Airi Down Under

Õhus on tunda kevadet!

Ja nii see kevad jälle tuleb. Täna on viimane talvepäev ja kevadehõngu - nii uskumatu kui see ka pole, arvestades aastaringselt sooja kliimat! - kõik kohad täis. Päike soojendab iga päevaga üha rohkem ja kuumemalt, kuigi ööd on veel üpris külmad.

Just nii parasjagu jahedad, et tasub radikas sees hoida - kraadiklaas näitab öösel visalt alla kümne soojapügala. Puud - ja nimelt puud, mitte niivõrd lilled - löövad õitsele, rikastades linnapilti ärksalt punaste ja järjest lillakamate toonidega.

Tänavune talve lõpu ilm kiskus eriti soojaks, nii et täna on rannad rahvast täis ja juba käiakse üle mitme kuu ookeanis varvast kastmas. Eriti tuleb mulle sarnasus Eesti kevadega tuttav ette pärast sadu. Siis pole üldse vahet, mis riigis oled, värskelt märjad tänavad ja loodus lõhnab ikka samamoodi, puhtalt ja paljulubavalt.

Kauplused, samal ajal, üritavad viimasest talvekraamist olematu hinnaga lahti saada ja poeakendelt tiritakse maha kampsunid ja talvesaapad, et asemele sättida kelmikad kleidikesed ja päevitusriided. Hetkel on eriti moes igasugu aiatarvete pakkumised, alustades seemnetest ja lõpetades moodsate pisikestes linnaaedades vajalike nelinurksete metallist aedviljakastide või suisa imeviguritega nagu näiteks mulda otsapidi sisse lükatavad veega täidetud balloonikesed, mis pidada taimi iseseisvalt koguni kaks nädalat kastma.

Ja rahvas muudkui lappab brozhüüre ja suundub jällegi poest paremat pakkumist koju tooma - tuleb ju ometi aed enne suve algust hakkama sättida!
Meie ise saime vahepeal kenasti kolitud. Kolisime niiöelda äärelinna, linnasüdamest 11 km kaugusele.

Määravaks said maja ja aia suurus pluss kinnisvaraagendilt jaa-sõna saamine, sest nagu varem mainitud, pole kinnisvara rentida ses ülerahvastatud linnas sugugi lihtne. Kui sul on väikesed lapsed, siis hakkad järsku isilikku kõrge planguga ja ühegi auguta aeda igatsema.

Ja kui veel ukse saaks vahel nii kinni panna, et kogu melu teise maja otsa jääb! Seega asume nüüd Brissi The Gap nimelises linnaosas, mis tõlkes tähendab "vahet". Ja vahe ta ongi, kahe suure mäe vahel - oh neid armsaid vastasmäe ja all laiuva linnaosa vaateid, mis aknast avanevad! Ei jõua siiani harjuda, kuis kesklinnast suhteliselt lähedal (meie eelmisest rendikohast on uude kohta ca 7 km) loodus ja eluolu niivõrd muutub.

"Vahes" pole suurlinnast haisugi - õlmitseb ehtne külaelu, kus kõik on mõõdukamalt odavam, ruumi rohkem ja liiklus rahulikum, inimesed ja poemüüjad sõbralikumad. Pool kilomeetrit edasi algab tihe looduskaitsealune mägitihnik koos kõigi oma madude, possumite ja guaanidega, sealt edasi aasal söövad rohtu kellegi ratsud, ja siis tuleb otsa järgmine sarnane linnaosa. Brisbane, see pole tõesti muud kui mäed ja künkad.

Aga et mis siis valimistest sai?

Austraalia ajaloos on hetkel suisa ajalooline seis, "patiseis", kus võitu ei saanud kumbki juhtiv partei. Et valitsus moodustada, oleks üks osapool 155-st alamkoja kohast pidanud saama vähemalt 76 kohta. Läks aga nii, et kuna mõlemal parteil on suhteliselt uued ja tundmatud juhid, ei suutnud austraallased otsustada, kellele rohkem pöialt pidada (tavaliselt on uus peaminister juba esimesel häältelugemise õhtul kindlalt näha).

Hetkel viimaseid hääli veel loetakse (valimised on aussis kohustuslikud ning seepärast peavad ka kõik välismaal saatkondades, sõjaväes vm kohas töötavad aussid hääletama ning nende posti teel kättesaamine võtab aega).

Kindel on vaid see, et mõlemad parteid said vähemalt 72 kohta ja 4 kohta said kolm sõltumatut kandidaati pluss üks roheline. Muuseas, 14 miljoni täisealise aussi ebakindlust võimalike juhtide suhtes näitas ka asjaolu, et varasest suurem arv, ehk 600 000 isikut käis küll valimas (kui ei hääleta, tuleb ca 100 dollarit trahvi maksta), kuid jättis hääletussedelid tühjaks. See oli protest - kas eelmise valitsusjuhi Kevin Ruddi ootamatu hiljutise mahavõtmise või üldiselt rahulolematu olemise näitamiseks.

Nii et hetkel on Aussi meedias kolm kõige võimukamad isikut needsamad sõltumatud. Nendest sõltub kõik - kumma poole, kas tööpartei või liberaalidega nad liitu otsustavad asuda, see pääseb võimule. Nüüd käibki n-ö suur "hobuseparseldamine", kus mõlemad osapooled üritavad sõltumatutele võimalikult meeldivaid pakkumisi teha. Näiteks on üks sõltumatute eesmärke saada internetivõrk üle Austraalia - sellest on räägitud juba aastaid ja maksaks see ca 43 miljonit dollarit. Liberaalide juht Tony Abbott on sellest varem üpris põlglikus toonis rääkinud, nüüd tuleb tal end korrigeerida.

Seega on need kolm sõltumatut hetkel Aussi kuumad meediastaarid, kelle iga sammu ja kohtumist valvsa tähelepanuga jälgitakse. Maapiirkondadest pärit mehed on juba ka lubanud, et otsustamisega ei kiirusta - ehk et lasevad parteidel praadida. Rohelise suhtes on sott veidi selgem - ta kipub kalduma leiboristide ehk Julia Gillardi suunas.

Nii et ilmselt sel nädalal ei juhtu peale üha uute kohtumiste ja mesisemate pakkumiste suurt midagi. Eksisteerib ka võimalus, et sõltumatud ei soovi kummagi parteiga koalitsioonitada. Sel juhul tuleb praegusel peaministril Gillardil välja kuulutada uued valimised - aga seda kardavad kõik, sest kokku 170 miljonit dollarit maksnud valimiste järel on parteide näpud üpris põhjas.

Austraaliale uus peaminister? Päevake enne valimisi...

Algul võtab veidi imestama, kui telekat avades kerib ette reklaami, mis tuletab meelde, mida peaministrikandidaat Julia Gillard (leiboristid) on varem öelnud, pluss soovitab tungivalt järele mõelda, kas ikka tasub teda valida. Kaks minutit hiljem jookseb täpselt samas stiilis reklaam - klipid peaministrikandidaadi öeldud varasemate negatiivsete tsitaatidega - ainult et seekord saab pihta hoopis punapeast Gillardi vastaskandidaat, käremeelne liberaal Tony Abbott!

Ehk et - see on see, mida Eesti vabariigis ei kohta: tugevad ametiühingud ja liidud materdavad otsekoheselt ja avalikult kandidaate (Aussil on kaks peaministrikandidaati, kahe suure erakonna juhid). Niisuguseid väljaastumisi on meedia nädalad enne valimisi nii täis, et varjutab parteide endi positiivse sõnumiga reklaamikesed sootuks!

Üks tuttav rääkis, et Ameerikas pidid liidud samas stiilis jõudu näitama; ei tea, pole seal olnud. Küll tundub terve Aussi valimiskampaania olema üllatavalt ameerikalik. Näiteks lahatakse üksipulgi (ja mõnuga!) kandidaatide eraelu. Eile näiteks näitas telekas klippi Gillardi kodumajast, mille kohale oli monteeritud harkisjalu ülbes poosis seisev, kergelt ette kummardunud Abbott. Oleks ilmselt üpris kummastav vaatepilt, kui nt TV3 näitaks enne valimisi hiiglaslikku Savisaart, seismas Ansipi kodu kohal, endal peas nägu, et kui nüüd kohe kiirelt peldikusse ei saa, siis tuleb püksi. Või olgu siis päev enne valimisi - Julia Gillard hõikumas ahastaval häälel läbi raadioeetri, et inimesed, ainus võimalus hullu Abbotti ülemvõimust pääseda on homme kõik sugulased-tuttavad kokku kutsuda ja üksmeelselt hääli andma tõtata.

Aussi poliitikutel peab kõva nahk olema, et hakkama saada.

Kahest peamisest peaministrikandidaadist on ilmselt tähelepanuväärsem Julia (meedia poolt "Joolia"-ks ristitud) Gillard ja seda kahel põhjusel. Esiteks on ta hetkel ametis olev peaminister. Seda alates juunist. Nimelt kuulis ühel toredal hommikul ärganud Aussi rahvas, et leiboristide erakond pani riigi etteotsa uue peaministri. Seni ametis olnud juht Kevin Rudd astus tagasi, kui ta tööga rahulolematu partei mehe maha hääletas. Uueks peaministriks sai Ruddi senine parem käsi Gillard, kes parteisiseselt ainsana peaministrikohale kandideerimiseks soovi avaldas.

Seda nii mõnigi austraallane siiani pahandab, et valisime ju Kevini ja saime Julia - kus see loogika... Teiseks, kui Julia homme tagasi valitakse, teeb ta omalaadse rekordi. Juliast saab seljuhul esmakordselt ametisse valitud Aussi naispeaminister.

Taustaks veel paar sõna mõlema kandidaadi kohta. Julia (48) on vallaline (tal on poiss-sõber) ja lastetu (väidab, et pühendas end karjäärile). Värvikas, julgelt moeajakirjade esikaantel moekates pükskostüümides esinev naine on avalikult deklareerinud, et puhtalt poliitika pärast ta mehele minna ei kavatse - üpris liberaalne ühe poliitiku kohta, eks ole? Julia sündis Inglismaal, Walesis. Ta kehva tervise tõttu otsustasid vanemad kolida päikesemaale Austraaliasse ning maabusid omal ajal Adelaides nagu sajad ülejäänud inglismannid. Julia on õppinud õigusteadust ja aastaid leiboristide esirinnas tegutsedes peaministritooli suunas sõudnud.
Tony Abbott (52) sündis samuti Inglismaal, Londonis, kust ta aussidest vanemad peatselt kodumaale naasid. Tony on abielus ja tal on kolm tütart. Minevikust teatakse temast mitut huvitavat lugu, sest Tony on üpris vastuoluline ja värvikas isiksus (nt tegeles ülikoolis poksiga ja pärast ülikooli suundus preestriks õppima). Aga kuulsaim neist on selline. Kui Abbott oli 19 aastane, jäi ta tüdruksõber rasedaks. Noored andsid lapse ära. 27 aastat uskus Abbott, et on kusagil meheks kasvava poisi isa. Kuni ükskord leiti see noormees üles ja DNA analüüs selgitas, et bioloogiline isa on hoopis keegi teine.

Ülikoolis õppis Tony õigust, majandust, filosoofiat ja poliitikat. Liberaalide juhina kaotas ta eelmistel valimistel (2007) Kevin Ruddile ja jäi peaministritoolist ilma.

Ootame homme põnevusega (austraallased väidavad isegi, et nende hirm tuleviku ees on juba päris suur), mis juhtuma hakkab.
Ps, nagu pildilt näha, tekitab mõnes väikemehes artikkel Julia Gillardist päris tõhusa une. Gillardist ja ta värvikast eraelust (suhe ühe kolleegiga purustas tolle kolmelapselise pere) oli põhjalik kaanelugu augustikuu Women´s Weeklys - see on sarnane ajaloo ja traditsioonidega kuukiri nagu meie Eesti Naine.

Elu Austraalias on päikseline, aga pingeline

Brissi beebiklubi emmesid käisid filmimas ajakirjanikud Ken Saan ja Krister Kivi, TV3-s septembri alul näidatava saate tarvis. Saade tõotab tulla 43 min pikk ja räägib eestlaste elust Aussis - neid pidada sel mandril elama juba 4000 inimese ringis. Kui pihta saate, siis palun vaadake kindlasti!

Tundub nii, et Brisbane´i beebiklubi kasvab jõudsalt. Praegu on meid kokku 5 emmet kuue titega. Sõbranna poeg Trenton ja meie Eneken on kõige vanemad, ligi kaheaastased pisikesed, siis tulevad jõuludel sündinud Patrick ja märtsibeebi Conrad, ning kõige lõpuks meite kuuenädalane Juku ning temast nädala võrra noorem Hugo. Ehk nagu tähelepanelik lugeja märkab, on poiste ülekaal tugev. Ei tea, mida see ennustab. Nagu Oksanen "Puhastuses" kirjutab (või oli see mõnes muus Eesti ajalugu vaagivas raamatus, aga Oksaneni igal juhul soojalt soovitan, tasub ette võtta!), pidada keerulistel aegadel ilmad olema ekstreemsemad, poisse rohkem sündima ja mul on tänavu kõigil sõbrannadel pojad...

Järgmine beebiklubi liige on ka teada, fotograafiatudengist Crisly poiss peaks ilmale tulema jõulude paiku. Ja lahe on, et kõik noored lastega eesti tibid elavad samas piirkonnas, Brissi lääneosas, ja kõigil muidugi on siis välismaa mehed, nagu teleajakirjanikud kangesti esile üritasid tõsta....

Niisiis oleme jällegi tagasi, perekonnaseisult pluss ühega, nagu üks ja teine kommenteerija vist juba ära tabas.

Prrrr... esimene asi, mis meid Aussi mandril vastu võttis, oli külm ilm. No mis jahe! - ütlete kindlasti, kui öised kraadid on nulli ja kümne vahel ning päeval 10-20 soojapügalat. Aga on ikka küll, kui elada tuleb soojustamata majas. Tunne on umbes nagu telgiks ja ka radiaatorid käituvad samuti kui telgi puhul. Nii kui korraks radiaatori välja keerad, poeb külm kiirelt kontide vahele tagasi.

Hetkel kallab akna taga paksu padukat ja ilm on õnneks tasapisi soojenema hakanud. Iga kord, kui jõuan lõpuni mõelda mõtte, et peaks pesu väljast nöörilt tuppa kuivama tooma, keerab vihma veel kraadi võrra juurde. Hetkel ladistab juba nii, et tänavat mööda vahutab vesi kõrgelepritsiva kosena alla. Ilmselt saab pesu uuesti läbi pesta, sest vihm on nagunii pooled riietest murule peksnud.

Me päevad on täidetud pingelise majaotsinguga. See pole sugugi nii, et avaldad soovi ja sulle öeldakse, kuna võib sisse kolida ja mis arvele rent maksta. Et mingit elamist rentida, tuleb lõpmatul hulgal pabereid täita, näidates ära tuludeklaratsiooni, kuised sissetulekud ja väljaminekud viimase aasta jooksul, 4 soovitajat, viimased töökohad, elukohad ja nende omanike kontaktid, haridusetaseme etc. Siis kinnisvaraagent mõtleb kusagil 3 päeva ja kui sul hästi läheb, siis helistab tagasi ja voilà, õnneseen! - oled skoorinud üpris kalli rendilepingu, sest kinnisvara Aussi linnades on kallis igal juhul.

Oleme ohtralt ringi helistanud ja mõnda kohta vaatamas käinud. Laupäeval käisime ühel inspektsioonil (maja ametlikult ise üle inspekteerimata ei pääse üldse jutule) ja koht niipalju meeldis, et võtsime ette esimese paberimaratoni. Oli see maja küll suht vana ja kulunud, aga asus vähem kui 1 km me praegusest asukohast - ehk et hea lihtne sisse kolida ja popp linnaosa, ilusa apelsini-, papaiade- ja avakaadopuudega aiaga pealegi. Teravate miinustena tõi karm zhürii (me pere näol) välja built-in´ide ehk sisseehitatud kappide täieliku puudumise, ja lastega perel teatavasti on träna, nii et tapab. Samuti polnud aial väravat (laps võib kergesti tänavale joosta) ja maja oleks talvel vaid pisut soojem kui me praegune, kui sedagi, sest tegu oli sama tüüpi "kanajalgadel" queenslanderiga. Ehk et elada saab, aga ise tuleb lisa investeerida, ja suured seinakapid pole just odav lõbu, samuti on neid tüütu kolida. Siiani pole tagasi helistatud ja väga kahju pole.

Täna tegime ühe pikema treti. Selle tulemusel leidsime ühe kena moodsa telliskividest majakese 11 km kaugusel kesklinnast, koguni nelja magamistoaga ja kena aiakese pluss mägedevaatega. Isegi Erwin leebus ja arvas, et ehk polekski nii hull südalinnast väljas elada - muidu ta igasugu äärelinnu väga kardab. Nii et võtame ette ja hakkame homme jälle vorme täitma.

Mingit erilist loogikat siinsel rentimisel pole. Tegu oleks nagu eksamiga, mille tulemusel saad teada, kas kukkusid läbi või mitte - aga ühtegi täpsemalt selgitust soorituse kohta välja ei tooda ja sinu valimine sõltub agendi suvast. Mulle väga meeldib Kanada seadus, mille kohaselt omanik peab vastu võtma esimese sooviavaldaja...

Koduvabariigi praamiliiklusest

Mis siis juhtus? Kirjutan veidi taustaks, sest paljud mu blogi lugejad elavad välismaal ja ei pruugi teemaga kursis olla. Nimelt selgus läinud reede hommikul, et Heltermaal, Hiiumaa sadamas on üks plaat merepõhjas lahti. Selle peale teatas Saare ärimehele Vjatsheslav Leedole kuuluv Saare Laevakompanii, et suur praam enne ei sõida, kui olemas paber, et viga kõrvaldatud (samuti väitis ta, et mere tase pole piisavalt sügav, ehk tekkis kohe mitu põhjust korraga). Nõudmine oli väikse vinkuga - paber pidi tulema majandusministeeriumilt endalt.

Meenutuseks, see tutikas praam, ministeeriumi tellimusel ja ärimehe kokkuleppel ekstra Hiiu liinile ehitet Muhumaa jõudis oma kohustust täita loetud nädalad.

Kuigi Heltermaa sadam andis mõni tund hiljem teada laevaliiklust ohustava põhjaplaadi kõrvaldamisest, jäi uhke Muhumaa (ja ei saa mitte aru, miks Hiiumaa praamil Saare nimi peab olema, miks mitte nt Kassari...) nädalavahetuseks seisma - ministeeriumi paprit polnud reede õhtul ju kusagilt võtta! Muhumaa asemel asus merd kündma 25 aasta vanune pisike praam Harilaid.

Tulemus:

Skandaali vürtsitas ootamatult paisunud tuul, mis ei lubanud Harilaiul liikvele asuda õhtul kuni kella poole viieni. Tipptunnil ehk just enne nädalavahetust seisis kogu laevaliiklus pea terve päeva! Suur praam saanuks ka tuulega randuda, kuid mitte väike ja vana, kunagi Riias väidetavalt tankialuse mõttega loodud kökats.

Nagu võib arvata, lõputud järjekorrad sadamas. Üks tuttav, kellel oli broneering reede õhtuks, sai Hiiumaale laupäeva lõunal. Mu ema, kes võttis reedese tööpäeva eksta vabaks, et varakult Tallinnast Hiiumaale jõuda, passis Rohuküla (mandripoolses) sadamas liinibussis hommikul kella 11-st kuni õhtul poole viieni (buss väljus Tallinnast hommikul kl 8:00). Ja oma Hiiumaa koju jõudis ema õhtul kella poole seitsme paiku.

Hea, et üldse jõudis! Bussid ise üle ei tulnud (laevale mahub enim 30 sõiduautot, bussidega olnuks ruumi sellevõrra vähem), nii et kogu bussirahvas jalutas praamile ja teine buss tuli Hiiumaa pool vastu. Paljud jätsid oma auto teisele poole ja tulid samuti jalameestena üle. Mis tähendas, et praami reisijatesalong oli pilgeni rahvast täis.

Tulin pühapäeva õhtul tagasi Tallinna. Õnneks seekord buss ikka tuli üle, muidu oleks oma suure sumadani, lapse ning selle turvaistme ja käruga paras toimetamine tulnud. Kes mäletab aegadest, mil "laiud" Hiiumaa vahet sõitsid, siis need praamid on eriliselt mälestusväärsed oma kitsukeste ja järskude treppidega, kus lastel lihtne alla sadada. Mis siis veel sealt laadungiga üleronimimisest rääkida.

Kui praamile peale sõitnud bussi juht teatas, et järgnevad poolteist tundi tohib bussis mööda saata, ohkasid paljud kergendusega. Katse peale korraks üles reisijatesalongi vetsu minna andsime poolel teel alla. Inimesed istusid igal pool, kus juhtus - koridorides, trepiastmetel, põrandal. Reisijatesalong oli nii paksult rahvast täis, et isegi ruumi keskele ei saanud trügida. Ei tahtnud väikese lapsega tallatud saada.

Olles Hiiumaal üles kasvanud, jäi mulje, nagu oleks lapsepõlv ootamatult tagasi - ainult sõdurid sadamast puudu. Nii et - ärge sõitke Hiidu, kuni Leedo/riik pole normaalseid praame liinile tagasi saanud! Vähemasti nädalavahetusel mitte, teisel juhul on ebamugavused garanteeritud.

Võiks veel mõtiskleda põhjuste üle, et miks ikka nii.

Kas Leedol on ministeeriumiga "kala" pooleli või sõlmitakse uusi hankelepinguid? Selge see, et rahva viha peab lahendama riik ehk riik peab midagi ette võtma. Täitsa huvitav, mis see "midagi" on.

Jõudes blogi põhiteema juurde, ei saa tõesti aru, kui normaalne on selline olukord, kus riiklikku laevaliiklust kontrollib sisuliselt üks firma (või mees - olgem ausad!). Ehk siis eralaevafirma omanik. Austraalias pandaks sellise käitumise eest vangi või vähemasti valitaks uus teenusepakkuja (ka seal on kohalik laevaliiklus enamjaolt erakätes).

Naljakas, kuis keegi ei saa miskit teha, kui üks mees otsustab ühel reede hommikul oma praamid seisata. Mis sellest, et hoobilt peatub terve saareelu - poelettidel laiutab kõvaksläinud leib või tühjus, ning keegi ei tea, kunas jälle värsket antakse.

Uus ja vana maailm

Sageli öeldakse Austraalia kohta - Uus Maailm. Tegelikult on Austraalia vana. Isegi nõnda hiigelvana, et tänase moodsa tarbimisühiskonna keskel ei kujutagi seda õiget vanust ette. Kui veidi süveneda, siis saab ajaloost välja võtta igasuguseid huvitavaid fakte, nagu näiteks....

Viimased 60 miljonit aastat, ehk alates Suure Korallirahu moodustuma hakkamisest, on Austraalia geoloogilises mõttes olnud kõike muud kui tasane ja vaikne manner. Pealispindne seisak on aidanud säilida paljudel maa pealt leiduvatel vanimatel asjadel - Austraalias leiab tänapäeval üles maailma vanimad kivimid ja fossiilid, jõesängid, kõikvõimalikud esimesed elumärgid elust enesest.
Kusagil täpselt kindlaks määramata ajajärgul 45 000- 60 000 aastat tagasi elas Austraalias üks tänaseni teadlastele mõistatuseks jäänud hõim, aborigeenid, kel puudusid rassilised ja ligvistilised sugulussidemeid ükskõik millise teise Aussi naaberhõimuga. Omapärase hõimu kohalolekut Aussis seletataksegi oletusega, et nad avastasid ja meisterdasid ookeanilaeva vähemalt 30 000 aastat varem kui keegi teine maailmas üle vee rändamise peale tuli. Kohale jõudnud, jäi hõim kahjuks paikseks, unustades ja hüljates kõik, mida nad oskasid.
Esimestele Inglise avastajatele (19. sajandil) tundus maa vapustavalt pahupidi - kõik aastaajad liikusid vastupidises järjekorras, tähtkujud asusid taevas, pead all. Imemaa elukadki oleksid nagu arenenud "juhendite" võõriti mõistmisest. Enamik loomi mitte ei jooksnud ega traavinud eest ära, vaid põrkusid üle maastiku kui pallid. Kontinent otse kihas ebaharilikust elust. Näiteks sisaldas see kala, kes võis ronida puu otsas, või rebast, kes lendas (tegu oli väga suure nahkhiirega); või võimsaid koorikloomi, kelle karpidesse võis täiskasvanud mees sisse ronida.

Lühidalt, polnud maailmas teist sellist paika kui Austraalia. Ega ole siiani. 80 % kõigest, mis elab Austraalias (olgu selleks taim või loom), ei eksisteeri kusagil mujal. Sealjuures eksisteerib see kõik ülikülluses, mis on otseses vastuolus keskkonna karmusega. Austraaliast reisiraamatu kirjutanud Bill Brysoni väitel on Austraalia kõige kuumem, lamedam, kuivanum, eluvõimetum ja klimatoloogiliselt agressiivseim kontinent (vaid Antarktika olla veelgi eluvaenulikum). See koht on arengult nii loid, et isegi muld on tehniliselt võttes fossiil. Ja ikkagi kihab see kummaline manner elust. Näiteks pole teadlased seni jõudnud üksmeelele, kas Aussis elab 100 000 erinevat liiki putukaid või on number kahekordne. Kolmandik putukaliikidest jäävad teadusele tundmatuks. Ämblike puhul on see protsent koguni 80.
Putukatest edasi rääkides on Brysonil varuks omapärane lugu pisikesest sipelgahakatisest.
Aasta oli 1931 kui mõned loodushuvilised vaatasid ringi tühermaal. Nad tuvastasid pisikesed olendid, millist keegi polnud varem näinud. Need nägid välja nagu sipelgad, kui välja arvata ebaharilikult helekollane värvus ning kummaliselt-iseloomulikult rahutud silmad. Leidjates tekkis tõsisem huvi ning nad saatsid mõned näidised Melbourne´i Rahvusliku Muuseumi ekspertidele. Avastus põhjustas palju elevust. Selgus, et need putukad eksisteerisid viimati sadu miljoneid aastaid tagasi. Nothomyrmecia ehk proto-sipelgas pärines ajast, mil sipelgad alles arenesid herilastest välja.
Kohe organiseeriti riiklik ekspeditsioon, kelle ülesanne oli koloonia üles leida Lääne-Austraaliast Cape Aridi poolsaarelt. Kuid põhjalikest otsingutest hoolimata jäid sipelgad kadunuks.
Peaaegu pool sajandit hiljem levis kuuldus, et Ameerika teadlased panevad sipelgahakatise leidmise nimel kokku oma ekspeditsiooni. Kartes, et moodsa tehnikaga tulijad võivad jätta austraallastest mulje kui amatööridest ja organiseerimisvõimetuist, otsustasid Canberra riiklikud teadlased teha viimase katse. Teele asus uus rühm.
Teisel reisupäeval Lõuna-Austraalia kõrbes hakkas üks masinatest ootamatult suitsema. Uurimisrühm oli sunnitud jääma ööseks laagrisse suvalises kohas Poochera maanteel. Õhtu arenedes mängis üks autost välja astunud mees sihitult taskulambivihuga ümbritseval maastikul, kui.... avastas teisel pool maas lebavat eukalüptinotti vilkalt tegutseva ja kauakadunud koloonia!

See kõik oli suur kokkusattumus. Teadlased asusid planeeritud otsingupaigast 800 miili kaugusel. Milline on võimalus, et miljonite ruutkilomeetrite laiusel tühjusel, mida Austraalia sisemaa endast kujutab, leiab käputäis inimesi just selle täiesti harukordse, enim taga otsitud putuka maailmas, keda elavana nähti vaid korra ja pool sajandit tagasi? Ja juhtub see kõik vaid seepärast, et reisimasin andis otsad!
Vaat sellepärast mulle Austraalia meeldibki - harukordsetest ja kohati täiesti hullumeelselt kentsakatest lugudest ei tule kunagi küllalt :)

Lennusegadused ja maavärin

Viimased päevad oleme hinge kinni pidanud, et tuhapilved kord ometi lahtuks ja lennukid taas lendama pääseks.

Ise peaks lendu Eestisse alustama tuleval neljapäeval ja reede hommikuks kohale jõudma. Vahepeal pole jäänudki üle muud, kui päev päeva järel uudiseid jälgida. Ega lennundusolukord Austraaliaski just kiita ole - kümned tuhanded inimesed on lennujaamadest koju(hotelli) tagasi saadetud. Ning teine suur hulk istus kinni Aasias. 

Ühed tuttavad pidid paari päeva eest lendama täpselt sama marsruuti pidi nagu isegi, ehk ümberistumisega Hong Kongis ja Helsinkis, ning nende lend lükati lennujaamas joonelt poolteise nädala võrra edasi. See olnud esimene võimalik saadaolev aeg. Veel kuulsid nad, et ootejärjekord ulatub 11. maini. Mis minu jaoks oleks liiga hilja...

Eeskätt on Austraaliale oluline, et lennud Inglismaale taastuksid, sest sinna või sealtkaudu edasi lendab kõige rohkem reisijaid.

Üks kõmulisimaid tuhalugusid pajatab värskeltabiellunud Briti-Austraalia noorpaarist. Saanud esimese registreerimise+pulmapeoga maha Brisbanes, oldi sõitmas Inglismaale, et sealsete sugulaste-sõprade ringis veelgi teine abielutseremoonia läbi teha. Ümberistumisel Dubais jäädi aga tuhalõksu. Noored ei heitnud meelt pidasid oma tseremoonia maha hoopis Dubai hotelliruumis, seda veebikaamera kaudu uudistamas Inglismaa pulmalised.

Selle kõige taustal oli väga rõõmustav kuulda, et alates tänasest saab jälle Euroopasse lennata. Ning esmajärjekorras (vähemalt teoorias) saavad pardale ikkagi need, kel on pilet vastavaks kuupäevaks juba varem muretsetud. Lihtsasti võib muidugi ette kujutada ka suuremat segadust lennujaamades ja pilgeni täistuubitud lennukeid. Aga noh, parem juba niiviisi, kui ookeani taha lõksu jääda.

Siinne meedia hirmutab inimesi jätkuvalt järgmise Islandi vulkaani, Katla peatse purskama hakkamisega. Ajalooliselt olevat too sellega varemgi hakkama saanud kohe pärast maailma kurjajuurikast naabervulkaani. Jääb vaid üle loota, et ajalugu ei kordu.

Austraalia rahvas üha ohkab, et loodus on tänavu hulluks läinud. Näiteks Brisbanes sajab jätkuvalt ning erakordselt palju. Vihma tilkus taevast alla terve viimane nädal. Tavaline oleks, et sügise keskpaigas, aprillis sajab juba väga vähe ning juunis algavaks talveks vihmasadu praktiliselt lakkab.

Austraalia lääneosa aga raputas sel nädalal viiepalline maavärin. Kuuldavasti Austraalias ikka vahel tuleb maavärinaid ette, kuid enamasti juhtuvad need kõrbes, ehk inimesi ei mõjuta. Sedakorda värises maa ühes Perthist 600 km idas asuvas väikelinnas, kus asub riigi suurim kaevandus. Keegi surma ei saanud, paar ohvrit pääsesid kergete vigastustega.

Küll said raputada kohalik kool, mitu ajaloolist hoonet ning kullakaevandus tuli ajutiselt sulgeda. 

See maavärin, mille järeltõukeid hetkel oodatatakse, olevat väidetavalt viimase poole sajandi võimsaim. Kardetakse ka, et järeltõuked võivad tugevalt kahjustada maavärinast nõrgestatud ehitisi. Kohalikel soovitatakse võimalusel mitte kasutada elektrit ja gaasi ning gaasilekke ohus mitte süüdata leeki tikkude või välgumihkliga (vaesed suitsetajad, neil peab kõvasti kannatust jätkuma!). Samuti on suletud mitu teed ning autojuhte hoiatatakse ümberkukkunud elektripostide eest.

Kui vähe on palju?

Aussi meedias kütab viimastel päevadel taaskord kirgi debatt, et kas ja kuipalju peaks migrantide sissevoolu piirama.

Kirjutan sellest põhjusel, et eestlased kolivad ju teatavasti viimasel ajal meeleldi Rohelisele Mandrile ja nii mitmedki näevad vaeva, et viisapabereid joonde saada.

Meenutuseks, vähemasti paar viimast aastat on Austraalias käinud rahvuslik hala teemal, et aastaks 2050 elab riigis 36 miljonit inimest. Viimastel aastatel on elanike arv päris korralikult kasvanud - aastas lisandub keskmiselt 200 000 migranti. Migrantide arvu kasvus on "süüdistatud" ka peaministrit Kevin Ruddi, kelle hinnangul tuleb sissetulev tööjõud riigile ainult kasuks. Tema ajal on mitmed migratsiooniseadused pehmenenud ja ka põgenikke lastakse varasemast lihtsamini maale.
Eelmine peaminister John Howard, vastupidi, oli võõramaalaste osas konservatiivne ja ettevaatlik ning eelistas Sri Lankalt või kustkandist iganes lähenevad põgenikepaadid piiril suunata tagasi kodumaale.

Mullu registreeris Aussi koguni 300 000 uut migranti (arv suurenes eriti põgenike arvelt), nii et aasta lõpuks ületas elanike arv 22 miljoni piiri. Seega suurenes Aussi rahvastikuarv kümnendiga 3 miljoni inimese võrra - rohkem kui kaks Eestit.
Hiljuti uueks opositsioonijuhiks tõusnud Tony Abbott loodab valijate hääli võita lubadusega, et karmistab immigratsioonipoliitikat. Sellega saavutas ta kindlasti pessimistlikumate poolehoidu - iga teine aussi pole rahul praeguse rahvastikupoliitikaga. Küsitlused näitavad, kuis kaks kolmandikku rahvast arvab, et asüüliotsijad tuleks saata tagasi koju, mitte lasta maksumaksjal tasuda nende elanikkonda integreerumise eest.

Värske uuendusena lõi Rudd esmakordselt Aussi ajaloos rahvastikuministri ametikoha (see on nagu veidi naljakalt hiline liigutus; isegi väiksel Eestil on oma rahvastikuminister, aga nagu selgus, multikultuursel ja viimased 200 aastat tänu migratsioonile moodsaks riigiks arenenud Austraalial seni mitte!). Vastselt ametisse asunud ministri Tony Burke´i peamine eesmärk saab olema välja selgitada, kuivõrd ohtlik on tegelikult laialdaselt jätkuv migratsioon ühiskonnale ja infrastruktuurile (mõnede spetsialistide hinnangul on suurlinnade infra juba praegu üle koormatud ja ühiskonda ohustab teravalt peatne vee-, elamispindade ja tööpuudus ning maksukoormuse kasv).

Samal ajal, kui linnades kasvab rahvastik liiga kiiresti, kurdavad maapiirkonnad järjest suurenevat tööjõupuudust. Läbi aastate on paljud ärisektorid sõltunud ajutise viisaga maaletulijatest, nagu näiteks sama noorte tööviisa, millega sajad eestlased Austraaliasse jõuavad. Tänu majanduslangusele on viimase aasta jooksul ajutise viisaga maaletulijate arv vähenenud viiendiku võrra. Äriliidrite väitel teeb see asjaolu mitmete firmade elu keeruliseks ja sunnib tootmist koomale tõmbama.

Huvitav, kuidas Bill Bryson, sajandivahetusel oma raamatu Austraaliast avaldanud mees toob välja täpselt vastupidise. Ta väitel on tegemist tühja, lõputult tühja mandriga, mille rahvastik on maailma standardite järgi väga väike. "Hiina kasvab palju kiiremini," võrdleb Bryson. Ta näitlikustab, et majandustootlikkuse poolest on Austraalia maailmamajanduses paras perifeeria, võrrelduna kõigest USA ühe osariigi, näiteks Illinoisiga.

Võta kinni, kellel on õigus.

Lihavõttepühade eel

Lihavõtted kestavad Aussis koguni neli päeva - vabad on nii reede kui järgnev esmaspäev. Tänavatel ja maanteedel tähendab see tohutuid liiklusummikuid, sest kõik, kes vähegi saavad, sõidavad puhkama - linnast välja, metsa telkima, maale sugulastele külla. Mõnusalt pikk püha ju!

Lihavõtted on mitteametlik šokolaadipüha, sest üksteisele on kombeks kinkida šokolaadimune ja -jänkukesi. Tavaliste munade värvimine pole populaarne (kuigi, imede ime, hiljuti juhtusin nägema lastesaadet, kus tõesti värvitigi ehtsaid keedumune!). Päris keeruline, kui mitte võimatu poest neid valgeid mune leida ongi.

Jääme nädalavahetusel koju, sest meid kummitab traditsiooniline autoneedus. Eile jäi vana loks masin sisuliselt keset tänavat seisma ja ajas paksu tossu välja - samamoodi trikitas auto mullu lihavõtetel. Teenindusse pole lootust saada enne kui järgmise nädala keskel, sest loomulikult tahavad kõik viimasel hetkel enne pühi oma auto korda saada. Näiteks remonditöökoja esine meie maja lähedal oli igat värvi ja suuruses masinatest umbes.

Vahepeal veetsin lõbusalt aega reisikirjaniku Bill Brysoni loomingu seltsis. Jagaks tema teadmisi teiegagi, omapäraseid infokilde raamatust Dow Under, Austraalia, selle kummalise riigi kohta, millest on teada nii palju, kuid samas ikkagi nii vähe.

- Kui sageli kaotab riik ära peaministri? Austraalias on see juhtunud. 1967. aastal sukeldub peaminister Harold Holt Victoria osariigi rannas laineisse - ja kaob. Meest ei nähta enam kunagi. 

- Austraalia sisemaa, see tähendab lõputut tühjust. 28. mai öösel 1993 registreerib seismograaf tugevad tõuked Lääne-Austraalia kõrbes. Mõned kaugsõidu rekkajuhid, ainsad kõnnimaal viibijad, väidavad kuulvat korralikku pauku ja nägevat taevas valgust. Üks räägib laual tantsivast õllepurgist. 

Probleem on selles, et kummaline põrutus ei sobi maavärina ega kaevandusplahvatuse profiiliga. Liikumine on 170 kordselt võimsam tugevaimast kaevandusplahvatusest ja võrdne meteoriidi kukkumisega, kuid ühtegi kaatrit ei leita.

Murdnud mõnda aega pead, jätavad teadlased loo rahule ja kirjutavad selle imelike juhtumite hulka, mida ei saa seletada.
Ligi neli aastat hiljem vahistatakse Jaapanis mees, kes valmistub Tokyot õhkama. Talle kuulub ka 500 000 aakrit maad Austraalias, sealsamas lähedal, kus tuvastati tugev kärgatus. Nagu selgub, pole keegi maailma esimest erasektoris loodud aatomipommi testi isegi mitte märganud.

- Austraalia on maailmas suuruselt kuues riik ja maailma suurim saar. See on ainus saar, mis on ühtlasi kontinent ja ainus kontinent, mis on ühtlasi riik. See oli viies, ja ühtlasi viimane kontinent, mis merest kerkis. Seal elab ainus rahvus, kes sai alguse vanglast.

- Austraalia on koduks maailma suurimale elusolendile (Suur Korallirahu, 2300 km) ja seal asub maailma kuulsaim monoliit Ayers Rock ehk Punane Kalju. Austraalias on rohkem asju, mis võivad sind tappa, kui kusagil mujal maailmas. Maailma kümme mürgisemat madu, kõik nad on austraallased. Viis oma liigi esindajat - lehterämblik, meduus, kaheksajalg, kivikala ja puuk - on maailma mürgiseimad. See on riik, kus pehme röövikutups võib sind toksilise näpistusega pikali panna, kus merekarp mitte vaid ei hammusta, vaid asub jälitama. Korjates üles kena karbi Queenslandi rannast, võid avastada, et väike tegelane seal sees on mitte ainult väga vilgas, vaid üllatavalt mürgine. Ja muidugi - kui sind pole surnuks nõelatud või näpistatud mõnel ootamatul kombel, tasub ette vaadata krokodillide, haide ja salakavalate põhjalainete eest, mis jõuliselt avaookeanile tirivad.

"Australian Dream"...

"Saabun aprillis Tallinna. Kas oleks võimalik teie juures paar ööd mööda saata? Ja äkki oskate aidata ka mul töökohta otsida?!"

Kas ei tundu imelik, kui järsku täiesti võõras inimene või aastatetagune teretuttav/tuttava-tuttava-tuttav midagi taolist tahab? Mis vastuse sel puhul tõenäoliselt annad? Heal juhul leiutad vast mõne viisakama vabanduse?

Austraalia eestlastele on sellised abiotsimispalved ja -küsimused igapäevane teema. Seetõttu on nii mõnigi kohalik mulle soovitanud, et kui juba blogis kirjutada, siis panna detail kah sisse, et kui iseenesestmõistetavalt palju meist oodatakse... mis sellest, et ise ju ei lähe Pärnusse või Tapale ega hakka suvalisi/teretuttavaid pommitama abipalvetega, sest nemad elavad seal, ja tahaksid ka.

Üldjoontes tundub olema levinud arvamus, et kuna Eesti on üks selline väike riik, siis on iga eestlase kohus teisel pool maailma teist aidata, isegi kui koduriigis ei "tereta". Olen isegi saanud mitmeid kirju inimestelt, keda absoluutselt ei tunne. Või kellega käisin näiteks samas koolis, aga pole vanusevahe tõttu kunagi sõnakest vahetanud. Või kes teab kuidagiviisi mõnda mu tuttavat. Või kes on lugenud mu raamatut ja tahab kohtuda, et "seiklustest" kuulda ja õppida.

Sageli algab kiri taoliselt: " Austraalia on mu suur unistus juba aastaid. Palun anna nõu, kuidas sinna tulla/tööd leida/mis viisat võtta..." Kui näiteks Aussi elama pürgiv üksikema tahab kaasa võtta mõneaastase lapse, vastan ausalt, et lihtne see pole.... isegi kui käid viisa eest välja korraliku summa ja see sulle antakse, on algul kindlasti keeruline jalga tööturu ukse vahele saada.... samal ajal maksab kõik: tervishoid (väikelapsel läheb vahel arsti ikka vaja), haridus, lastehoid. Reeglina tulijast rohkem ei kuule. Suhu jääb kergelt paha maitse - nagu olnuksin väike vastik tropp, kes ei aita kallil kaasmaalasel igatsetud maale sõuda.

Mõistan tulijaid täiesti. Eestis valitseb masendav tööpuudus ja kõik ju teavad, et Aussi on võimaluste maa. Üha enam eestlasi siia kolib, ja isegi kui algul tuleb alustada füüsiliselt kurnavate põllutöödega, on üpris tõenäoline ühel päeval jõuda normaalse elatustasemeni. Kõik ju räägivad, kuis Austraalias, seal imedemaal, on elu lill, kus isegi põllul saab 170 krooni tunnis. Teed algul musta tööd ja siis muudkui vaatad edasi ja otsid uusi võimalusi... kõik teevad ja saavad hakkama.

Meie juures on aja jooksul peatunud päris palju värskelt saabujaid. Olen näinud igasugust suhtumist: kuis noorhärra konutab päevade kaupa teleka ees, vaatab seebikaid ja unistab, et peaks hakkama vaikselt CV-sid saatma ja töökohta otsima, sest raha sulab kui lumi päikese käes, aga kogu asjaajamine on jällegi nii keeruline, et parem lükata veel veidi edasi, ehk homne on tänasest targem...

Märksa paremini saavad hakkama maailmaränduritest vandersellid, ehk need, kel olemas kogemus laias maailmas aktiivselt läbi murda, pluss, mis hästi oluline!, oskus inglise keeles vabalt suhelda.

Selline rahvas eriti abi ei otsi. Juba enne tulekut tehakse iseseisvalt kõva eeltöö, lapatakse netis tööpakkumisi ja saadetakse avaldusi. Üks poiss siin näiteks skooris pärast kuuajast CV-de saatmist erialase (IT-)tööga. Mis oli kõva sõna, kui silmas pidada, et üldjuhul eelistavad tööandjad vähegi kobedamasse ametisse palgata lobeda keeleoskusega aussi.

Ka pole ahvatlev tööle võtta inimest, kelle viisa lubab samas firmas olla enim pool aastat (piirang noorte tööviisal, millega enamik Eesti reisumehi Aussi tuleb). Päris palju küsitakse minult, et kui üldse lihtsalt turistiviisaga kohale tulla ja tööd otsida (üle 30aastased, kes noorte tööviisat enam ei saa) - mis lootus on? Jällegi olen paha inimene, kes ütleb, et ega erilisi võimalusi pole, sest aussid on üpris seaduskuulekas rahvas. Näiteks üks turistiviisaga tulnud abielupaar otsib Brisbanes juba aasta "auku", kuis viisa ümber vahetada. Mees on enamiku ajast olnud töötu, ning vaadanud kaasa võetud lapse järele ja naine käib mustalt eramajades koristamas. "Australian Dream"... ja tagavaraks hoitud raha muudkui kulub.

Praegu peatub me juures mees, kes müüs Eestis elektroonikat.

Suure tormi ootel

Ootame siin vaikselt kasvava ärevusega troopilist tsüklonit, mida esialgu lubati juba kolmapäeva õhtuks, aga tegelikkuses jõuab merelt kohale homme hommikul.

Tsüklon on kolmepalline, nimega Ului. Tormihoiatusi on jagatud nädal aega. Muretsetakse isegi, et korduda võib sama mis aastal 1974. Toona tabas sarnases suurusjärgus tsüklon Brisbane'i märja hooaja järel. Tsükloniga kaasnenud meeletu vihmakogus leotas linnatänavaid ja hooneid korralikult. Praegu antakse nõu varuda vett ja sööki, juhuks kui torm kahjustab elektri- ja veesüsteeme. Soovitatakse teipida kinni aknad ja korjata maja ümbert kokku kergesti lenduvad esemed.

***

Mõtlesin, et kuna oleme peatselt Eestisse pöördumas, siis on õige aeg kirja panna mõned asjad, mis Austraalias meeldivad. Varem ikka olen pigem välja toonud, mis ei meeldi (kui kedagi lähemalt huvitab, andke märku, sel teemal võib alati rohkelt pajatada :). 

Aga siin ta on: 10 põhjust, miks on Austraalias hää (põhinedes praktilisel isiklikul igapäevasel kogemusel):

1) Kohvikukultuur 

Iga kord, kui ostan tassi kohvi, olen taaskord ülirahul, et Aussi rahvas on kohviga läbini hellitatud. Tassitäis kohvi valmistatakse reeglina käsitsi, ehk igal söögikohal on iseenesestmõistetavalt isiklik moodne kohvimasin ja endast lugupidav teenindaja omab baristapabereid - kindlasti mitte ei haudu jook valmistehtult päev läbi kannus. Niisiis esitad spetsiifilised nõudmised: kas tahad lahjat või tavalist piima, kas cappuchino võiks olla vahune või pigem üldse mitte, kas topeltkange või -lahjat kohvi, kas kuumalt või pooljahtununa... Teenindaja peab auasjaks täpselt sellise kohvi valmistada, nagu küsid, ja pealt korralikult vahuga "kaunistada".

Mäletan kord kerget ehmatust Soome lennujaamas, kui tagasilennu vahel tellin uhke kohvimasinaga baarist automaatselt "skinnichino". "Misasi see on?!" küsib soomlane nõutult.

"Et äkki saate ühe lahja piimaga cappuchino teha?"

"Meil on masinas ainult üks piim..." kõlab vastuseks. Eestis sama tellimust sisse ju teatavasti ei ürita, kui tegu pole just spetsiaalse kohvikuketiga Tallinnas.

2) Haridussüsteem

Näiteks on lasteaiandus Aussis hästi tasemel. Üldreeglid (nt et rühmas võib olla max 2 last ja peab olema 2 kasvatajat) on rangelt paigas, pluss võitlevad titehoiud parema kvaliteedi nimel varajaste õppeprogrammidega jm. Eelkooli läheb laps 5-aastaselt. Kuid isegi hilisemad klassid pole nii ranged kui Euroopas, hästi palju panustatakse mängulisusele ja kodus reeglina palju õppida ei jäeta. Mis mulle eriti meeldib - kõik koolipäevad algavad ja lõpevad samal ajal. Lapsevanemad ei pea näpuga kalendrist järge ajama, et mis kellani võsukesel parasjagu kool kestab.

3) (Soojaarmastajale) ideaalne kant reisida

Lennupiletid nii Aasiasse kui Uus-Meremaale saab odava hinnaga, põnevatest saartest nagu Bali ja Fidzhi parem ei räägigi. Samuti on juba Austraalia loodus nii vaheldusrikas, et eri kantide nägemiseks ja korralikuks tundmaõppimiseks arvesta aastaga.

4) Avatud ja vabameelne suhtluskultuur

Vahel võib muidugi üle visata, kuis kõik tahavad kogu aeg lobiseda. Enamasti tuleb sõbralikkus kasuks - võõrale inimesele tänaval nõu anda on näiteks auasi, samuti kui rasedale või väikese lapsega emale tipptunnil täis ühistranspordis kohta pakkuda. Lapsevankriga üksi bussi sisenevatel naistel pole muret. Enamasti leidub härrasmees (või proua), kes aitab lahkelt vankri kokku voltida ja bussile tõsta. Tänaval on korduvalt juhtunud, et tuleb mõni mustanahkne vm värvi tüüp ja hakkab juttu tegema, et kust pärit ja mis keelt räägid jm - ning kui endal tekib huvi, ei panda seda pahaks, vaid seletatakse lahkesti.

5) Võrdlemisi viisaka hinnaga kaubandus

"Samad hinnad kui Eestis või isegi odavamad!" kiidavad Aussisse saabuvad tuttavad sageli. Nii ongi, et kui muidu on riik elatustasemelt Eestist tunduvalt ees, siis tavalises toidupoes kulub raha sama palju.

6) Väärtustatakse rohelust ja vaba aega

Linnades igal pool on pargid, mis vabal ajal täituvad peredega (näiteks meie kandis on kilomeetri ulatuses kaks parki, mõlemad viisaka lasteturnimisasjade varustusega).

7) Paindlikud töötingimused

Poole kohaga tööd tasub teha, sest ka selle eest saab korralikku tasu. Seetõttu käivad mitmed tuttavad emad poole kohaga tööl ja elavad normaalselt ära. Töötunde loetakse rangelt ja selle järgi tuleb palk, igasugused õhtused ja nädalavahetusetööd on seaduse järgi pooleteisekordse tunnitasuga.

Tore on, et igaüks saab tööd, kes tõsiselt püüab ja otsib - Austraalia on suur ja lai ning isegi kui ühes kohas ei näkka, siis kusagil lõpuks kindlasti.

8) Moodne ja kiire ühistranspordisüsteem

Lennupiletid teistesse linnadesse saab võrdlemisi hea hinnaga, kui veidi sooduskampaaniaid jälgida. Linnavalitsus panustab ühistransporti hoolega. Näiteks Brisbanes võib sama piletiga sõita nii bussis, rongis kui linna poolitaval jõel seilavates veetaksodes - liikle terviseks, kuni pilet kehtib.

9) Aasia jm maailmade toit

Värske sushirull näiteks pole hingehinnaga nagu Eestis, vaid selle saab odavalt igast suuremast kaubanduskeskusest. Sõltub, millist maailma maitset sa armastad - toit on kindlasti kusagil saada (Brisbane´i südalinnas näiteks on isegi vene restoran).

10) Vaba(meelne) riietumiskultuur

Esimene kord tenniseväljakul vaadatakse mind suisa naljakalt. Iganädalasel naisteturniiril kannan nimelt ainsana viisakat tennisekostüümi ehk seelikut ja sellega sobivas toonis pluusi. Naistel on suvalised lotendavad lühikesed püksid ja kulunud nokats päikese kaitseks. Eestist mäletan, et tennis oli kergelt "eliitsport", ehk viisakas seelik platsil iseenesestmõistetav, kui regulaarselt mängid.

Samuti on igapäevase riietusega. Soojal ajal on põhijalatsiteks varbavaheplätad ning mugavad lohvakas rõivastus. Kontsakingi, kalleid kaubamärke või tugevat meikappi ei eelda keegi, pigem paistad rahva hulgas sellega hästi silma. Ja isegi kui kleit ja püksid on oranžid või erkroosad (nagu mõnedel vanadel prouadel vahel juhtub), ei pane teistmoodi välimust keegi pahaks. Pigem muiatakse tunnustavalt ja tehakse suvalisele vastutulijale kompliment.