Sageli on nii, et riigid pole tegelikult rahva (loe: kodaniku, maksumaksja) teenrid ja isegi mitte sõbrad. Kui Eesti riigist kujuneks vahend mõistlike ja sihikindlate inimeste kätes, mis tegutseks pühendunult eestluse kasuks, oleksin äkki teist meelt.

Üksikutel põlvkondadel on siiski õnnestunud sündida talutaval ajastul. Kremli propagandistide ja nende kohalike käsilaste vastupidised väited mind ei eksita: Wabariigi (1918–1940) ajal oli võimalik siin elada ja olla õnnelik. Eestlane tundis end praegusest turvalisemana, ja kultuuriautonoomia laskis teistelgi elada. Parimatel aegadel sai Eestis end teostada oma identiteedile, keelele ja kultuurile toetudes. Taandus tunne, mis on üksikute eranditega aastast 1227 meie meeli pingel hoidnud – tunne, et eestlane kuulub ohustatud liikide sekka.

Kus on rahvusmeelsete kodu?

Oma eluaja jooksul pole ma näinud meie riiki piisava sihikindlusega tegutsemas just eestlaste ja eestluse heaks. Erinevalt marurahvuslusest, mis kutsub esile tülgastust, läheb küsimus sellest, kuidas eestlus kestaks, mulle korda küll. Eestlusest tohib aga liberaalses läänes avalikult vaevalt rääkidagi, ja ilmselt katalaanlusest ka mitte – muidu vaatavad müstilisest hingehädast nakatunud “arvamusliidrid” sind nagu oleksid ühissõidukis kõhutuult lasknud.

Meie riigi eksisteerimise ainus õigustus on raputada eestlastelt maha ebanormaalne kadumisohus olemise tunne. Selleks tuleb kasutusele võtta vastavad meetmed.

Minu uuema aja kogemus on mitu korda näidanud: meid valitsev Keskerakond on eestlaste-, kui mitte suisa Eesti-vaenulik. Lasnamäed pole peatatud, vaid seda kasutatakse platsdarmina Toompea ja all-linna vallutamiseks. Põhiseaduse autorid ja valimissüsteemi arhitektid konstrueerisid veerand sajandi eest riigiaparaadi, mis ei võimalda rahvuslikel jõududel rahastamist saada kaugeltki samal määral kui nendel, kes on hästiõlitatud süsteemis algusest saati sees olnud. See on seitsme luku taga olev igiliikur.

Kui vabariigi valimiskomisjon 1990. aastate keskpaiku valimisliidu Parem Eesti toorelt välja praakis, jäi Isamaaliitu mittekuuluvatele rahvuslikult häälestatutele Eestis vähe valikuid. Kuni sündis EKRE. Kuid seegi pole igale identiteedist hoolivale eestlasele sobiv partei, umbes nii nagu paljud ameeriklased toetavad Donald Trumpi programmi mõnda osa, ent Trumpi kogevad probleemsena. 

Kuni EKRE ja Vabaerakonna tulekuni elas meil arvukalt rahvusmeelseid eestlasi, kes olid organisatoorses tähenduses “kodutud”. Tegelikult pole seda muret ikka veel adekvaatselt murtud.

Rohelised arendasid oma tegevust vahepeal vabatahtlikkuse alusel (mida paljud ühiskonnad ka normaalseks peavad). Nüüd sai Züleyxa Izmailovaga seotu aga ühe imelise hoobiga lahendatud. Vabatahtliku edutamine abilinnapeaks keskerakondlikus linnavalitsuses on käik, millest härrased Sõõrumaa ja Mõis saanuks vaid und näha. Reidi tee lahingu kaotanud osapool heitis seega ühte Keskerakonnaga, kes loodussõpradest alles lähiminevikus üle sõitis. Rohelised saaksid end küll osaliselt rehabiliteerida südika vastuseismisega puidurafineerimistehase rajamisele Emajõe kanti, aga ka jõulise tegevusega takistamaks Rail Balticu tulekut.

Keskerakondlikud metastaasid

Milles aga seisneb Keskerakonna antirahvuslikkus? Erakond ei tee tarvilikke järeldusi Nõukogude okupatsioonist ja vassib meile ohtliku Kremli osas. Olen oma silmaga näinud, kuidas see partei on püüdnud kaua “kollektsioneerida” eespool kirjeldatud rahvuslikult häälestatud, kuid ometi tõrjutud inimesi, kellest osa on ka Keskerakonna õnge läinud – kes tähelepanujanust, kes muul ajendil. Selguse huvides pean lisama, et Riisalu ja Izmailova kuuluvad omaette kategooriatesse. Eesti rahvusluses ma neid „süüdistada” ei oska.

Keskerakond vajab meeleheitlikult rahvuslikuks võõbatud viigilehte, mida kasutatakse kamuflaažina oma tegeliku vene- ja multikultilembelisuse peitmiseks, aga ka teiste erakondade nõrgestamiseks. Osa eesti valijaist on lasknud end sellest ära petta. Keskerakond on endiselt ainus machiavellilikkust meisterlikult valdav erakond Eestis, kes inkubeerib järglasi ja aretab ärakasutatavaid taskuparteikesi. Vaadakem või Martin Helme korduvaid laveerimisi Keskerakonna suhtes või EKRE toetust Mailis Repsile presidendivalimiste ajal. On raske tunda sümpaatiat välistamismänge välistava noorema Helme suhtes.

Muidugi ei tohi meie situatsioonis olev Eesti välismaalastele maad müüa. Häda on aga selles, et ajal, kui mõistlike-tahtekindlate rahvusmeelsete inimeste koondumine hästitoimivate uute lippude alla on ligi võimatuks muudetud, semmivad rikutud olemusega kvaasirahvuslikud erakonnad endiselt seal, kus neil ei tohiks tegelikult asja olla.

Eestlusevaenulik Keskerakond ei vaja elimineerimist (või siis põrumist) vähem kui Kartaago. Keskerakond kannab endas katku ja peaks olema täieliku põlu all. Selle asemel, et IRL ja EKRE seda kahe peaga vasikat resoluutselt ja häälekalt hukka mõistaksid, õnnestub aga Keskerakonnal meie raha- ja võimuhädas olevaid väidetavalt rahvuslikult meelestatud parteisid hoopis endiselt koopteerida. Keskerakonna metastaatilisest rindkerest on viimasel ajal aidatud välja kasvada mitmel väiksemal peal peale Jüri Ratase oma. Me rahvuskeha vajab ilmselt onkoloogi abi, aga tõesti ka vastust küsimusele: kuidas lõpetada antieestlaste rahastamine maksumaksjate taskust ja võimaldada eestluse kestmisest hoolivatel inimestel tegutseda Keskerakonna-vabas nii-öelda karantiinitsoonis?  

End üksinda tundvad “rahvuslased” ei tohi ust avada, kui Keskerakond koputab. Avalikkus vajab aga vaimset kaitsepookimist, et näha: Keskerakonna laboris toodetud siirded on nii poliitbroilerid kui ka Keskerakonna aretatud või vähemalt mahitatud taskuparteid.

Loe lisaks Rain Jungi (IRL) kirjandit “Muinaslugu EKREst” (Pärnu Postimees, 3.11), mida lugedes tekib aga paraku tunne, et pada sõimab katelt.

Jaga artiklit

29 kommentaari

K
Kelle palgal oled sm. Jestam?  /   10:13, 21. nov 2017
Ah õigus jah, tahad ju raha teha ja selle nimel pead kohustuslikus korras EKRE-t sõimama. Arvasin sinust enamat. Ka sina Brutus...
R
Risto Tanner  /   10:10, 15. nov 2017
Tere tubli rahvuslane Jüri? Luba mulle familiaarsus, olen Sinuga koos kunagi kohtumaja ees protestiloosungeid hoidnud. Miks Sa huupi lahmid? Me kõik teeme vahetevahel vigu, kõik ei kuku alati just kõige paremini välja. EKRE ja Martin Helme pole erandid selles mõttes. Eemalt kaugelt on ehk mugav ilkuda. See on asja sisust mööda ja ülekohtune, teeb meie rahvuslusele rohkem kahju kui kasu. Tule meie sekka tagasi, veel parem kui ka sõber Toomepuu kaasa tood. Räägime konkreetsetest juhtumitest, analüüsime vigu ja püüame parandada, nii on asjast rohkem kasu.

Päevatoimetaja

Triinu Laan
Telefon 51993733
Triinu.laan@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis