VÕTA ÕIGE ASEND: Kui minestanu ei tule teadvusele, viige ta kiiresti arsti juurde; seejuures kandke teda külili asendis. (Tõnu Talivee)

Et puhkus mööduks õnnelikult: Nõu annavad pereastid Pille Ööpik ja Helena Hansen ning pediküüria Merle Rattus.

Minestus

Minestus võib tabada nii noori kui ka vanu, nii terveid kui ka haigeid. Silme ees võib mustaks minna nii enne kohtumist uue ülemusega, piletijärjekorras seistes kui ka pea alaspidi seenemetsas küürutades.

Minestuse võivad esile kutsuda üleväsimus või läbipõetud raske haigus (näiteks kõhulahtisus), alatoitlus või psühhotrauma.

Minestus tekib sellest, et alajäsemete veresooned laienevad ning aju veresoontes jääb verd väheseks. Organismi vereringlus on häiritud, inimene muutub kahvatuks, huuled värvuvad sinakaks, teadvus kaob. Läheneva minestuse märkideks võivad olla ka peapööritus, iiveldus, virvendus silmade ees, kohin peas, nõrkus.

NB! Minestuse ajal jälgige kogu aeg teadvusetu hingamist, sest lõtvunud keelepära võib sulgeda hingamisteed.

NB! Kui minestanu ei tule teadvusele, viige ta kiiresti arsti juurde; seejuures kandke teda külili asendis. Kui keegi teie läheduses hakkab minestama, ärge sattuge paanikasse. Selle asemel:

* püüdke teda kukkumisel toetada või aidake ta kiiresti pikaliasendisse, sest kukkudes võib minestaja end raskelt vigastada;

* asetage kannatanu sobivale alusele (laud, toolid) pikali, nii et pea ripuks üle ääre ning tõstke ta käed ja jalad üles. Kui kõrgemat alust pole, asetage põrandal lamaja abaluude alla padi, jakk või mõni muu ese ja tõstke siis tema käed-jalad üles;

* väga lühikese aja jooksul värvub kannatanu nägu roosaks ja ta avab silmad. Teadvuse taastumisel nihutage ta laua servalt tagasi või võtke padi abaluude alt ära;

* kui on käepärast nuuskpiiritus, andke seda nuusutada, kuid peamine abinõu on siiski lamaja jäsemete ülestõstmine;

* kui kannatanu on jälle teadvusel, katke ta soojalt kinni ning asetage jäsemete lähedusse sooje kotte;

* kuigi kannatanu enesetunne on paranenud, ei tohi teda kohe tagasi tööle lubada. Samuti pole pärast minestamist soovitatav kohe käima hakata ega end muul moel füüsiliselt pingutada, sest alajäsemete veresooned on veel ebastabiilsete seintega ning minestus võib korduda.

Peapõrutus

Pea võib saada põrutada, kui inimene kõrgelt kukub, saab löögi pähe, aga samuti lihtsalt tavalistes olmetingimustes libisedes (komistades) ja kukkudes. Ka minestades võib end valusasti millegi vastu ära lüüa. Vahetult pärast õnnetust on raske kindlaks teha trauma ulatust ja tõsidust ning seepärast on alati soovitatav konsulteerida traumatoloogiga. Kui esineb iiveldus, oksendamine, peavalu, tasakaaluhäired, mälulüngad, vererõhu langus, pulsi aeglustumine, hingamise rütmi ja sügavuse muutus, jäsemete nõrkus või halvatus, tuleb tingimata kutsuda arst. Et isegi nööpnõelasuurusest peahaavast tuleb tavaliselt ohtralt verd, võivad juuksed olla verega paakunud. Ärge peljake kannatanu jubedat väljanägemist ning loputage pea ja juuksed leige veega puhtaks. Nii võidate aega, sest ka kiirabiarst peab haava leidmiseks sama tegevusega alustama.

Kui inimene on saanud peapõrutuse:

* pange kannatanu pikali;

* asetage põrutuse piirkonda külm mähis (kasutage oma fantaasiat: sobivad nii külma veega niisutatud käterätik kui ka seljast võetud T-särk, külma veega kummikott, samuti jääkuubikutega täidetud sukk või sokk);

* valu korral andke valuvaigistit;

* kannatanu rahustamiseks andke talle juua magusaid jooke: piparmündi- ja kummeliteed või palderjani. Jootke lonkshaaval, muidu võivad tekkida iiveldus ja oksendamine;

* kui peas on haavu, puhastage need ning katke puhta (võimalusel steriilse) sidemega.

Kannatanut ise arsti juurde transportides pange ta võimalusel pikali, nii et pea ja selg oleksid toestatud.

Päikesepiste ja kuumarabandus

Magav päevitaja rannaliival või umbses töökombinesoonis ehitaja päikeselõõsas - tuttavad ja esmapilgul üsnagi ohutuina näivad olukorrad suvisest argipäevast. Ometigi on mõlemad surmaohus. Päikesepiste on organismi raske üldseisund, mida põhjustab päikesekiirte otsene toime katmata peale. Selle tagajärjel tekivad peaaju verevarustuse häired: kuuma mõjul laienevad nii aju kui ka ajukelmete veresooned. Nad täituvad liigselt verega, mille tulemusel aju tursub. Raskel juhul võivad väikesed veresooned katkeda, mis viib aju verevalumite tekkeni.

Kuumarabandus on organismi haiguslik seisund, mida põhjustab ülekuumenemine. See juhtub tavaliselt siis, kui õhutemperatuur on keha omast märgatavalt kõrgem. Näiteks saunas või kuuma ilmaga rannas. Samuti võivad kuumarabanduse tekkele kaasa aidata kuumas töötamine ning õhku mitteläbilaskvad riided. Soodustavad faktorid võivad olla kurnatus, läbipõetud haigused ja vedeliku vähene tarbimine. Kuigi meditsiini seisukohalt on tegemist kahe erineva haigusliku seisundiga, on päikesepiste ja kuumarabanduse nähud valdavalt sarnased.

Päikesepiste ja kuumarabanduse tunnused:

* peavalu (päikesepiste puhul sageli ootamatu ja tugev);

* nõrkus, peapööritus, nägu on ülemäära punane või kahvatu;

* silmade ees virvendab, võivad esineda tumedad varjud ja sädemed;

* rahutus, valud seljas, jalgades, vahel ka alakõhus;

* iiveldus, oksendamine, kõhulahtisus;

* kehatemperatuur võib tõusta kuni 40 kraadini;

* vahel tekib pidurdus: inimene on uimane, ei reageeri hästi ümbrusele, võib minestada, esineda võivad tasakaaluhäired, hingeldamine, südamekloppimine;

* raskel juhul tekib lühiajaline teadvuse kadu ja kergekujulised ühepoolsed halvatusnähud jalgades või kätes, vahel mööduv tundlikkuse häire (käsi või jalg on “surnud”).

Kui esmaabi hilineb või puudub, siis nähud süvenevad: teadvus hämardub, seejärel kaob, nägu muutub sinakas-kahvatuks, pulss muutub niitjaks ja hingamine korrapäratuks.

Esmaabi:

* vabastage kannatanu riietest, et liigne soojus saaks eralduda ülekuumenenud kehast;

* kui kannatanu on päikese käes, kandke ta varju ning pange lamama (kõrge peaalus), õues olles leidke paik, kus õhk liigub: kerge tuul aitab organismi jahutada, ruumis võib teha tuult ajakirja või mõne muu esemega lehvitades;

* andke juua jahedaid jooke, asetage jahedad mähised pea ümber, kaelale ja piirkondadele, kus asuvad suured veresooned;

* kui võimalik, valage keha üle jaheda veega;

* minestuse puhul andke nuusutada nuuskpiiritust ja tõstke käed-jalad üles, vajadusel tehke kunstlikku hingamist.

Pärast haigusnähtude möödumist oleks hea lamada 24 tundi ning võimalikult palju juua.

Pea meeles!

* Pole soovitatav anda juua kohvi ja alkohoolseid jooke.

* Jahedad joogid ja mähised ei tohi olla jääkülmad.

* Jahutada ei tohi liiga kiiresti ja intensiivselt, sest vere ebaühtlase soojenemise ning jahtumise puhul võivad tekkida vereringe- ja südamehäired.

Päikesepõletus

Kui nahk pärast rannaskäiku tulitab ja punetab, tuleb apteegist hankida põletusvastast rohtu või määrida nahale koduses külmkapis leiduvat hapukoort või maitsestamata jogurtit.

Kergema päikesepõletuse korral peaks nahale kandma jahutavat, niisutavat ja pehmendavat kreemi. Hästi sobivad sellisel juhul suure niiskusesisaldusega geelid-kreemid, näiteks Essexi hüdrogeel. Kui kodus ei juhtu ühtegi kreemi käepärast olema, võib põlenud nahka turgutada ka hapupiima või -koorega. Ka jahe dušš rahustab tulitavat nahka. Kui aga põletuse tagajärjel tekivad juba villid, on targem end siiski igaks juhuks oma perearstile näidata.

Levinud on eksiarvamus, nagu tuleks põlenud nahka viinaga määrida. Seda ei tohiks aga üldse teha, sest viin kuivatab liigselt nahka, põlenud nahk on aga niigi juba niiskust kaotanud.

Koduses majapidamises leiduvast võib põlenud nahale teha ka maski värske kurgi viiludega, tõhus põletuse leevendaja on samuti külm kummelikompress.

Varbad villis

Hea ja jalasõbralik jalats peaks olema kindlasti täisnahkne ja paraja suurusega. Kontrolli ka kinga laiust. Kui kingad on liiga kitsad, vajub jalavõlv ära ja varvastele tekivad nahapaksendid ning konnasilmad.

Jalgade hõõrdumist saab ennetada vastavate jalakreemidega ning keha- ja jalapuudriga (näiteks Gehwol ja Camillen 60 sarja toodetega).

Hoolimata ettevaatusabinõudest, võivad kingad ikkagi hõõruma hakata. Hõõrdunud kohale pane õhku läbilaskev plaaster, kandadele sobib Urgo Activ kannaplaaster, varvastele Scholli erineva kujuga plaastrid.

Katki hõõrdunud vill puhasta kaaliumpermanganaadi vesilahusega ja pane kaitseks peale bakterotsiidne plaaster. Kingapoodides müüakse spetsiaalseid kannapadjandeid, mis pannakse kinga sisse kanna tõstmiseks. Padjand tõstab hõõrdunud kanna ülespoole ja väldib ka terve kanna hõõrdumist.

Seenemürgistus

Eestist on leitud umbes 15 seeneliiki, mis võivad inimestel mürgistust põhjustada. Surmavalt mürgisteks seenteks on tunnistatud valge ja roheline kärbseseen. Väga mürgised on panter-kärbseseen, punakas narmasnutt ja hiid-punalehik. Vähem mürgine on punane kärbseseen. Kupatamata kujul on mürgine ka kirbe pilvik.

Peaaegu kõik mürkseened, sõltumata mürgi laadist, mida nad sisaldavad, põhjustavad häireid mao ja soolestiku tegevuses. Mürgistus, mis tekib poole kuni kolme tunni järel pärast mürkseente söömist, on vähem ohtlik kui hiljem arenev mürgistus (näiteks pärast valge kärbseseene söömist ilmnevad mürgistuse tunnused alles 8-24 tunni järel). Tekivad oksendamine, kõhulahtisus, valud kõhus, üldine nõrkus, peapööritus, peavalu, sonimine, krambid lihastes ning äge neerupuudulikkus.

Seenemürgistuse kahtlusega haige tuleb viivitamatult arsti juurde toimetada. Abi saamiseni antakse haigele meditsiinilist sütt ja rohkesti juua ning kutsutakse esile oksendamine. Kes oskab, võib ise kodus ka maoloputust teha.

Vajadusel tuleb haigele teha kunstlikku hingamist.

Surmavalt mürgised seened

* Valge kärbseseen. Kübar valge, siidiläikeline. Seeneliha valge, lõhn meenutab tooreid kartuleid. Kasvab okas- ja segametsades, eriti kuusikutes. Võib leida augustist oktoobrini.

* Roheline kärbseseen. Kübar oliivkollasest kollakasroheliseni, keskelt oliivpruunikas. Seeneliha ebameeldiva lõhnaga. Kasvab lehtmetsades, eriti laialehiste puude all. Võib leida augustis ja septembris.

* Panter-kärbseseen. Kübar hallikaspruunist pähkelpruunini, tihti kollaka varjundiga. Ebameeldiva lõhnaga. Kasvab okasmetsades, eriti liivastes männikutes ja nõmmedel. Võib leida juulist oktoobrini.

* Punakas narmasnutt. Noore seene viljakeha on üleni valge, hiljem kahvatukollane. Hiljem (samuti katsumisel) muutub laiguti roosakaspunaseks, vana seene kübar on pruunikaspunane. Ebameeldiva lõhnaga. Kasvab parkides, lehtmetsades. Võib leida juunis ja juulis.

* Hiid-punalehik. Noore seene kübar on valkjas, hiljem hallikaspruun. Seeneliha jahulõhna ja -maitsega. Kasvab lehtmetsades, parkides, laialehiste puude all. Võib leida juunist septembrini.

* Roosa kärbseseen. Kübar pruunikaspunasest roosakani, punakas-, kollakas- või hallikaspruun, väikeste hallikate ebemetega. Seeneliha roosa. Kasvab okas- ja segametsades. Võib leida augustist oktoobrini.

* Kirbe pilvik. Kübar hele-, mustjas- või veripunane. Seeneliha valge, põletavalt kibeda maitse ja puuviljalõhnaga. Kasvab okas- ja segametsades, eriti rabamännikutes. Võib leida juulist novembrini.

Rästikuhammustus

Eesti ainuke mürgine madu on kirjurästik. Tema hammustus on ohtlik nii lastele kui täiskasvanutele.

Hammustuskohal on tavaliselt näha kaks väikest, teineteisest umbes 5 mm kaugusel asetsevat torkejälge.

Hammustuskoht tursub ja muutub valulikuks. Tekib nahapunetus ja hammustuskohale võivad ilmuda villid. Turse võib levida ulatuslikule piirkonnale. Võivad esineda kõhuvalu, iiveldus ja kõhulahtisus. Raskel juhul võib tekkida šokk.

Kõigepealt tuleks kannatanut rahustada ja mitte lubada tal ilma vajaduseta liikuda ning toetada või lahastada jäse, kuid mitte kõrgemale tõsta. Hammustuskohale ei tohi teha sisselõiget ega üritada mürki välja pigistada või imeda.

Heaks vahendiks on ka rästikuhammustuse puhul allergiavastane ravim semprex. Pärast esmaabi andmist tuleb kannatanu kiiresti haiglasse viia. Sama tuleb teha ka siis, kui on rästikuhammustuse kahtlus.

Puugihammustus

Risk ühestainsast puugihammustusest haigestuda on suhteliselt väike. Puuk tuleb siiski võimalikult ruttu eemaldada. Kasutage puugi eemaldamiseks peenikesi pintsette. Ärge haarake puugist liiga kõvasti kinni, sellega võite viia hammustuskohta puuginakkust. Samal põhjusel hoiduge ka puugi tagakeha pigistamisest. Viimasel ajal ei soovitata enam puuki õli või salviga määrida. Võtke pintsetid ja haarake nendega puuki pea poolt, nii naha lähedalt kui võimalik. Tõmmake ta ettevaatlikult otsesuunas välja. Seejärel tuleb hammustuskohta alkoholiga desinfitseerida.

Tüüpiline puukborrelioosi tundemärk on 2-32 päeva pärast puugihammustust hammustuskoha ümber tekkiv ringikujuline punetus. Lisanduda võivad palavik, peavalu ja väsimustunne. Sel juhul tuleb pöörduda viivitamatult arsti poole. Puukentsefaliiti nakatumisele viitavad gripile sarnased haigusnähud (palavik, pea- ja lihasevalud), mis ilmuvad 1-3 nädalat pärast hammustust.

Sääsehammustus

Mõned inimesed on sääsehammustuste suhtes tundlikumad kui teised. Kõige ebameeldivamad on sääsehammustuse kohas 6-12 tunni jooksul tekkivad 3-5 mm suurused paapulid (kublad), mis püsivad 1-2 nädalat ja sügelevad. Väikelastel võib tekkida ka nõgestõve sarnane lööve (urtikaaria).

Sügeluse leevendamiseks pange sääsehammustustele peale külm kompress või viinaga marliside. Kui kuplasid on palju, määrige neid 1protsendise mentoolpiiritusega.

Väga hästi vähendab sügelust ja põletikureaktsiooni kortikosteroidsalv, kuid seda määraku arst. Allergilist reaktsiooni ja sügelust aitavad leevendada ka antihistamiinikumid Zyrtec, Semprex ja Clarityn, mida saab apteegist käsimüügiravimite letist. Enne antihistamiinikumite tarvitamist on soovitatav siiski oma perearstiga konsulteerida.

Parem karta kui kahetseda - sääsehammustuste vältimiseks tuleks kasutada sääsetõrjevahendeid.

Mesilase ja herilase nõelamine

Nõelamiskoht muutub valulikuks, tekib punetus ning turse. Eriti ohtlik on nõelamine näo ja kaela piirkonda. Mesilase nõel, mis naha sisse jääb, tuleb kohe välja tõmmata. Herilase nõel naha sisse ei jää, ta võib nõelata mitu korda.

Kui inimest nõelavad kümned mesilased, võivad tekkida rasked üldnähud - kõrge palavik, tugev peavalu, oksendamine. Ülitundlikel inimestel ja väikelastel võivad ilmuda allergilised üldnähud - turse näol, keelel, neelus või kõris, peapööritus, iiveldus, oksendamine, nõgestõve lööve, isegi lühiajaline teadvusekadu.

Esimene asi on nõel ettevaatlikult välja võtta ja panna nõelamiskohale jääkuubikud või jääkott (külm mähis). Kui nõelamise koht on suu või kaela piirkonnas, asetage sinna samuti jääkott ja võimaluse korral andke kannatanule jäätükke imeda. Kui tekivad allergia- või mürgistusnähud, viige ta kiiresti haiglasse. Mürgistusnähud võivad tekkida minutite jooksul, eriti kui hammustus satub kaela piirkonda.

Prügi silmas

Silma hõõrumise suund prügi eemaldamiseks on suunaga välisnurgast nina suunas. Silma ei tohi hõõruda edasi-tagasi! Kui võõrkeha on alalau all, peab kannatanu vaatama üles, abistaja tõmbab alalau alla ja eemaldab võõrkeha kuiva vatitampooniga. Kui võõrkeha on ülalau all, peab kannatanu vaatama alla, abistaja haarab ülalaust, tõmbab selle ette ja alla ning keerab selle teises käes oleva tiku või muu pulgakese abil tagurpidi, seejärel eemaldab võõrkeha kuiva vatitampooniga. Pärast võõrkeha eemaldamist tuleb vaadata üles ja laug pöördub ise õigesse asendisse. Silmatilgad tilgutatakse pipetiga silma välimisse nurka, tõmmates samal ajal alumise lau alla. Silmasalv määritakse silma spetsiaalse klaaslabidakesega lau limaskesta ja silmamuna vahele samuti silma välimisse nurka. Kui silma valulikkus ja ärritus ei kao paari tunni jooksul, pöörduge silmaarsti poole!

Kriimustus ja marrastus

Marrastus tähendab, et löögi või kukkumise tagajärjel on katkenud naha terviklikkus. Sageli kaasneb sellega väiksemate veresoonte vigastusi, millest tulenevad verevalumid. Valu kaob marrastuste piirkonnast tavaliselt esimese ööpäeva jooksul. Tekib kergelt sinakas turse.

Marrastus on väike häda, kuid võib kaasa tuua palju ebameeldivusi. Ebaõige hooldus või ravimata jätmine võib viia sügavamate kudede mädanikeni, millel omakorda on isegi eluohtlikke tüsistusi. Asetage kiiresti kannatada saanud kohale midagi külma. Sobivad nii külma veega niisutatud mähis kui ka külma veega täidetud kummikott. Külma hoia peal kuni 20 minutit.

Õues juhtunud õnnetuse puhul on kriimustatud koht sageli porine, liivane, mullane jne. Siis tuleb kriimustust julgelt jaheda veega pesta ja loputada. Hea, kui käepärast on desinfitseerivaid lahuseid (vesinik, furatsilliin jm.), ka need sobivad väga hästi marrastuse puhastamiseks. Puhastatud koht tuleks üle peitsida briljantrohelisega. Suuremate marrastuste puhul on peitsimine väga valus, kuid tasub ära kannatada, sest briljantrohelisel on nii puhastav kui nahka kuivatav toime, mistõttu peitsitud marrastus paraneb edukamalt. Kui pole karta vigastatud nahapinna uut saastumist, ärge siduge marrastust kinni. Õhu käes taastub nahk kiiremini.

Hambavalu

Hambavalu sagedaseim põhjus on hambakaaries ja selle tüsistused. Pindmise kaariese korral kahjustunud hambavaap tavaliselt vaevusi ei tekita. Keskmise sügavusega hambaaugu tekkimisel on peale vaaba hävinud ka osa hambaluust ja hammas on tundlik külma, kuuma, magusa, hapu ning soolase vastu. Sügava auguga hammas reageerib ärritusele juba valuga.

Hambaauk iseenesest ei kao ja seda saab ravida ainult hambaarst. Valuhoo leevendamiseks võib küll kasutada ibuprofeeni või selle puudumisel hambavalule veidi nõrgemalt mõjuvat paratsetamooli, kuid haiguse süvenemist saab pidurdada ainult hambaarst.

Ravimata jäetud kaariese arenedes muutub hambaauk sügavamaks ja selles leiduvad bakterid tungivad hambaluukanalite kaudu hambasäsisse, tekitades põletiku. Hambasäsipõletik põhjustab tugevaid, lausa väljakannatamatuid valuhooge, mis esialgu kestavad mõnikümmend minutit. Siis järgneb 2-5tunnine vaheaeg. Mida kaugemale põletik areneb, seda sagedasemaks muutuvad valuhood. Valu kandub närvikiudude kaudu ka teistele, sealhulgas tervetele hammastele, ja tihti ei saagi enam aru, milline hammas just valutab. Selgust toob hammastele koputamine, näiteks hambaharjaga - põletikulist hammast läbib siis valusööst.

Hambasäsipõletiku puhul ei ole abi valutava hamba igeme määrimisest joodilahuse, piirituse või viinaga. Ei aita ka nende medikamentidega niisutatud vatikuulikese või aspiriinipuru asetamine hambaauku. Lühiajalist leevendust võivad tuua vaid ibuprofeeni- või paratsetamoolitabletid. Hambasäsipõletik iseenesest ei parane, tuleb pöörduda hambaarsti poole.

Jaga artiklit

0 kommentaari

Päevatoimetaja

Geidi Raud
Telefon 614 4056
geidi.raud@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis