16
fotot
Anne Paluver: kui mulle pakuti euroteotuste loos rolli, ütlesin kohe: „Jah, teeme ära!“ (Stanislav Moshkov)

Suvel Eestimaa eri paigus suurt populaarsust ja külastatavust kogunud absurdikomöödia “Elagu eurotoetused!” läheb hilissügisel uuele ringile – 25. novembrist 19. detsembrini on 13 erinevas Eestimaa paigas oodata kuraditosinat esinemist. Lavaloo rollides on Raivo Mets, Peeter Kaljumäe, Hannes Võrno ja ainus naine mehiste meeste seas Anne Paluver.

Anu Saagim usutles hommikusöögil Anne Paluveri. (Stanislav Moshkov)

Anne, sellel suvel tuuritasid etendusega “Elagu Eurotoetused” mööda Eestit. Kui käsikirja kätte said, siis mis oli see, mis ajendas ütlema sõna “jah”?

Ma olin nii üllatunud! Hannes Villemson saatis selle mulle öösel kell kolm ja tavaliselt ma ei loe käsikirja kohe niimoodi läbi. Aga selle ma lugesin tõesti praktiliselt kohe läbi ja minu vastus oli “Jah!”, mida ma ka tavaliselt väga kiiresti ei ütle. Ei olnud nii, et “Ma nüüd mõtlen ja ma vaatan” ja siis teen ennast tähtsaks, et „Vaatan, kas mul üldse aega on.“ Ütlesin kohe: “Jah, teeme ära!”, sellepärast et mulle meeldis. Esiteks, etendus on väga vaimukalt kirjutatud ja mis kõige tähtsam ja kõige huvitavam selle juures – ta ei ole mingi selline ärapanemise tükk.

Ta on huumor kõige paremas mõttes, seda küll poliitilisel teemal – eurotoetused ja mismoodi neid tegelikult kasutatakse. Ja mis kõige vahvam selle juures – see näidend on prantslaste kirjutatud ja mitte praegu, vaid 10 aastat tagasi. Prantslastel oli juba siis see probleem, mis meil alles on tekkinud, aga me oleme muidugi ka hiljem euroliitu astunud. Mulle meeldis kõige rohkem just see, et see on prantslaste kirjutatud, mitte meie või mõne autori poolt, kes ise ei ela sellises riigis, mis on praegu euroliidus. 

Kui palju sa üldse näitlejatöö kõrvalt ennast euroasjadega kursis hoiad?

No see on meie igapäevaelu. Tahad või ei taha – ükskõik, mille lahti keerad – paratamatult oled kursis. Aga mis Brüsselis toimub – kust mina tean! Ma ei tea, mis tegelikult toimub. Ma võin vaid oletada. 

Tükk on küll prantslaste kirjutatud, kuid vaatamata sellele saab tuua väga palju paralleele Eesti praeguse olukorraga.

Loomulikult! Me oleme ju euroliidus! Sellest ma just räägingi. Prantslastel oli see juba 10 aastat tagasi huumor. Ta kohati ongi absurdne huumor. Sellele tükile ei pruugi mitte mingisugust žanri määrata. Seda võib mängida kohutavalt traagiliselt: “Issand jumal! Mida tehakse eurorahadega?! Appi, appi!”. Ega siis korruptsioon ja eurorahade raiskamine ei ole ju ainult meil. Nii palju kui on inimesi, kui palju on euroliidus riike, nii palju ka seda probleemi absoluutselt igal pool esineb. Nii et selles mõttes on see nali universaalne. 

Kes suvel etendusele ei jõudnud, saab nüüd võimaluse seda uuesti vaatama tulla, sest see on ju uuesti laval?

Jah. See tükk, “Elagu eurotoetused!”, oli mõelnud vabaõhulavale, aga suvi oli väga külm. Ma pean ütlema, et meil siiski vedas, meil oli tegelikult dubleeritud variant, nii et ükski etendus ilma pärast ära ei jäänud. 

Mitmes etenduses saab näitleja samaaegselt hooaja jooksul kaasategev olla?

Siin jälle oleneb, kus. Kui riigiteatris, siis niipalju, kui sa repertuaaris kinni oled – mängisin 6-7 tükis, igal õhtul erinevat asja. Aga kui endale tööna ette võtta, siis on ikka mõistlik üks asi korralikult lõpuni teha ning alles siis teisega peale minna. Sebida kahes tükis, natuke siin ja natuke seal – see ei ole üks ega teine. 

Tulles tagasi “Eurotoetuste” juurde – kas karakter meeldis sulle?

Karakteri pidi ise looma ja mõtlema, mis ja kuidas. Ainult tekst on autori oma. See, milliseks ta kujuneb – see on nagu iga ansambli tüki puhul. Mis teised räägivad – sina vastad. Mul tuleb sellega alati meelde, kui küsitakse “Jumal küll, kuidas teil tekst pähe jääb?!” See ongi tüüpiline küsimus. Siis ma ütlen alati, et kui sa poolteist kuud harjutad dialoogi ja ütled partnerile “Tere hommikust!”, siis ta ju vastab “Tere hommikust!” Ja nii jääbki tekst pähe! Nii lihtne see ongi! Välja arvatud pikad monoloogid, mis vajavad õppimist. 

Kui etendus on läbi ja tuled lavalt ära, siis kas sul on rollist välja tulemiseks spetsiaalne rituaal?

Ei ole. Mis rituaal? Grimm maha ja see, mis oli, see jääb selleks õhtuks sinna lavale. 

Anne Paluver Bravuuritariga hommikusöögil (Stanislav Moshkov)

Kas sa grimmi armastad?

Ega eriti ei armasta. Aga kui on väga karakteerne roll, siis on nii grimm kui ka kostüüm – ma julgeks öelda – vähemalt pool rolli. Ei pruugi, aga võib olla, kui ta on leidlik ja vaimukas. 

Kas sul on olnud kostüüm, mis on olnud tõeliselt ebamugav?

On. Aga ma ise pakkusin selle välja ja „süüdistada“ pole mitte kedagi. Me mängisime Draamateatris „Peer Gynti” ja mul oli roll nimega Nööbivalaja. Ja siis ma ise pakkusin kunstnikule välja, et kui teeks niimoodi, et persoon on kui kahepoolses ülikonnas. Selle jaoks tehti minu näost surimask. No see oli katsumus! Seda ma pean ütlema – tõsine katsumus. Skulptor Roose võttis mu näolt jäljendi. Ma ei arvanud, et see selline piinarikkas protsess on. Suu pannakse kinni ja ainult nina kaudu, läbi ampullide, saab hingata. See käib nii, et nägu tehakse õliga kokku, siis kips nii-öelda näkku, see hakkab soojaks minema kuni mask kivistub. Ja siis ma mõtlesin: “Nii! Kõik! Elusalt maetakse!”

Päris jube oli. Ja ma mäletan, et täitsa niimoodi instinktiivselt pühkisin ma suu puhtaks. Roosel ei jäänudki siis muud üle, kui teha suu eraldi. Ma olin seal nagu kala kuival. Maskil värviti huuled ära, tehti ripsmed ja klaasist silmad – täiesti minu nägu oli. See on mul siiani alles. Välimus oli eest ja tagant väga efektne, aga liikumiseks äärmiselt ebamugav. 

Mida nautisid enim oma töös, kui alles oma karjääri alustasid ja mis on see, mis täna selle töö sinu jaoks nauditavaks teeb?

Eks põhimõtteliselt on kõik samaks jäänud. Vähemalt minu puhul, ma ei tea, kuidas teistel on. Mind ei huvita see, kus ma teen, millises teatris. Mul on tähtis, kellega ma teen ja mida ma teen. Tähtsad on ikkagi trupp ja partnerid, kellega ma teen. Sellest ajast, kui olen vabakutseline, saan veel ka valida, kellega ma teen. Ei ole seda muret enam, et ma loen oma nime seina pealt. Nii et põhimõtteliselt ei ole siin midagi muutunud. Kõik on sama – kellega, mida ja siis viimasena, kus. 

Jaga artiklit

6 kommentaari

A
Anne on nii hästi vastu pidanud,see on küll tore uudis!  /   20:58, 14. nov 2017
Soovin Anne Paluveerile ka edaspidi ainult head ja kõige parimat.Ja loomulikult ka kõigile teistele,kellega ta on etendustel kaasa löönud ja meid kõiki naerutanud.
M
Mulle...  /   19:35, 14. nov 2017
...ka Anne meeldib.Tahaks teda tõesti rohkem mängimas näha.Väga hea näitleja.

Päevatoimetaja

Merilyn Närep
Telefon 51993733
merilyn.narep@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis