Raudkülm vesi tulvab veepiiri lähedasest illuminaatoriavast laeva. Läbimärjad meeskonnaliikmed suruvad laineharjade vaheajal metallist turvaluuki kinni. Unest üles aetud ehmunud inimesed jooksevad poolde säärde loksuvas vees. Suletakse veekindlad vaheseinad. Tallinn on kaugel selja-taga, Stockholm kaugel ees.
Kas järjekordne ilukirjanduslik katsetus Estonial toimunu kohta? Ei! See on seni laiema avalikkuse eest salajas püsinud juhtum laeva Baltic Kristina pardal kakskümmend kaks päeva tagasi.Lohakus ees, õnnetus taga
Juhtunust SL Õhtulehele rääkinud inimene palub täielikku anonüümsust. Tema sõnul sai õnnetuse põhjuseks meeskonna lohakus illuminaatoriluukide sulgemisel. Laeva tulvava vee tõttu pidi kapten kurssi muutma. Vesi pumbatud küll kähku välja, kuid Rootsis tulnud tellida ventilaatorid, et märgi põrandaid kuivatada.
Laevafirma Estline möönab, et ööl vastu 4. novembrit oli vahejuhtum illuminaatoriaknaga. Kuid see polnud ohtlik, kinnitab firma. Vett immitses sisse teise teki 14. kajuti halvasti suletud illuminaatoriluugi vahelt. Pärast seda, kui tugev laine või juhuslik palk oli sisse litsunud jäigalt kinnitatud paksu illuminaatoriklaasi.
Hirmul on suured silmad
“Kui turvamees kajutiukse lahti tegi, oli põrandal vast 2-3 sentimeetrit vett,” summutab teises vahetuses töötav vanemtüürimees Tarvi Carlos Tuulik jutte laeva tunginud vahutavatest voogudest.
“Et luuki veekindlalt kinni saada, pidid nad [appi tulnud vanemturvamehega] klaasi ära võtma. Selle toimetamise ajal võis lainetega vett rohkem tulla. Vast viis sentimeetrit. Ruutmeetrite peale ära jagada,” toksib tüürimees kalkulaatorit, “saame kolm kuupmeetrit. Kui see laeva õõtsudes ühte seina kokku rullib, siis tekib efekt, nagu oleks hirmus palju,” oletab Tuulik, et Eesti laevadel töötavad noored naised ei oska veel oma emotsioone kontrollida. Vesi tuli kajutisse laeva meeskonna õrnema soo kaheksa kajutiga osas. Reisijaid seal pole.
“Pole varem sellise olukorraga kokku puutunud,” tunnistab veega võidelnud turvamees. Erinevalt elukutselistest meremeestest pole ta õppelaevadel lavastatud trümmilekkeid kaelani vees sulgenud. “Aga saime sellega päris hästi ja kiiresti hakkama.
Ettekanne läheb ilusast jutust lahku
“Räägime faktidest ja mitte emotsioonidest,” rõhutab ka Estline’i turundusdirektor Marje Braunbrük. “See on meie firma poliitika. Kõik on dokumenteeritud. Paberites me midagi ei varja,” selgitab ta, mille tõestuseks saab SL Õhtuleht koopia laeva logiraamatust ja Eesti Merelaevandusele tehtud ettekandest. Ent just seal on kirjas, et klaas oli kukkunud illuminaatori pesast välja, mistõttu kõlab usutavamana väide, et vett lahmas laeva rohkem, kui Estline’i esindajad seda tunnistada tahavad.
“Peamine on siiski see, et keegi ei olnud ohus,” rõhutab vanemtüürimees, mööndes, et teoreetiliselt võisid luugi pingutamata kinnituspoldid ka varem lahti logiseda ja klaas lainega kajutisse lennata.
Laevnikud tunnistavad meeskonna hooletust ja kinnitavad, et kapteni korraldusel on nüüd ka meeskonnaliikmetelt võetud võimalus ise illuminaatori katteluuke avada. “Sügis-talviseks tuulisemaks hooajaks jäävad need kindlasti kinni,” lubab vanemtüürimees.
“Õnnetus on üle võimendatud.”
Estline’i tehniline mänedžer Peeter Tees märkis, et kui laeva autotekil on koguni pool meetrit vett, jääb laev ikkagi vee peale. “Kui vesi oleks jõudnud teiselt tekilt kolmanda autotekini ja tõusnud seal kolme sentimeetri kõrgusele, oleks signalisatsioon sellest märku andnud.”
Teesi hinnangul oli paar aastat tagasi Baltic Kristinaga suurem õnnetus kui nüüd. Toona lõid viiemeetrised lained mõlki umbreelingu. “Siis oli õnnetus samuti suuremaks puhutud,” nentis Tees.
Teda ajasid naerma väited, nagu oleks võinud laev minna kreeni või, veelgi hullem, uppuda. “Mul on tunne, et need informaatorid, kes teil seal laeval on, võimendavad õnnetust üle,” märkis Tees. Ta lisas, et tegemist oli sedavõrd pisikese õnnetusega, mis ei andnud mingit põhjust reisijaid sellest teavitada.
“Otsest ohtu inimestele sellest ei olnud, kuid tegemist on ebameeldiva intsidendiga,” kommenteeris pärast laeval juhtunu kirjelduse kuulmist Virtsu ja Kuivastu vahel sõitva Regula kapten Jaak Kärm. Tema hinnangul käitus Baltic Kristina kapten õigesti, et rahvast õnnetusest ei teavitanud. “Näiteks sai Regula pommiähvarduse - kui ikka näed, et ohtu pole, siis ei ole niisama mõtet paanikat tekitada,” teab Kärm omast käest. Tema sõnul näitab lahtijäetud illuminaator lohakust. “Ega see mainele kasuks ei tule.”
Baltic Kristinaga juhtunud õnnetused
* 1998. aasta juulis hilines Baltic Kristina väljasõit ankru vintsi rikke tõttu kolm tundi.
Estline´i finantsdirektor Andres Laar kinnitas tookord, et kui maailmas pole sellised rikked midagi ebatavalist, siis Estline’i laevadega pole seda varem juhtunud.
* 1998. aasta oktoobris lõi Läänemerel möllanud torm paarimeetrise mõlgi Baltic Kristina visiiri ja autorambi vahele, kannatada said vööri ümbritsev reelingulatt ja kaitseplaat.
Õnnetuse ajal oli laeval 300 reisijat. Tuul puhus kohati 40 meetrit sekundis ja merel möllasid viie meetri kõrgused lained. Kapteni sõnul ei olnud mõlk laevale ohtlik, ja teekond Stockholmi jätkus; kohale jõuti viis tundi hiljem.
Avarii õppetund
* Baltic Kristina on teinud ettekande Eesti Merelaevandusele, kus kirjeldab juhtunut. Merelaevandus annab sellest teada kõigile Eesti laevadele.
* Kapten on kogu meeskonnale juhtunut selgitanud. Meeskonnaliikmed, kelle kajutis illuminaatoriluuk lahti jäi, said noomituse.
* Spetsiaalne luukide avamise ja sulgemise võti on nüüd ainult pootsmanil. Luugid jäävad vähemalt kevadeni suletuks.
Ilm Estonia huku ajal
1994. aasta 27. septembri õhtul puhus Läänemerel lõunatuul kiirusega 10-15 m/s. Alates hilisööst, s.t. pärast laevahukku puhus läänetuul kiirusega 20-25 m/s, puhanguti 26-30 m/s.
Lainekõrgus oli vahetult enne hukku 4-5 meetrit, üksikud lained olid ka 6-7 meetrit kõrged. Pärast laevahukku hinnati lainekõrgus 5-6 meetrile.
Eesti Meteoroloogia ja Hüdroloogia Instituudi andmed
Ilm ööl vastu 4. novembrit
3.-4. novembri ööl puhus lõunatuul kiirusega 14-16 m/s. Lainekõrgus merel oli hinnanguliselt 2-3 m.
