Kaia Kanepi. (Stanislav Moshkov)

„Mind see Kanepi muidu üldse ei huvita, aga nüüd on küll põnev!“ Umbes nii tunnistas mulle möödunud nädalal üks sõber. Kindlasti polnud ta ainuke, kelle peas selline mõte mõlkus. Eesti aegade ühe parema tennisisti Kaia Kanepi äsjailmunud elulooraamatust meediasse jõudnud üdini isiklikud lõigud tekitasid parajalt furoori. Voodid. Treenerid. Toitumishäired. Rahvas kihas. Paljudel ajas see kopsu üle maksa – ei mahtunud pähe, miks on tarvis niivõrd isiklikke detaile igaveseks ajaks maailmasse paisata. Teised võtsid mütsi maha ning aplodeerisid.

Siinkirjutaja plaksutas. Vähemalt hinges. Jah, me kõik teame, et tippsport pole selline nagu paistab ning just seepärast ongi värskendav näha inimest, kes tuletab seda täiesti ausalt meelde ning laseb salapärase ning parajalt jõhkra fassaadi taha nii avalikult kiigata.

Värskendav (ning isegi rahustav) näha, et pallingute, geimide ja settide taga pole mitte imepersoon, kes stoiliselt läbi tule ja vee sammub ning iga probleemi miljoniks molekuliks purustab, vaid tavaline inimene oma tavaliste muredega. Üldsusel ei pea olema mulje, et sportlased koosnevad ainult numbritest, statistikast, tulemustest ja ülivõimetest. Sportlase koostis on 100% inimene!

Lihtne on lugeda raamatust pärit magamistoajutte ning teha hukkamõistev ja meelevaldne järeldus. Hoopis raskem on vaadata kaugemale ning üritada mõista profisportlase taaka Kanepi näitel. Teed trenni, vihkad ennast. Võidad, vihkad ennast. Kaotad, vihkad ennast. Ei oska vastassugupoolega suhelda, vihkad ennast. Samal ajal materdab meedia ning rahvas ootab imetegusid. Nii on lihtne murduda. Kaial oli seda kõige paganama raske avaldada ning seda on paganama raske lugeda. Kuid see ongi äärmiselt tänuväärne.  

Aitäh, Kaia, et julgesid muuhulgas oma toitumishäired jutuks võtta ning ei löönud rahva arvamuse ees põnnama. On väheseid Eesti kehakulturiste, kes on tihanud sellest avalikult rääkida. Oluliselt rohkem on neid, kes on sarnaste hädade käes kannatanud, kuid kel pole olnud uljust oma muresid jagada. Võib-olla mõistavad nad nüüd, et pole midagi häbeneda.

Leidub endiselt sportlasi, spordisõpru ning -juhte, kes usuvad, et kõikidest säärastest seikadest tuleks aegade lõpuni vaikida, kuid mina pole sellega absoluutselt nõus. Diskussiooni on vaja! Keegi ei pea oma muredes üksi olema! Ma olen täiesti kindel, et Kanepi avameelitsemine mõjub innustavalt nii mõnelegi Eesti noorsportlasele, kellele on seni tundunud, et professionaalse atleedi koormat on liiga keeruline kanda. Võib-olla nii mõnigi saab oma loobumismõtetest jagu ning tõuseb Kaia eeskujul maailma tippu. Võib-olla mitte. Selge on aga see, et Kanepi paljastused tulevad Eesti spordile pikas perspektiivis kasuks.

Jaga artiklit

7 kommentaari

Ä
ärge erutuge  /   00:37, 15. nov 2017
Välismaailmas on tavapärane, et igasuguste raamatute, filmide jne ilmumisel sponsoreeritakse positiivseid arvamusi müügiedenduseks, s.t. et raamatud, filmi jne paremini müüa.
P
pole lugenud  /   19:16, 13. nov 2017
agatean, et selline raamat on nagu kiirtoit: ahvatlev, kugistad kiirelt alla, tunned natuke mõnu ja unustad, sest tahad peagi juba uut ahvatlevat ampsu. Mida see raamat rahuldab? Uudishimu, sensatsioonijanu, närvikõdi, erootilise saladuse järelmaiku. Kas sooviks seda raamatut oma raamaturiiulile, et seda aastate pärastki huviga ja süvenenult lugeda -- kahtlen.

Päevatoimetaja

Triinu Laan
Telefon 51993733
Triinu.laan@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis