(Robin Roots)

Kõiki osapooli rahuldavat kompromissi pole kunagi lihtne saavutada. Seda näitas kõnekalt ühistranspordiseaduse muutmine, mis tõi tänavale vihased taksojuhid ja pani kahtlema, kas sõidujagamisteenust ühena esimestest Euroopas seadustama asunud Eesti, ei võtnud ette liiga suurt tükki.

Kui novembri alguses jõustunud seaduse headust hinnata pelgalt selle põhjal, et tavainimest segaks muudatus võimalikult vähe, siis võiks taksokasutaja rahul olla: harjumuspärased taksoäpid pole kuhugi kadunud, ja vähemalt esialgu pole hinnatõusu märgata. Kuid see võib muutuda hiljemalt siis, kui üha enam Uberi ja Taxify sõitjaid avastab, et algselt lisatööna mõeldud sõite tuleks teha tunduvalt rohkem, et see end päriselt ära tasuks – edaspidi nõutakse äpitaksojuhtidelt mitte ainult samu pabereid nagu n-ö traditsioonilistelt taksojuhtidelt, vaid ka kõrgemaid kindlustusmakseid. 

Olgugi, et Õhtulehele kommentaari andnud kindlustusselts tõdeb, et lisakaitset see ei paku ning klientide jaoks ei muutu kahju hüvitamise põhimõtetes midagi. Kahtlemata on ka neid, kes nende muutuste valguses loobuvad takso teenindajakaardi hankimisest sootuks ja otsivad kohe mõne ahvatlevama tööampsu. Selgelt kasulik on uus seadus aga taksofirmadele: sõidujagajate võrdsustamine n-ö traditsiooniliste taksojuhtidega leevendas neilegi kehtinud nõudmisi, ja konkurendi nõrgenemist saab ainult tervitada.

Teisalt ei saa ka Uber ja Taxify eriti kurta – võrreldes teoreetilise võimalusega, et Eesti turul ei saanuks üldse tegevust jätkata, on sõidujagamisteenuse seadustamine igal juhul edasiminek. Ometi tuleb küsida, kas kompromissile minnes ei loobutud lõpuks peamisest – on ju jagamismajanduse eeliseks just odav ja bürokraatiavaba asjaajamine nii teenusepakkujale kui ka selle ostjale. Sõidujagamise seadustamine on küll märgiline, kuid mitte päris ilma küsimärkideta samm.

Jaga artiklit

3 kommentaari

V
vähk  /   05:25, 15. nov 2017
tegelikult pole mingit jagamisteenust kunagi olnudki ja ega ole praegugi.kõigile taksoteenuse pakkujaile samad maksud ja samaväärsed kindlustused ning siis on näha kes jääb pinnale kes lahkub turult.
A
Ants  /   20:29, 14. nov 2017
"sõidujagajate võrdsustamine n-ö traditsiooniliste taksojuhtidega..."
Kas juhtkirja kirjutaja võiks öelda, mille poolest nende nn "jagajate" tegevuse sisu erines taksojuhi tööst.
Alustaks juba sõnast "jagamine"
See peaks tähendama seda et võtan oma auto peale teise samas suunas liikuva inimese ja bensiinikulu jagame omavahel pooleks.
Kui aga kaassõitja maksab täiega bensiini ja lisaks veel juhi tööaja ning kasumi, siis mis jagamine see on?
Juhtkirja autori selgitusi ootama jäädes...

Päevatoimetaja

Triinu Laan
Telefon 51993733
Triinu.laan@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis