalõpul folgerdame Viljandis ja esmaspäeval õhtupoolikul on minu esmaraamatu Minu Austraalia avamine Tallinnas Lost Continendi pubis. Tulge kah! Kes seda blogi on lugenud, siis leiab ilmselt raamatust mitmeid tuttavaid peatükke, kuigi palju sai viimase poole aastaga kirjutatud ka uut. Eeskätt ehk seda, kuidas ma Austraalias mehele läksin ja lapse sain - isiklikku elu pole blogisse eriti tahtnud sisse panna.

Viimasel ajal sai Eestis puhatud ja raamatut viimistletud. Seda võib küll julgelt ütelda, et suvise Eestiga ei suuda ükski Austraalia riik võisteda. Tõsi, võib-olla on Aussi ilm vahel parem, sest jah, Eestis suve kohustusliku osa juurde kuulub paraku ka vihmane päev. Kuid samas, elanuna Austraalia päikesepaistelisemas linnas Townsvilles, pole mul mõnusa sooja vihmasabina vastu suurt midagi. Vahel on hea istuda õdusas toas, juua kohvi, lugeda mõnd põnevat raamatut või vaadata filmi.

Olulisim erinevus Austraalia ja Eesti vahel on koduriigi lõputu avarus. Noh, kui kilomeetreid arvestada, siis peaks teoreetiliselt Austraalias inimese kohta isegi rohkem ruumi jätkuma. Kuid tasub meenutada asjaolu, et tegelikult elavad aussid tihedalt koos ookeaniäärsetes asulates ning riigi keskel laiutab tuhandete kilomeetrite pikkune tühi kõrbelahmakas. Samuti pole Eestis (vähemasti sel suvel) silma hakanud lõputu turistivool.

Austraalias olin ma juba lõpuks rohkem kui väsinud, et mida iganes sa vaatama läksid, võtsid sind vastu ülikõrged hinnad, ruumipuudus ja foto- ja videokaameratega koormatud rahvamass. Sõita Obinitsast Meremäe torni juurde ja vaadata ümberringi kilomeetrite kaupa laiuvaid kauneid hooldatud põlde, niite või puuslikke - selle vastu ei aita küll ükski Austraalia riik!

See olnuks täiesti mõeldamatu Austraalias, ronida laupäevasel päeval kohaliku suurima vaatamisväärsuse tippu, nagu näiteks Hiiumaal Kõpu tuletorni, ning peale minu ei leia tornist ühtegi turisti!

 Esiteks on Austraalias nii võimast tuletorni keeruline leida (panen võrdluseks Austraalia idapoolseima Byron Bay ning Kõpu tuletornide pildid). Ning kui siis sinna minna, siis kubiseb isegi nädala keskel tuletorni ümbrus hiina, jaapani või kõikvõimalike muude rahvuste esindajatest. 

Majanduslangus on Eesti turismisektorile põntsu pannud. Seda saab kogetud, kui ühel mõnusal neljapäeva ööl sammud Tallinna ööklubisse seame.

***

Südalinnas on avatud ainult kaks tantsukohta: Amigo ja Venus. Me kõõlume mõnda aega Amigo ukse taga, lootuses soodustusega sisse saada, sest selleõhtune esineja on äsja lõpetanud ja me tahame ju enim pooleks tunniks jalga keerutada. Ei miskit - turvamees hakkab tasapisi juba leebuma, kuid neiu piletikassas jääb kaljukindlaks. Ei miskit soodustust neljale naisele, ei miski hinna eest!

Noh, mis siis ikka. Kell hakkabki juba kaks saama. Küll keegi teine laseb meid sisse! Me võtame suuna Venusesse.

"20 inimest on meil vast sees," arvab Venuse turvamees. "Pilet on 50 krooni."

"Kas tasuta saab?"

"Ei saa!"

Lähme, tüdrukud, mis me ikka 24 inimesega diskoteegis peale hakkame! Väike uuring infotelefonist näitab, et ega suurt muud tantsukohta Tallinnas neljapäeva õhtul lahti olegi! Lohutuseks võtame suuna Olümpiasse, et vana hea traditsiooni kohaselt seal enne laialiminekut suutäis ampsata. Kinni on nii Olümpia hommikuni avatud kohviku kui Bonnie and Clyde ööklubi. Kuhu on kadunud kõik need öö läbi avatud lõbustuskohad? Linn kui üks tondiloss... selle tõdemuse peale sätin koju magama.