Londonis elaval endisel perearstil Jane Mackayl on haruldane anne. Ta näeb helisid. Arstikutse kunstnikuelu vastu vahetanud Mackay diagnoos on sünesteesia, tavatu närvihäire, milles meeled on omavahel segunenud.
Jane Mackay näeb asju, millest “tavalistel” inimestel aimugi ei ole. Kui keegi mainib jutu sees kolmapäeva, näeb Mackay sidrunikollast lagendikku. Kui kontserdi ajal keegi publikust köhima ja turtsuma hakkas, nägi Mackay, kuidas saali teisest otsast hakkasid alla veerema rohelised, hallid ja purpursed laigud. Ning kui Mackay mõtleb numbritele, näeb ta neid enda ees, siksakitades, kaugusse kadumas.“Need värvid on ütlemata tõelised,” kinnitab Mackay, 52. Seda, et teda on õnnistatud vaid ühel inimesel kahest tuhandest esineva sünesteesiaga, sai Jane teada alles kaheksa aasta eest. Enne ei osanud ta arvatagi, et sugugi mitte kõik inimesed ei näe sõnu ja muusikahelisid värviliselt.
Meelte segunemist tähistav sünesteesia on naiste seas koguni kuus korda sagedasem kui meeste hulgas. Enamasti pärandab sünesteetikust vanem närvihäire ka lapsele. Millest too neuroloogiline mõistatus tingitus on, ei oska teadlased täpselt öelda. Segasemaks teeb nähtuse see, et sünesteetikul on sageli hämmastavalt hea mälu, kuid nõrk matemaatika- ja orienteerumisvaist. Vaimsetele võimetele sünesteesia mõju ei avalda.
Mackay leiab, et temale on sünesteesia õnnistuseks. Aasta algul loobus ta arstitööst ja asus oma annet kunsti valama, maalides värve ja kujundeid, mida ta kuuleb. Sünesteesia – mis võib olla maalima ajendanud mitut nimekat kunstnikku, teadlaste arvates näiteks Kandinskyt ja Hockneyt – annab Mackay maalidele unenäolise erkuse.
