6
fotot
MINEK: Heini alustas jalgrattareisi ümber maailma 2016. aasta juulis. (Erakogu)

„Mul sõideti jalgrattal peegel küljest ära ja üks mootorratas möödus minust nii lähedalt, et selle tagumisel istmel istunud inimese põlv käis vastu mu matkakotti. Kui liikluses oli selline napikas, tuli ikka paha tunne sisse,“ räägib reisisell Heini Räämet (51) oma ümbermaailmareisi ohtlikust poolest. 

Nüüdseks on Heini kodumaal viibinud veidi üle nädala. Siiski pole ta veel maha ajanud pikka habet, mis teda reisil kaitses kurjade kavatsustega inimeste eest. „Habe on mul veel ees, sest mulle kingitakse jõuludeks uus juukselõikusmasin. Vana lakkas reisil töötamast,“ ütleb ta. Oma pikast rännakust jutustades peegeldub Heini säravatest silmadest siiras elurõõm ja seiklusjanu.

Heini rännutuhin sai hoo sisse 2010. aastal, kui ta alustas jalgsimatka Eestist Portugali, marssides Atlandi ookeani kaldale 343 päevaga. Enne seda oli ta nii jalgsi kui ka jalgrattal läbinud Eestis pikki vahemaid. „Eesti jäi lihtsalt väikeseks. Ma tahtsin maailma näha,“ ütleb ta.

MINEK: Heini alustas jalgrattareisi ümber maailma 2016. aasta juulis. (Erakogu)
TULEK: Koju tagasi jõudis rännumees Heini 2017. aasta novembris, kui oli teel olnud 487 päeva. (Erakogu)

Kui Heini 2011. aasta kevadel Portugalist jalgsiretkelt koju jõudis, hakkas ta kohe valmistuma rattarännakuks. „Eks Euroopas jalgsi ringi käies idaneski mõte, et järgmine kord võiks tulla jalgrattaga. Mulle kuidagi sobib selline elurütm, et olen kodust maksimaalselt 1,5 aastat eemal ning siis tulen tagasi ja elan kodust elu.“ 

Heini elab Otepääl koos elukaaslasega, kellega on koos olnud üle kümne aasta. Heini lapsed on täiskasvanud ja oma elu peal. Aga mida ütleb naise süda, kui Heini seikleb ihuüksi pikki kuid tundmatutes paikades? „Mis ta ikka ütleb, ta on harjunud. Mul on temaga vedanud. Ta saab aru, et mind pole mõtet kinni hoida – küll ma tulen tagasi. Kui teel olin, siis suhtlesime omavahel tihti. Peaaegu igast riigis ostsin kohaliku SIM-kaardi, et internetti saada,“ räägib Heini.

Rännumees on ka oma teist poolt reisidele kaasa kutsunud. „Oleme naisega koos lühikesi matku teinud. Ka kutsusin ma teda kokkusaamisele riikidesse, mis jäid jalgrattarännakul minu teele, sinna ta ei tahtnud aga lennata.“

Endise kaitseväelasena oli Heinil võimalus pensionile jääda 50aastaselt. Paar kuud pärast suurt juubelit, 2016. aasta 7. juulil istuski ta Otepääl ratta selga ja võttis suuna Lõuna-Euroopasse, vändates muu hulgas läbi Kreeka, Türgi, Gruusia ja Armeenia.  Siis pakkis ta ratta kasti ja suundus lennukiga Indiasse ning edasi Taisse. Järgnesid Malaisia, Singapur ja Indoneesia ning siis juba Austraalia ja Uus-Meremaa, misjärel ta vallutas Lõuna-Ameerika mandri. „Kui ma tänavu mais oma sünnipäeva ajal Uus-Meremaalt Tšiilisse lendasin, siis sain ajavahe tõttu neli tundi kauem noorem olla. Kui elukaaslane mulle helistas ja 51. sünnipäeva puhul õnnitles, siis ütlesin, et mis, ma olen alles 50! Käisin justkui ajamasinas,“ naerab Heini. 

Raha tuli koguda viis aastat

Heini ütleb, et kogu ümbermaailmareisi eelarve oli umbes 15 000 eurot. Sinna hulka arvas ta ka matkavarustuse ning jalgratta putitamise ja varuosad. „Kogusin selle rahareservi viie aastaga,“ märgib rännumees. Ta lisab, et koju jõudes jäi tal veel raha alleski. „Mul oli arvestatud eelarvesse ka see must stsenaarium, kui mu ratas peaks ära varastatama. Sel juhul oleksin pidanud ostma uue ratta ja varustuse, aga õnneks nii ei läinud,“ selgitab ta.

KORRAKAITSJAD REAS: Viimase öö Tais veetis Heini politseijaoskonnas, sest Pattani piirkonda peetakse turistide jaoks ohtlikuks. Järgmisel päeval eskorditi teda 100 kilomeetrit Malaisia piirini. (Erakogu)

Kui Heini olekski röövlitega kokku sattunud, oleks tal olnud hädavale varrukast võtta. „Mul oli legend ikka välja mõeldud selleks juhuks, kui mingid kahtlased tüübid hakkavad uurima, kust ma reisimiseks raha saan. Oleksin neile rääkinud, et sõidan juba kolmandat-neljandat aastat ümber maailma, teen vahepeal juhutöid ja tulen kaubalaevadega üle, mistõttu mul eriti raha ei kulu. Õnneks ma aga seda legendi rääkima ei pidanud.“ 

Heini tahtis maailma peal ripakil olles jätta endast viletsal elujärjel oleva inimese mulje, mistõttu kandis tagasihoidlikke rõivaid ning lasi habemekarvadel pikaks vohada. „Pikk habe annab kodutu inimese välimuse. Ja mind ei tahetudki kordagi röövida. Vastupidi – mulle pakuti süüa ja raha. Paberraha võtsin vastu ka, sente ei tahtnud, sest need kolisevad rattasõidu ajal,“ naerab mees.

Kui Lõuna-Ameerikas pakuti Heinile raha, siis Indias hoopis küsiti va krabisevat temalt. On ju Indias levinud stereotüüp, et valgel inimesel on rahatasku sama sügav kui Mariaani süvik. „Indias pandi peopesad minu poole, aga mina panin enda tühjad pihud nende poole vastu,“ muigab mees. 

Kukkus rattasadulast kuus korda

Päris ilma äpardusteta Heini rattaretk aga ei möödunud, sest ta kukkus umbes kuuel korral. „Tais kukkusin päris õnnetult, põlv sai haiget ja pidin jalale ühe päeva puhkust andma.“ Suuremat muret kui valutav põlv tekitas aga rännumehele rattavelje purunemine. „Viies rattapoes vangutati pead, et neil pole 28tollist või minu pidurile sobilikku velge. Siis läkski nii, et ma sain lihtsalt alla kasutatud tagaratta ja kuigi see minu pidurile ei sobinud, sõitsin sellega 1500 kilomeetrit Singapurini, kust sain osta uue originaalvelje. Sõita sain, aga pidurdada mitte,“ meenutab ta okkalist teekonda. Rattahädasid tuli ette ka teistes riikides. „Brasiilias Sao Paulos olin valmis ratta käekõrval lennujaama lükkama ning järgmisest riigist abi otsima.“

TEHTUD MEES: Indias tahtsid paljud kohalikud koos Heiniga pildile jääda. (Erakogu)

Kõige raskem oli Heini jaoks oma raudhobu ohjata maailma suurima elanike arvuga saarel – Jaaval. Sellel ligi kolme Eesti suurusel saarel, mis kuulub Indoneesiale, elab 145 miljonit inimest. „See oli ikka tõsine väljakutse, sest auto oli autos kinni, teed olid väga kitsad ja ega ükski autojuht jalgratturi pärast hoogu maha võtma ei hakanud. Ma sõitsin seal kaks päeva koos ühe prantslasega, kes oli sõitnud läbi Aafrika, ja isegi tema oli Jaava liiklusest šokeeritud.“ 

Heini ei tundnud end kõige kindlamalt ka siis, kui sõitis rattaga ringi India kõige rahvarohkemas linnas Mumbais. „Seal ei kehti ükski liikluseeskiri ja jalgratast ei peetud üldsegi mingiks sõiduvahendiks,“ nendib ta. Küll aga üllatas teda miljardi elanikuga Indias see, et ühel päeval kohtas ta kahte meest, kelle sõnutsi olid nad Heinit näinud välismeediale antud teleintervjuudest ja internetiblogist. 

Tuli liikluskaosest välja võitjana 

Ka Brasiilias ootas kondimootoriga liikunud Heinit ees liikluskaos. Ta tüdines sellest riigist, kui oli seal pedaalinud juba 2000 kilomeetrit, ning hakkas tagasi Euroopasse kibelema. „Mäkketõusudel pidin sõitma betoneeritud kraavides, sest autodest kubiseva tee peale ei mahtunud ma lihtsalt ära. Mul sõideti jalgrattal peegel küljest ära ja üks mootorratas möödus minust nii lähedalt, et selle tagumisel istmel istunud inimese põlv käis vastu mu matkakotti. Kui liikluses oli selline napikas, tuli ikka paha tunne sisse.“

Kõige paremad tingimused jalgratturile olid Heini sõnul Hollandis, Saksamaal ja Taanis, kus on rattasõit inimeste seas väga populaarne. „Kusjuures Eesti ja Soome pole nii head jalgrattariigid. Muidugi Soome jõudes oli seal lumi ka maas ja siis oli ikka väga paha sõita,“ räägib Heini, kes ostis selleks puhuks Rootsist naelkummid valmis.

Heini lemmikriigiks sai Austraalia, sest sealne loodus ja maastik panid ta proovile. Kõige sõbralikumad inimesed olid rännumehe sõnul Aserbaidžaanis, kus pererahvas küpsetas tema auks õhtusöögi ja pakkus 200 grammi toidukõrvastki.

Rännumees kohtas teel olles ka rahvuskaaslasi. „Nägin eestlasi Leedus, Gruusias ja Hispaanias. Kuna mul oli ratta küljes Eesti lipp, siis astuti mulle ligi ja tehti juttu. Hispaanias vuras minust mööda auto, mille aknast kõlas: „Elagu Eesti!““

Kui Heini võrdleb globaalset rattaretke jalgsimatkaga Euroopas, siis pidasid tema ihuliikmed velotades koormusele paremini vastu. „Jalgsi reisides mul jalad õhtuti tõeliselt valutasid. Rattareisil andis puus korraks Tšiilis sõites tunda, aga midagi hullu ei olnud. Türgis oli kõige raskem etapp, sest seal olid hästi järsud tõusud ja jalad hakkasid tuikama.“ 

Päevas sõitis Heini keskmiselt 100 kilomeetrit. Isikliku rekordi püstitas ta aga kodumaale tagasi jõudes, kui väntas ühe päevaga Aegviidust Pangodisse, läbides ühe tulise jutiga 175 kilomeetrit. Mis oli aga esimene asi, mida Heini koju jõudes tegi? „Loomulikult kallistasin oma naist!“ sõnab rännumees.

Heini haub aga juba vaikselt plaani uueks retkeks: kolme aasta pärast võiks jalgrattal vallutada Põhja-Ameerika ja Aasia.

UUS-MEREMAA LUMMUSES: Heini väntas maalilise maastikuga saareriigis 2068 kilomeetrit. (Erakogu)

Heini reis maailma lõppu ja tagasi

Reisi kestvus: 487 päeva

Reisi kogupikkus: 61 320 km, sellest jalgrattal 31 765 km, lennukis umbes 27 770 km ja laevas 1780 km

Jalgrattal sõidetud kilomeetrite jagunemine: Euroopa 10 467 km, Aasia 7278 km, Lõuna-Ameerika 6694 km, Austraalia 5162 km, Uus-Meremaa 2068 km ja Aafrika 96 km

Ööbimispaigad: 400 ööd telgis, 80 ööd majutusasutustes, 4 ööd lennukis ja 2 ööd laevas

Läbitud kontinente: 4

Läbitud riike: 41

Tunde rattasadulas: 2292

Jaga artiklit

29 kommentaari

K
Kai  /   14:32, 15. nov 2017
Vaga lahe. Inimesel on unistus ja teeb selle teoks, mitte nagu mina, kes motleb 'kas ikka tasub', ' mis siis kui..'jne.
M
mix  /   12:41, 15. nov 2017
miks sa ämmale selga ronisid?

Päevatoimetaja

Merilyn Närep
Telefon 51993733
merilyn.narep@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis