Airi Down Under

Tormiline hooaeg

Nüüd on siis Brisbane`i ilmgi lõpuks pea peale pööranud. Kes rohkem kursis, see ilmselt teab, kuidas on orkaanide hooaeg Queenslandis hoos juba mõnda aega.

Lõppenud pühapäev möödub toas istudes, sest välja minna eriti ei anna. Madalal rippuvad tumehallid pilved on tihedalt katnud kogu taeva - päikesepaiste osariigis on selline ilm paras haruldus. Vahepeal jääb tugev vihmasadu järele, siis jällegi tuleb taevast vett alla suuremal määral. Tormile annab võimu tugev tuul. Siselinnas elavad inimesed on siiski üsna õnnelikud võrreldes nendega, kes paiknevad ookeani äärsetes piirkondades. Näiteks ulatuvat Kullaranniku lained 1.80 meetrini.

Enamgi veel - Townsville`i linnatänavad uputas soolase veega üle nelja meetri kõrgune laine, mille tulemusel kahlas rahvas möödunud nädalal tööle ja lapsed kooli läbi merelainete. Nüüd oodatakse Kullarannikul ja Päikesepaisterannikul murega järge - väidetavalt on tulekul 3 meetrine kuninglik laine, millist nähti viimati üheksa aasta eest. Samal ajal sajab nii palju, et Townsville`i on keeruline kiirteed pidi sisse ja välja pääseda.

Kõigest algusest. Novembri algust kuni aprilli lõpuni teatakse Austraalias troopiliste tsüklonite hooajana (see on see kuum suvine aeg - kui lõunas lahvatavad suured metsatulekahjud, siis põhjas tavaliselt sajab).

Tänavune jaanuar oli eriti värvikas. Hetkel elab Põhja-Austraalia üle tänavu juba kolmandat tsüklonit! Veel ülemöödunud nädala lõpus olid aktiivsed kõik kolm troopilist tsüklonit.

Kõigepealt vormus kauges põhjas orkaani nimega Neville. Tema eluiga oli küll vaid pool ööpäeva ning suuri kahjustusi ta ei tekitanud (kallas põhjaosa üle vihmaga) ja jäi 1. kategooria orkaaniks.

Samal ajal kogus läänekaldal jõudu orkaan Magda. Ta suundus põhja ja tormitses India ookeani ääres asuvas Kuri Bays teises kategoorias. Kahjustada said mõned hooned, kuid sugugi mitte niisugusel määral, nagu kardeti. Peatselt orkaan vaibus.

Nevillest veidi hiljem ärkas Queenslandi põhjatipus orkaan Olga. See tekitas meteoroloogide ridades kõvasti elevust, sest pole just sage juhus, et kaks orkaani kõrvuti tegutsevad. Põhimõtteliselt oli Neville`i hoog raugemas ja Olga parasjagu tugenves, et muutuda 2. kategooria orkaaniks.

"Mis saab edasi? Kas suurem orkaan nõrgestab väiksema? Või liituvad kaks orkaani? Või nõrgestavad mõlemad orkaanid teineteise?" oli kuulda erinevaid teooriaid.

Möödunud nädala algus kulges põhjas murelikus võtmes. Tegutsemisvalmidusse seati päästegrupid ning päev läbi hoiatati elanikke raadio kaudu võimalike üleujutuste ning 300 mm vihma eest. Samal ajal pidas Neville visalt Olgale vastu ega soovinud areenilt lahkuda. Tulemus: Neville küll vaibus lõpuks, kuid Olga kasvas kõigest 1. kategooria orkaaniks. Ta liikus Cairnsi lähedal asuvast Port Douglasest läbi kardetud hiigelkahju tekitamata.

Vahepeal veidi hinge tõmmanud Olga on hetkel jälle ellu ärganud ja ähvardab 1. kategooria orkaanina. Tema sabast saab osa ka Lõuna-Queensland - nendesamade ülalmainitud tormituulte ja paduvihma näol.

Heaks uudiseks on, et Queenslandi tammid, mis annavad elanikele vajaliku vee, on tänu Olgale kõvasti täitunud - viimaste päevadega sai osariik rohkem vihma, kui terve jaanuarikuu jooksul.

Just enne oli kuulda, et pika põua tulemusel langes langes Brisbane`i tammides vesi alla 70 %. Enne seda oli vesi sama madalal möödunud aasta mais ning sellest omakorda varem kaheksa aastat tagasi. Sellest tulenevalt tohib brisbanlane alates aprillist kulutada ööpäevas enim 200 liitrit vett, teatasid võimud.

Ostame võtmeisikuid? – Mitte vaid Eesti omapära

Samal ajal, mil Eesti meediajuhid käisid moskvameelse meediaagentuuri kulul reisil ja tõid kaasa kingiks saadud sülearvutid, tegeleb Aussi meedia – üllatus,üllatus! – üpris sarnase probleemi lahkamisega. Näib, et võtmepersoonide äraostmine on ühteviisi probleemiks igas maailmanurgas.

Mis juhtus Tallinnas? Kuuldavasti said neli meediajuhti Moskvast kutse osaleda meediakonverentsil. Kinni maksti paljugi- sõit, majutus, söök. Kutsutuid oli rohkem, aga mitte kõik meediajuhid ei läinud asjaga kaasa. Osa konverentsil osalenud juhte põhjendasid, et käisid Moskvas esinemas - ehk mitte niisama hüvesid nautimas, vaid ikka asja pärast ka.

Mis juhtus Brisbane'is? Neli osariigi tähtsat võimumeest ja -naist ("political pigwigs" nagu aussi ajaleht pealkirjas tabavalt ära märgib) käisid Aussi rikkaima naise, kaevandusmiljardäri Gina Rineharti isiklikul, 350 mln dollarile hinnatud kruiisilaeval õhtusööki ja veini nautimas. Ühtegi ülearust tunnistajat kohtumisel polnud. Mõned osalenud ei soovi õhtut üldse kommenteerida. Teised väidavad, et rikkuri isiklikes ruumides ei käidud ja õhtusöök piirdus rangelt hiina toiduga laeval asuvas hiina restos.

Samal ajal tutvustas Rinehart ametnikele oma plaane. Asjas polekski midagi nii taunimisväärset, sest eks poliitikud ja muidu tipptegelased käi ju ikka oma huvigruppidega veidi hubasemas ja vabamas lõunalaua vormis asju arutamas, ja seda sagedamini huvigruppide kutsel ja kulul, aga samal ajal taotleb Ginehart neilt otsustajatelt uue rongiliini ehitust tema kahest sisemaal asuvast kaevandusest rannikule.

Ehitaja+rahastaja oleks sel juhul riik ning kahe liiniprojekti kogumaksumus kujuneks 24 miljardi dollari ümber – see on siis ligi kolm korda suurem summa kui tänavune Eesti riigi eelarve. Et ehitus toimuda saaks, peavad ametnikud tunnistama rajatavad rongiliinid riigile majanduslikult ja sotsiaalselt tähtsaiks. Eks selles ole kasu ka riigile – tänu rongiliinidele lubab Rinehart võimaldada senisest suurele arvule inimestele kaevandustes tööd.

Kutsutuid oli rohkem, aga mitte kõik Queenslandi võimumehed ei läinud asjaga kaasa.

Eesti president on Moskva-juhtumi suhtes võtnud otseselt tauniva hoiaku.

Queenslandi esinaine Anna Bligh, kes on seni oma mainet kujundades rõhunud rangele korra- ja õigusenõudmisele, tagandas end juhtunust. Ta kontor keeldus ajakirjandusele kõigi kutsutud tippametnike nimekirja väljastamast.

Lisaks. Seda alust nimega The World, mida tippametnikud külastasid, teatakse üle maailma kui äärmiselt eksklusiivset rahvusvahelistes vetes liiklevat kuurortlaeva. Samuti on laev koduks miljonäridele ja miljardäridele, kelle investeeringud lukslaeval asuvatesse korteritesse algavad 22 miljonist aussi dollarist. Proua Gertharti jõukust hinnatakse 1,9-3,4 miljardi dollari vahele.

Veel lööb Aussi meedia kelle asjaolu üle, et kõik osalejad pidid laeval ette näitama oma passid. Mis sellest, et laev seisis kogu õhtusöögi vältel paigal Brisbane'i sadamas. Ametnike väitel nõudis passe laeva protokoll – see peab kaasas olema igal laevale sisenejal, kuna laev seilab mitmel pool üle maailma.

Näiteks tänavu alustas The World oma iga-aastast reisiprojekti jaanuaris Melbourne'ist. Austraalia järel läbib laev Aasia, puudutab suvel Vahemere kaudu Aafrikat, peatub mitmel pool Euroopas, teeb ekspeditsiooni Islandil ja Gröönimaal ning jõuab Põhja- ja Lõuna-Ameerika kaudu Ushuaiale. Aasta lõpetab Antarktika ekspeditsioon.

Kuumarekord Brisbanes

Ajal, mil Eestimaa on mattunud valgesse talvelumme (ning -unne?) ja temperatuurinäit püsib miinustes, tuli Brisbanes eile selle suve rekordiks 36 soojakraadi!

Tundub, et tõeline Austraalia südasuvi hakkab end alles nüüd vaikselt ilmutama. Kui veel aasta lõpul varjutasid linna pilved ning temperatuur püsis üpris mõistlikult 20 ja 30 plusskraadi vahel, siis aasta algusest alates on ilm võtmas järjest tuure üles. Ligi nädal otsa on päevad olnud selgelt pilvitud ja päikesepaistelised. Hoiatatakse erakordselt kõrge ultraviolettkiirguse eest. Seetõttu on kõige targem päevasel ajal tubades püsida (UV kiirgus on kõrge ka pilvise ilmaga) või vähemasti välja minnes end korralikult päikesekreemiga kokku möksida.

Enese kogemustest võib märkida, et üldiselt on ilm hästi mõnus, päeval pisut palav, aga õhtud on jällegi ehtsuviselt sumedad. Et suvetunnet veelgi suvisemaks rääkida - paari päeva eest õhtupoolikul nägin esmakordselt Aussis pääsukesi. Lendasid teised madalalt nagu Eestiski enne vihma (ööl järgnes korralik äikesetorm) ja tegid täpselt samasugust häält nagu suitsupääsukesed, ainult kõhualune tundus kergelt ruugem... võib-olla ka silm pettis.

Kuum suveilm tekitas ootamatut peamurdmist Brisbane`i linnavalitsusele. Nimelt lõpetas linn hiljuti linnahalli ees asuva kuningas Georgi nimelise väljaku ümberehituse - osariigi pealinna tähtsaima väljaku uuendus maksis 28,5 miljonit dollarit (ca 285 miljonit krooni). Aasta ja neli kuud kestnud väljakule püstitet kõrgete aedade taga ragistamise järel sai keskplats üpris uue ilme. Peamiseks muudatusena kaeti enamik senisest muru alusest alast massiivsete hele- ja tumehallide graniitblokkidega. Graniidil troonivad skulptuuridena ka Queenslandi tähtsamad ajaloolised isikud.

Mille peale aga linnaisad eriti mõelda ei osanud, on asjaolu, et graniit võimendab hästi kuumust. Nii juhtus, et suve esimene test tähendas kesklinnas viibijale tõelist leitsakut. Puuduvad varikatused ja tumedas toonis sillustik kergitasid kuuma suisa 56-le kuumakraadile! Ehk et tolle päeva lõunal trotsisid üle platsi lippavad pintsaklipslased ja päikese kaitseks vihmavarjude alla varjunud turistid ligi 21 kraadi võrra kuumemat Brisbane`i suve kui mujal linnas. "Mu kingad sulasid ja jalad kuumasid, kui keskpäeval väljakut ületasin," kirjeldas üks nördinud kontoriametnik.

Linnaisade esialgne kokkuvõte asjast on, et linnaväljak ei peagi olema sama varjuline kui näiteks üks muruga kaetud linnapark. Samuti loodavad nad, et mullu väljakule istutatud pisikesed puuhakatised kasvavad tulevikus suureks ja hakkavad suvistele puhkajatele rohkem jahutust pakkuma.

Selle teema juures on taaskord paslik välja tuua Austaalia kliima riigi eri osades. Näiteks Queenslandi põhjaosas kogub hetkel jõudu võimas torm, millest võib kasvada troopiline tsüklon. Etteruttavalt on kohalikud võimud tsüklonile nimegi välja mõelnud - Magda. Juba praegu sajab kõvasti ning inimestel soovitatakse varuda liivakotte. Seda juhuks, kui ootamatud üleujutused tekivad - osasid piirkondi võib Magda rünnata tuulega kuni 90 meetrit/tunnis ning ägeda paduvihmaga.

Seevastu Austraalia lõunapiirkondi tabas hiljuti külmalaine, temperatuur langes nulli ning Uus-Lõuna-Walesi osariigi lõunaosas sadas koguni peent lund... niisiis kulub hetkel elektrit ühtviisi palju igal pool, kellel külma- ja kellel kuumakaitseks (õhukonditsioneerid).

Tule saarele sa... Straddiele, seekord

Esiteks peame mõnda aega sõjaplaani, milline saar avastada. Kursaõde pakub välja Moretoni saare, kuhu paat viib otse Brisbane'i kesklinnast. Mõte jääb siiski katki, kui selgub, et laev sõidab vaid korra päevas ning laevapilet on paras kirves. Selle asemel otsustame Põhja Stradbroke`i nimelise saare kasuks, mis väidetavasti asub mandrist kõigest pooletunnise ookeanitee kaugusel.

Kesklinnast sadamasse viib mugav rong, mis väljub iga poole tunni tagant (sadam asub Clevelandis, Lõuna-Brisbane´is, ühes lõpututest linnaosadest). Tund aega rongisõitu saab 5 dollarilise piletiga - me peaksime läbima linna, kuid akna tagant paistab vahepeal suisa inimasustuseta soine võsa - ja Clevelandis me olemegi. Tegemist on kui väikese omaette linnaga, millesinatsetest Brisbane koosnebki - jalutuskäik sadamasse võtab aega kümmekond minutit, sama palju kui kulub kohalikul bussil, mis ka otse rongijaamast käib - ning juba olemegi "veetakso" ehk kerge ning vaid reisijiate veoks mõeldud katamaraani terminalis.

Hubast saaremeeleolu - meil pole kusagile kiiret - võib nuusutada juba Clevelandi sadamas. Kartused, nagu võiksime laevast maha jääda, osutuvad alusetuks. Veetakso jõuab sadamasse veerandtunnise hilinemisega. Peale meie on laeval veel hulk seljakotirändureid - kilekottides kaasas pikad lõhnavad odavad saiad, õllepudelid ning neljaliitrised veinikanistrid. Ilmselgelt kavatseb lõbus seltskond päeva kusagil saarerannas peesitades õhtusse, ning õhtu hommikusse saata.

"Taksos" tutvun kohalikust infobüroost haaratud broþüüriga. Kohalike suus hellalt Straddieks kutsutava saare puhul olla tegemist ühe Aussi suuremaga (38 km pikk ja 11 km lai). Vaid üks Straddie saar eksisteeris kuni aastani 1896, mil võimas torm murdis saare kaheks. Nagu Aussi paljudele saartele kombeks, moodustab suurema osa Straddiest suhteliselt läbimatu looduspark. Turistidele on avatud kullakarvalised rannaliivad, kaks sisemaa looduspargis asuvat järve ning matkaurajad saare kõrgel kaljusel osal, kust juunist novembrini võib hõlpsasti mööduvaid vaalu silmitseda.

Seega jäävad vaalad kahjuks nägemata, isegi ühtegi delfiini ei hakka silma (neid väidetavalt näeb muidu sageli). Et viie tunniga jõuda avastada nii rand kui sisemaa, rendime saare põhjaosas asuva Dunwichi sadamast auto, mille päev maksab 70 dollarit, 6 tunni eest küsitakse 60 ja kaks päeva 100 dollarit, nagu ringijooksvalt sadamatädilt pika ja arengurohke vestluse käigus välja õnnestub pinnida. Ametlikku rendisilti kusagil väljas pole - ole aga tark, astu sadamaputka uksest sisse ja küsi. Kolisev, kuid võimas rendimasin õigustab end igati, sest sisemaa järvede juurde ühistransport ei käi.

Kõigepealt teeme tiiru ära Point Lookoutil, mille ühes paljudest kohvikutest pakutakse tõesõna Aussi parimat kohalikku jäätist.

Kes proovib ühe vahvlituutu, on järgmis(t)est keeruline mööda saada. Edasi turnime matkarada pidi kaljudel - kõrgelt kivilahmakatelt avaneb ahhetama panev vaade laiale ookeanile.

Olen parajalt üllatunud, et järskudel kõrgetel kaljudel pole ühtegi turvaaeda - selline minnalaskmine on üliturvalises Aussi turismiäris paras haruldus. Enamgi, matkaraja lõpus rohulagendikul näksib heina täiskasvanud inimese pikkune hall känguru. Pildistajaid silmates tõuseb võimas loom tagakäppadele ja uurib uudishimuga.

Kõndimisest väsinud, võtame suuna lähimasse randa. Järgmise tunni laseme end kanda laiskadel lainetel mõnusalt soojas ookeanis, mille kaldal vaid meetri kaugusel soolasest veest kohtub liivarand metsaga.

Õhtupoolikul jõuame ära näha Pruunjärve. Teine turistile ligipääsetav siseveekogu - Sinijärv -  asub kaugemal mägedes. Et selleni saada, tuleks läbida 3 km matkarada - kahjuks on me aeg otsakorral. Pruunjärve vesi, nagu nimigi ütleb, on läbipaistmatult tumepruun, meenutades Eesti rabajärvi. Ei saa aru miks. Järve põhi on liivane ja turbaraba ei torka silma.

Viie tunnise saareavastuse järel näib, nagu olnuks päev vaid hetk. Tagastame sadamas rendiauto (nüüd juba ülijutukal sadamatädil ei tule pähegi kontrollida, kas tüdrukud ikka taastäitsid paagi bensiiniga) ning seekord saabub katamaraan-veetakso õigeaegselt. Laeval muljetab piletimüüja, blond tütarlaps, et tema käib sageli Sinijärves oma nahka parandamas - vesi olla tervislik. Mis seal ikka - on põhjust tagasi minna!

Kilulinnastumine

Vastan, et konkreetselt me ise väga ei muretse, kuna rendime pinda lühiajaliselt ja kindla lepinguga, kuigi samas, eks igasugune hinnatõus mõjutab peret tugevalt, eriti kui seal kasvab laps, ning juba tuleb buss. Rahvas voolab hoogsalt ühissõidukisse ja telemeedia esindus jääb veidi pettunud moel järele vaatama; mul aga kripitseb hinges edasi, et mis alustel tekkis säärane küsimus.

Nagu igal pool maailmas kombeks, ammutab hommikune meedia uudised üldjuhul sama päeva ajalehtedest. Veidi hiljem löön üle-Austraalia ilmuva The Australiani lahti ja selgus on käes.

Kuigi keskmine riiklik hinnatõus tuleb 2 %, kasvavad Perthi ja Brisbane`i rendihinnad tänavu järele suurlinnadele Melbourne`ile ja Sydneyle. Kui seni oli rent Aussi suuruselt kolmandas linnas Brisbane´is veidi odavam, siis nüüd lubatakse aasta lõpuks keskmiselt 8 protsendilist kasvu ning Perthis tuleb kasv koguni 11%! See tähendab, et aasta lõpuks tõuseb nii Perthis kui Brisbane´is maja nädalarent keskmiselt 400-le dollarile (ca 4000 krooni).

Selgituseks, et Brisbane´i linn näeb välja nagu üks lõputu küla, st kõrghooneid on suhteliselt vähe ja need asuvad vaid kesklinnas, ning enamik elanikkonnast elab väikese aiaga eramajakeses, mida enamasti kinnisvarabüroo kaudu renditakse.

Põhiliselt on hüppelisel hinnatõusul kolm põhjust.

Esiteks, kui Eestis kukkusid majanduslanguse ajal rendihinnad kolinal, siis Aussis avaldus surutis pigem viisil, et aastase rendilepingu ülevaatamisel jäi hind muutmata. Tavaliselt on majaomanikel kombeks igal aastal hinda pisut kergitada. Tänavuse majandustaastumise tingimustes on oodata, et omanikud/kinnisvarahaldajad teevad kaotatud aja tasa.

Teiseks on viimasel ajal hoogsalt kerkinud laenuintressid (kuigi need on endiselt üle aastate madalaimad), mis survestavad majaomanikke, samuti tõusid kõikvõimalikud maksud.

Kolmandaks lõppes läinud aastaga valitsuse mõõna tingimustes loodud abipakett esimese kodu soetajatele. See tähendab, et eluasemelaenu saajate arv väheneb tänavu järsult (tänu valitsusele oli möödunud aastal lausa omamoodi buum), mistõttu on rohkem rahvast sunnitud elama üürikorterites - taaskord põhjust omanikel rõõmustada nõudluse kasvu üle.

Üldiselt ongi nii, et kui Brisbane`i üürnikele on tulemas keeruline aasta (osades linnajagudes lubatakse koguni 44 %list renditõusu!), siis rendiäris osalevad majaomanikud võivad pigem õnne tänada, et õigel ajal sellesse tahetud unistustelinna kinnisvara soetasid.

Samas hoiatatakse, et Päikeseosariigist Queenslandist on saamas Kilulinn, ning seda just tänu Kagu-Queenslandi rahvastiku massilisele kasvule. Väidetavasti on Brisbane pluss selle ümbrus üks kiiremini kasvavaid asukohti Austraalias. 

Näiteks üksi Brisbanes, kus elab hetkel alla 2 miljoni inimese, on oodata järgmisel 20nel aastal 1,5 miljoni elaniku lisandumist. Seetõttu plaanib osariik igal aastal juurde ehitada kuni 60 kahekümnekorruselist kortermaja, kuhu majutab üksikult elavad inimesed ja lasteta pered (need kõrghooned peaksid kerkima seni madalatesse äärelinnadesse, umbes nagu kunagi Musta- või Lasnamägi). Ametnikud higistavad, kuidas toime tulla massilise linnastumisega - näiteks on juba praegu on linna veesüsteem surve all, mistõttu saavad inimesed trahvi, kui üle lubatud määra vett kulutavad.

Üürniku elu Brisbanes on karm, sest keskmiselt maksad siin samapalju renti nädalas kui Eestis kuu jooksul. Tean mitmeid eesti peresid, kes mõningase Brisbane elu järel kolivad maapiirkondadesse, kus rohkem töövõimalusi ja rent hulga madalam. Mis saab, kui rent tõesti taevasse hüppab, näeb ilmselt juba lähitulevikus.

 
Pildil Brisbane´i kõrval üks tahetumaid elukeskkondi, linnast 70 km kaugusel asuva ja ülikiirelt areneva Kullaranniku keskus.

Jõulukommetest siin ja sealpool vett

On rida asju, millega eestlane Aussis ära ei harju, ja üks neist on jõulupühad.
Polegi nii oluline, et ilm on teistsugune. Hea küll, rohelisel mandril pole jõulude ajal erilist võimalust suuska-lumelauda proovida või lumetormis lõksus istuda (detsember=südasuvi=keskmiselt 30 pluss soojakraadi) - kuid see-eest saab kohe rohkelt ujumas käia.
Ämma maja lähedal, kus pühad veedame, asuvad olematu piletihinnaga korralikud väli- ja lastebassein. Et ämm elab Aussi outback´is ehk sisemaal mägedes kaevanduslinnas (süsi), näeme kohe esimese basseinikülastuse käigus ära kaevurite jõulupeo. Mitukümmend inimest (vanuritest beebideni, ehk kaevurite pered) on kogunenud ümber basseini. Käib hoogne trall, lapsed hullavad basseinis, vanemad peesitavad vee kõrval puude all varjus muru peal ning söövad pirukaid ja puuvilja, mida aeg-ajalt kandikuil pakutakse.
Mingil hetkel tehakse basseini taga asuv värav lahti, kust sõidab sisse - hiiglaslik tuletõrjeauto (déjà vu, kohe tuleb silme ette Prangli saar, kus kohalikud kangelased sarnase tuletõrjeautoga kõrtsus käisid!). Punasest masinast hüppab välja jõuluvana. Kõik lapsed tormavad ta suunas ja peatselt läheb lahti hoogne kinkide jagamine.
Reisil Townsville`i (rendime mõneks päevaks auto) peatume linnades, supleme soojas ookeanis ja peesitame liivarandades varjulise puu all; bassein on ka me sõpradel, kellele külla läheme. Hommik algab kohustuliku ujumistuuriga ning päeva jooksul võib sisse hüpata, kui tuju tuleb. Kuumad jõulud - polegi nii paha, eksole.
Hoopis jõulukombed on need, millega pahuksis olen. "Oot, mis kuupäeval jõulud olidki?!" uurin abikaasalt enne igaks juhuks üle.
"Aga ma ju mullu seletasin sulle!"
No ei jää pähe, et jõululaupäev on 25. detsembril ja vaikne püha (boxing day) 26. detsembril!
Ka jõulud kulgevad teisiti. Kui meil poleks last ja me veedaksime pühad Aussi sõprade ja mitte vanavanematega, siis tarbiksime 25. detsembril alates pidulikust lõunasöögist ohtralt alkoholi nagu seda teeb enamik Austraaliast. Linnud vist ka ei lenda sel päeval, on kusagile randa, majja vm kokku sööma-jooma-kinke vahetama kogunenud.
"Eelmisel aastal alustas mu õde shampusega hommikul kell 10," kirjeldab sõbranna Jeanette. "Kujutad ette, milline pohmell mul oli järgmisel päeval! Sel aastal võtame vähe vaiksemalt ja eriti enne lõunat alkoholi ei tarbi." Tema abikaasa Dave purustab samal ajal mangosid ja paneb tekkinud püree sügavkülma, et jõulupäeval külalistele nende pere kuulsat mango-viinakokteili pakkuda.
Jõulupäeva hommikul aetakse mind hommikul kell seitse üles ja nagu selgub, olen viimane inimene, kel on veel öösärk seljas. "Kinke avama, kinke avama!" ärgitab ämm. Ajan end uniselt püsti (kurat, mehele veel kaart kirjutamata, mõtlesin, et vähemalt jõululõunani on aega!), kraban pastaka-kaardi-ümbriku ja jooksen vannituppa üritust joonde ajama.
"No kus see Airi on!?" kostub elutoast samal ajal.
Saan asjaga ühele poole, lähen teiste juurde ja poetan kaardi vaikselt kinkide vahele. Pagan küll, nii juhtub, kui jõulud on võõral maal!
Järgmine pooltund käib hoogne kilkamine ja pakkide harutamine.
Poole kaheksaks hommikul on kingituste osa enam-vähem läbi, ämm siirdub kööki küpsetama (sinna jääb ta lõunani) ning ise olen suutnud selleks ajaks teise silma lahti saada - jõudsime sõprade juurest tagasi üpris hilja ja pole saanud palju magada. Järgmised tunnid: ämm küpsetab, ülejäänud ootavad pikisilmi ja valutavad kõhtu, sest hiigellõuna ootuses jäi hommikusöök sujuvalt vahele.
Lõpuks ometi, kolmveerand 12 istume lauda! Laual on hiigelkäntsakas mees küpsetatud sinki (iga-aastane jõulukalkun olla ära tüüdanud), mereannid, lihapallid ja kartulipuder, nuudlid ja riis, kevadrullid ja veel mitut sorti head paremat. Isegi mu ämm ja äi, kes kunagi alkoholi ei võta (äi joob kuumaga õlut, aga see pole alkohol), kallavad endale klaasikese veini (tõsi, küll ainult seitsmeprotsendilist).
Väike söögipalve ämmalt (filipiinod on paandunud katoliiklased) ja läheb lahti! Tunniga on pidulik kauaoodatud lõuna läbi. Me suundume erinevatesse tubadesse pikutama ja leiba luusse laskma; liigutada sel pärastlõunal rohkem ei jaksa, saaks ainult jahutava õhukonditsioneeri all rahulikult paigal püsida. Osa sööki jääb lauale, sest vastavalt Aussi kombele süüakse jõulude puhul päev otsa - kui kellelgi kõhtu ruumi tekib, saab selle kiirelt ära katta. Pidulik jõuluõhtusöök, vähemalt niipalju kui olen kuulnud, Aussis kombeks pole. Õige ka, saab (teoorias) mingi osa sellest hiiglase toidukogusest enne magamaminekut ära seeditud.
Kaunist aastavahetust lugejaile ja lehetegijaile ning kohtumiseni uusaastal!
ps, lõpetuseks foto plakatist, mis ripub Townsville`i peatänaval Den internetikohviku uksel.

Kunstisaalis, kunstisaalis...

Suure linna eelisena toimub alati midagi, seda enam, et üle(osa)riiklikud muuseumid jaksavad tellida ja korraldada korralikke näitusi.

Brisbane kesklinnas, kohe jõe kõrval Southbank´il asuvad kõrvuti võimsad kivihooned (ja eriti kuuma ilmaga ülimõnusad, jahutatud ja mis põhiline - rahvale tasuta!) - need on traditsioonilise ja moodsa kunsti muuseumid. Moodsa kunsti muuseumi hüütakse COMA-ks (a la sarnane lühend nagu Eestis on KUMU). Sellest nimest ei saa kuidagi ilma muigeta mööda.

COMAs on alatasa igasugu huvitavaid ülespanekuid. Juba mõnda aega hoidis linn põnevusega hinge kinni, sest COMA valmistus suureks, iga kolme aasta tagant peetavaks expoks, mille nime eesti keelde võiks tõlkida umbes nõnda: "Kuues Aasia ja Vaikse ookeani kaasaegse kunsti ekspositsioon".

Üldjuhul ma eriti ei harrasta kunstinäituste kajastamist (kuigi mulle meeldib neid külastada), kuid seekord tahaks teha erandi, sest käisin, nägin ja sain suurepärase elamuse.

Expo on palju rohkem kui lihtsalt näitus, seal leidub kõike - filme, monumente, skulptuure, loomulikult õlimaale jne. Ühe Jaapani kunstniku töö koosneb tihedalt lakke riputatud valgetest köitest lumivalges neljakandilises peegelseintega ruumis. Kui kingad jalast võtad, võid köite sisse sukelduda - tekib üpris klaustrofoobiline tunne, nagu siilil udus, sest ümbrust pole absoluutselt ollagi. Hiina kunstnik on kohale toonud terve jõe ääres asunud puithoone - kahe-kolme meetri kõrguse võimsa ehitise, milletaolised olevat otsa saanud riigi urbaniseerumisega. India kunstnik jälle keevitas kokku mitmemeetrise pottidest-pannidest koosneva aatomipommi plahvatust meenutava seenpilve (all). Teine jaapani kunstnik esitleb väikestest ja suurematest briljante meenutavatest klaastükkidest kokku pandud hirve (ülal).

Või siis filmiruum, kus näidatakse Vaikse ookeani reggae muusikat. Kellele Jamaika stiil istub, see võib end sinna tuppa unustada, sest mõnusale muusikale annavad tooni ekraanil musitseerivad ja tantsivad eksootilised saarteinimesed. Ja loomulikult üks tõmbenumbreid - hiinlase valmistatud mitusada täpselt ühesuguse kuju ja ilmega minimeest, kes hoiavad kõrgel pea kohal roosasid lilli - esindades moodsale ühiskonnale omast kohati mõttetut tarbimiskultuuri, kus inimesed sageli ostavad asju, mida neil tegelikult vaja ei lähe. Ja nii edasi.

Expo algust raputas päris korralik skandaal. Üritusele sõidavad traditsiooniliselt kohale ka tööde autorid - oma loomingut ja riigi kunsitraditsioone tutvustama, rahvale esinema. Ja mis üllatus! Esmakordselt ripuvad üleval 13 Põhja-Korea õlimaali.

Sealt skandaal algab - kuigi riiklik muuseum võis eksootilised maalid kohale toimetada ja üles riputada, keeldub valitsus viimasel hetkel viisat andmast maalide autorile, kuuele põhjakorealasele.

Välisministeeriumi kõneisik põhjendab: "Nende kunstnike stuudio produtseerib loomingut Põhja-Korea despoodist liidrile Kim Jong-il´ile. Väidetavalt on see stuudio loonud peaaegu kogu riikliku kunstitöö, ehk nende kunst toetab ja kiidab süsteemi. Viisa lubamine meie poolt lähetaks maailmale sõnumi, et Austraalia toetab Põhja-Korea despootlikku rezhiimi. Kunstnike mitte maale lubamisega näitame selgelt, et me ei toeta Korea tuumarelvade loomise ja testimise poliitikat!"

Ja ometi on Aussi tuntud kui demokraatlik, multikultuurne ja sõnavabadust soosiv riik!

Lisan ühe pildi neist maalidest, mis, arusaadavalt, tuletavad meelde meie sovjetiaja kunsti. Ühtegi liidri pilti näitusel pole, on hoopis lihtrahvas vabrikus tööl, tellistel ehitamas ning järgmisel maalil sama tööline rahulikku ja täisväärtuslikku vanaduspõlve nautimas (mis ilmselt pole päris tõsi, sest tegelik riik elab märksa suuremas vaesuses, kui luksusliku sisustusega toast välja lugeda!).

Tänaseks on valitsuse otsus saanud rohkelt kriitikat - näiteks, et milleks lubada sisse maalid, kui nende autoreid boikoteeritakse. Isiklikult vaadanuks meeleldi korealaste esinemist - et mida siis räägivad ootamatult räigest kommunismist välja pääsenud kunstispetsialistid. Eks ikka korralikku propagandistlikku juttu (pered jäid ju maha), aga küllap leiduks vähe kuulajaid, kes juttu tõsiselt võtavad. Pigem olnuks see värske elumärk riigist, millest muidu sageli ei kuule.

Mangodest ja mango-hullusest

Kes veel kokku pole puutunud, siis on mangode näol tegu ühe magusama ja enimkiidetud puuviljaga - mõni nimetab seda jumalikuks toiduks ja teine puuviljade kuningaks. Austraalias tähistavad mangod suve algust - hind poes/turul kukub hoobilt, nii et inimesed ostavad "jumalikku" vilja kokku lademetes.

Lisaks mõnusalt pehmele ja magusale maitsele on tegu ka korralikult toitva puuviljaga. Abikaasa Erwin näiteks meenutab vahel, kuidas nad lapsepõlves Manilas ainult mangost ja riisist toitusid - vaesus oli suur ja muud polnud võtta, ning vähemalt täitis mango kõhu ära. Collinsvilles, ehk külas, kus ta vanemad praegu elavad, kasvavad pirakad mangopuud praktiliselt igas ajas - ja peaaegu igal suvel kannavad põrakaid, järjest kollasemaks ja mahlasemaks muutuvaid pallikesi. Niisiis ei võtnud Erwin kuni keskkooli lõpuni seda puuvilja suu sisse - ta oli tõsiselt üle söönud.  Nüüd, kus asume suures linnas, ja iga puuvilja eest tuleb maksta, on lood muidugi teised. Alustuseks pistamegi kohe neli hüva mangot nahka - ja tõdeme ohates, et tahaks veel, aga hetkel tõesti ei jaksa rohkem.

Erwini pensionärist kasuisa leiab koos naabriga lihtsa äriotsa. Et selles kaevanduslinnas on paljud majad tühjad (inimesed välja kolinud, surnud vm), siis seisavad aiatäied mangopuud kurvalt - ainult linnud ja sipelgad käivad hüva kraami mekkimas. Niisiis helistavad pensionärid krundiomanikke läbi ja küsivad korjeks luba - mõni annab ja teine mitte.  No ja kui omanikku tõesti üles leida ei õnnestu, siis korjavad mangod puu otsast ikka kokku. Milleks kallist kraami raisku lasta - on endal midagi teha, ja teenib väikse kopika pealegi.

***

Mango hooajal on veel teinegi tähendus. Ja see on "mango hullus" - ehk aeg, mil palavus inimesed ametlikult segaseks ajab. Mangod nimelt küpsevad suve algul (oktoober-november-detsember-jaanuar - eri piirkondades erinevalt), ehk samal ajal, mil rohelise mandri ilmad kisuvad eriti kuumaks. Eriti Austraalia põhjaosa suvel elutegevus praktiliselt soikub. Põrgukuumus+niiskus (sest suvisel hooajal ka sajab palju!) teeb olemise nii uimaseks, et väljaskäimise asemel eelistavad kodanikud kodus õhukonditsioneeri all istuda - või kellel on, siis isiklikus aiabasseinis.

Näiteks Townsvilles elav sõbranna Jeanette lubab oma kunstigalerii sel suvel hoopis sulgeda. „Nägin eelmisel aastal hästi, mis juhtus - inimesed on turtsakad ja aiva õelutsevad, nii et isegi koostööpartnertitega on võimatu suhelda. Paganama "mango madness"!" kirub Jeanette, "ega rahvast sel ajal näitus huvita nagunii... Otsustasin, et seekord ma end vaevama ei hakka, vaid lähen ise ka puhkusele!" (Jeanette peab silmas, et ka enamik suvepuhkusi, k-a suvine koolivaheaeg kestab detsembri keskpaigast veebruarini).

Mango-hulluse traagilisemad vormid - suurenevad kõikvõimalikud kuriteod ja lahvatab vägivald. Näiteks praegu uurib Lääne-Aussi politsei juhtumit, kus sai väljakutse majja, kus purjus kodanik oli rünnanud noaga nelja inimest. Kui politsei kannatanuid küsitles, siis ründas mees teisi uuesti, sedakorda otse politsei nina all! Ametlikus pressiteates nendib politsei, et tegu oli nö mango-hullusega, mis teeb inimesed tavalisest närvilisemaks ja tasakaalutumaks.

Nagu väidavad Aussi tohtrid: "Mango hullus - see pole mingi müüt!"

Aussi põhjatipus asuva Darvini arst märkis meedias, et haiglasse jõuab 40% tavalisest rohkem patsiente oktoobris ja novembris, mil Põhja Territooriumi osariigis on käes ametlik mango hooaeg. Temperatuur on sel ajal kõrge nii päeval kui ööl, taevas enamasti pilvine ja ilm hall, kuid vihmahooaeg pole veel alanud. Samuti esineb sel ajal tavalisest enam enesetappe - kas pole kokkusattumus, novembris on ka Eestis enesetappude protsent kõrge, kuigi veidi teistel põhjustel....

Peidus ülekohtu eest

Jutud sellest, et Austraaliasse lisandub igal aastal ligi 200 000 migranti, kellest ju enamik riigi rahvastikust koosnebki (põhiline on vahe, et mitmenda põlve immigrant ollakse), pole miski eriline uudis.

Vähem on teada sellest osast, kes saabub Austraaliasse põgenikena, taodeldes riigilt varjupaika kodumaise vägivalla eest ehk asüüli. Sellise rahvastikuosaga puutun esmakordselt kokku koolis. Näiteks meie klassis tudeerib kirjaoskust nelja lapse emast afgaanlanna. Kord räägib ta, kuis abikaasa oli Kabulis spetsialist, keda valitsus hakkas taga kiusama. Seepärast taotlesid nad asüüli ning elavad juba neli aastat Aussis. Shalla, ehk too naine on muide ränk ameeriklaste vastane, ning süüdistab just Ameerikat selles, et ta koduriigis on asjad eriliselt hapud. Hetkel on nii Shalla kui ta mees kodused, käivad kordamööda koolis ja kasvatavad lapsi. "Kui keele selgeks saame, siis hakkame tööd otsima," lubab Shalla. Põgenikel on Aussis üpris hea elu, sest kuni palgale saamiseni toeb neid valitsus ja näiteks on kooliõpe tasuta. Samamoodi õpib meie klassis 30-aastane iraanlane Ramon - seitse aastat on ta riigis, kuid seni pole tööle läinud/seda leidnud, sest kurdab, et keel pole piisavalt hea.

Hea sõber, pikakasvuline ja laia naeratusega moslem Mohammed on Iraagist. Ta silmavaatest on kohe näha, et tegu on väga elukogenud mehega, ja peagi saame aru, et Mohammed ongi alati abivalmis filosoofiline teadlase natuur, kes ei teeks kärbselegi liiga. Mohammed töötas hulk aega kõrge Iraagi valitsusametnikuna ja nii on meil sageli võrdluseks valitsusorganites toimuv (nagu arvata, on Mohammed bürokraatias spetsialist). Kui me siis tutvume, on ta juba paar aastat kojusõiduks viisat taodelnud. Kaks korda lükkas Iraak taotluse tagasi, kuid mees ei anna alla - kodumaal ootab väljavalitu, iraaklanna. Veidi enne viimase semestri lõppu särab Mohammedi nägu kui jõuluküünal. Lõpuks ometi lubab koduriik tal naasta. Mees asub viivitamatult pulmadeks ettevalmistusi tegema.

Ühes hiljutises loengus tulevad meil jutuks 78 tamiillasest Sri Lanka sõjapõgenikku - enim Austraalia avalikkust raputanud teemasid viimase kuu jooksul. Need inimesed on istunud rohkem kui kuu aega erapooletu Indoneesia vetes Austraalia lipu all seilavas laevas. Nad nõuavad tungivalt, et nad kohe Austraaliasse elama toimetataks. Laevas on lapsed ja naised, ning et elutingimused on kehvad, siis levivad haigused. Aussi peaminister seisab karmi valiku ees - kui ta laeva sisse laseb, siis tähendab see, et riigil tuleb tegeleda järjest suureneva põgenikevooga. Sri Lanka valitsus ongi juba avaldanud, et mitme paadis redutava inimese puhul on tegu kurjategijaga, enamik aga otsib lihtsalt paremat elu. "Nad on puhtalt majanduspõgenikud - kui Sri Lanka tõesti neid niivõrd kiusab, miks nad siis üle lahe, mõnekümne kilomeetri kaugusele Indiasse ei koli?!" nõuab Sri Lanka peaminister ja soovitab soojalt "sõjapõgenikud" tagasi koju saata.

Teada on ka, et peaminister Kevin Rudd soosib avatud migratsioonipoliitikat märksa rohkem eelmisest peaministrist, liberaalist John Howardist. Too mees oleks kõige tõenäolisemalt laeva tagasi saatnud (seda enam, et see on ju alles Indoneesias!) ning kindlasti vältinud uudise suure kella külge minekut, nagu nüüd juhtus. Veel on teada, et võrreldes aasta varasemaga on tänavu üle nelja korra rohkem asüülitaotlejate laevu maale lubatud. Juba ongi Indoneesias ootel järgmine laev, kus peal on 250 tamiili, kes seda kurjemalt, näljastreigiga ähvardades enda toimetamist Austraaliasse nõuavad - nagu selleks äsja 78 tamiiliga laev loa sai.

Pinginaaber Carlos Mehhikost avaldab kohe, et need inimesed peab kindlasti maale tooma. "Ameerika farmerid lasevad mehhiklastest piiriületajaid maha nagu loomi," kirjeldab Carlos. "See kindlasti pole normaalne praktika - milles on meie naised ja lapsed süüdi!?"

Enamik leiab, et inimeste dokumente peaks kindlasti põhjalikult kontrollima, enne kui põgenikud vabalt ühiskonda laiali lastakse - nagu seda Aussi valitsus teeb. Lõpuks avab suu üks vanem Sri Lanka meesterahvas, kes on Austraalias spetsialisti viisaga. "Olen siin elanud 15 aastat - paljustki loobunud, näiteks mu lapsed ei räägi sõnagi sinhala keelt (teine Sri Lanka kahest suurest keelkonnast). Ma arvan siiski, et need paadid peab koju tagasi saatma. Pole õiglane, et Austraalia maksumaksja toidab ja katab kõik, kes tulevad paremat elu otsima."

Brisbane Eesti seltsi tegemistest: Mati Viiul

Päikest, järgnev lugu ilmub järgmises Aussi-Eesti ajalehes minu sulest, riputame selle info mõttes siiagi üles.

------------

Brisbane eestlaste seltsielu, mis vahepealsed kuud pooleldi nähtamatult unes soikus, ilmutab elavnemise märke.

Selle tõenduseks saab tuua möödunud nädalavahetusel maha peetud Brisbane Eesti Seltsi kokkutuleku, kuhu laekus üle ootuste palju rahvast - üle kolmekümne inimese. Polnud sugugi, et ülekaalus olnuksid kas ainult vanad või noored eestlased, mõlemaid oli võrdselt. Kindel kui raudnael oli kohal seltsi mitukümmend aastat eestvedanud proua Tiina Taemets, samas kui noorim ringi lipanud pisike sai äsja aastaseks. Rahvarohkusele ei saanud takistuseks, et üritus oli tavalise pärastlõuna asemel laupäeva õhtul kell viis - ehk ajal, mil nii mõnigi eelistab veeta austraallaste kõnepruugis "kvaliteet-" ehk pereaega.

Seekordsel erakordsel huvil ning - ajastusel oli põhjus. Külalisesineja, kandlemängijast Eesti folkmuusik ja filmimees Mati Viiul (alumisel pildil), kes mõnenädalase reisi jooksul külastas Aussi suuremaid eestlaste kogukondi, rääkis oma loomingust ja näitas viite eesti teemalist lühifilmi.

"Pole enam sellist närvilisust nagu kolm aastat tagasi, mil käisin siinsetel Eesti seltsidel esmakordselt külas," tõdes Viiul, "toona ei teadnud ma üldse, mis mind siin ees ootab." Viiul rääkis, et töötab Tallinna Tehnikaülikooli Geoloogia Instituudis ja hakkas hobi korras filmima 18 aastat tagasi. Aastal 1988 oleks ta äärepealt Melbourne ESTO päevadele ansambli kandlemängijana kaasa võetud, kuid siiski mitte, ning mees lubas toonase kojujäämise tulevikus tasa teha. See lubadus täitus juba teistkordselt.

Viiuli filmidest tulid näitamisele kadripäeva kombed Muhu saarel,
"Hüljatud talude" laulul (Uno Laht, sõnad) põhinev talvine lühifilm, vana naise seiklused külapoes, uue ja vana kandle võrdlus ning pilguheit Eesti ajalukku, linnadele ja loodusele.

Viiul rääkis, et tema silme läbi on Austraalia võrreldes varasemaga muutunud. "Linnatänavatel kohtab nüüd nii palju eestlasi, et kõvasti rääkides tuleb ette vaadata, mida ütled," muigas ta. Viiul lubas kindlasti millalgi jälle külla tulla. Ühtlasi avaldas ta, et Eesti selts võib peatselt vähemalt ühte muusikust külalist oodata.

Brisbane Eesti Seltsile tuli Mati Viiuli esinemine kogemusena, et kui teha kokkusaamised põnevaks ja korraldada välisesinejaid, siis tuleb rahvas kokku. Ilmselt on keeruline kokku lugeda, kui palju leidub Brisbanes eestlasi, kuid kindlasti on tegu mitmesaja inimesega.

Viimaste aastatega on Brisbane kolinud üpris jõuline noorte kogukond - kes õpib, kes otsib tööd, kes loob peret. Pigem on uuemate inimeste hulgas probleemiks, et info ei liigu ja seltsi kokkutulekuid, mida viimasel poolaastal on üpris vähe oli, peetakse vanemate inimeste eralõbuks. Huvi filminäitamise vastu tõendas, et nii kokkutulekute sagedust kui seda arvamust võimalik murda.

Väikesed muudatused plaanib Brisbane Eesti Seltsi president Sirle Adamson järgmisele, 20. detsembri pärastlõunasele seltsiüritusele, milleks on iga-aastaseks traditsiooniks kujunenud jõulupidu. Varasematele aastatele kombeks olnud kuumal südasuvel siseruumis istumise asemel tuleb jõulupidu samas küll samas kohas 12 Hawthorne tänaval, kuid maja kõrval värskes õhus varikatuste all. Uuendusena on tegu grillipeoga. Start! Sõna läks lahti, nii et loodetavasti ei pea eestlased paljuks tulla kohale - jõululaule laulma, pakke ja uudiseid vahetama ning maitsvaid eesti roogi mekkima.