(Tiina Kõrtsini)

„Sa oled läbi põlenud,“ ütles värske (nais)ülemus mulle. „Ideed, mida sa pakud, on sellised eilsed, nendes pole särtsu ega kirge, need on liiga tavalised.“ Mina, kes ma selleks ajaks isegi ei olnud tulnud selle peale, et läbi põleda, sain mitmeks kuuks põlenud tiivad. Läbi põlenud tiivad aga ei kanna.

Ehkki ma andsin endale suurepäraselt aru, et kui meie vestlus poleks toimunud osakonna koosolekul ligi kümmekonna silmapaari ees ja mitte jõupositsioonilt, ei oleks selle inimese arvamus mulle eriti korda läinud. Arvestades aga meie paiknemist kontorihierarhias, ei saanud ma seda ka eirata.

Vaatasin, mida teevad kolleegid selles kitsas klaaskuudis, kus meil oli kombeks koosolekuid pidada. Ilmselgelt ohkas paar neist kergendatult, et neist endist see karikas mööda läks. Teised ei öelnud midagi. Kui eestlased midagi suurepäraselt teavad, siis seda, et ei tasu end teiste asjadesse segada. Ikka tasa ja targu.

„Ei ole,“ vastasin ma lapsikult. Ja sinna see jäi. Kõik olid ju vait. Ehkki paljud said ühel  hetkel oma karika ikka kätte.

Rahulolematud saavad karistada

Kellele mul kaevata oleks olnud? Personalijuhti firmas ei olnud. Ametiühing oli sovetiaegse järeltulija ja ükski minuealine polnud sinna astunud. See oli rohkem nagu pensionäride teeklubi, kel polnud mingit reaalset jõudu. Pealegi olid ülemused selgeks teinud, et üks samm ametiühingu poole tähendab kolme sammu vallandamise poole.

Miks ei ole ametiühingutel Eestis reaalset jõudu, mis paneks iga ülbe bossi hirmuunenägusid nägema? On see taak, mille nõukaaeg meile pärandas?

Järjekordne uus laine „uue mõtlemisega” juhte oli just pukki pandud, kõigil oli ebakindel tunne. Omanikul on ju alati õigus. Teha oma firmas, mida ta aga tahab ja kuidas tahab. Et saada paremat tulemust.

Kauboikapitalismi ajal on  allaheitlikesse eestlastesse juurdunud kaks ebameeldivat usku. Neist esimene on „omanikul on alati õigus“ ja teine, et „kliendil on alati õigus”. Ei, me ei räägi kolleegidega oma töölepingu tingimustest. Ei, me ei tunnista avalikult oma väikest palka ega nõmedaid tööülesandeid, mida on võib-olla liiga palju. Oleme „rahul“, rahulolematud saavad karistada.

Aga pagan võtaks, ei ole omanikul ega ülemuselgi alati õigus. Ka siin mängivad ju rolli vastutustunne, jätkusuutlikkus, kodanikujulgus jms.

Kuidas säilitada väärikus?

Olukorras, kus sind on avalikult kuulutatud läbipõlenuks, on teatavasti kaks varianti: kas lahkuda ise (ehk siis lahing kaotatuks lugeda) või oodata, et minema lüüakse (lahkuda nii-öelda jalad ees).

Kolmas variant on jääda ning väriseda iga võimaliku viltuse pilgu ning mitmetähenduslikult mõjuva väljaütlemise pärast. Suruda end alla ning minna järjest suurematele kompromissidele iseendaga. Laen tuleb ju maksta ja lapsed sööta.

See on aga täissöönud kassi mäng hiirega. Võimumäng. Nagu hapuks läinud suhe, mis ei vii kuhugi. Või siis tasub oodata, kuni terav kirves ise kivi leiab.

Mina läksin ära. Ja ega seda ülemust ka kauaks polnud. Ei suutnud ma jälgida vana indiaani rahvatarkust ja oodata, kuni jõgi vaenlaste laibad mööda kannab. Lahkusin jalad ees ja seni närib mind kehvematel hetkedel kahtluseuss, et kas ma ikka oskan ja suudan.

Samas oli mul tohutu rõõm vaadata filmi „Bridget Jonesi beebi“, kus Bridget – meie, töötavate naiste alter ego – ajas oma rasedakõhu punni ja ütles värvitud huultega uuele naisbossile (Miks tihtipeale just naisbossid üle pingutavad? See ei tee neist ju mehi.), mida tegelikult arvas. Seda, et  ka tema oli kunagi samasugune, aga mitte nii julmalt värvitud, ja arvas samuti, et töösuhted ja tulemuse näitamine on kogu elu, ent tal olid kindlasti alles väärikus ja selgroog. Ja just sellepärast ta loobubki sellest ametist. Kuulsin kinos selja tagant ja ümberringi vaimustunud ohkeid ja naeruturtsatusi. Jah, enamik meist ei suudaks päriselt midagi sellist teha, aga me saame aru, kui ilus on selline suhtumine.

Rakvere lihakombinaadi juhtum

Mulle hakkab vägisi tunduma, et pintsaklipslased, kellele 90ndatel võim anti, arendasid oma tööalased oskused välja äärmuslikes olukordades toimimiseks. Inimlikus plaanis ei saanud need Dilbertid (vt samanimeline kontoriteemaline koomiks) kunagi küpseteks ja vastutustundlikeks täiskasvanuteks. Siis tuli masu ja see eeldas taas toimimist ellujäämise piiril.

Kes julgeks praegu tunnistada, et tema palk on masueelse taseme saavutanud? Paljud töötavad ju edasi selle palgakärpega, mis aastaid tagasi tehti, ning teevad veel rohkem tööd, kui tegid enne. Kapitalist peaks puhta loll olema, kui ta nii toredas olukorras kellegi palka tõstma hakkaks. Meie kapitalist alustab ju kokkuhoiurežiimi alati tööjõukuludest.

Halb on aga see, et kehvadel ülemustel on kombeks omasuguseid taastoota. Halbade töösuhete ringi on aga raske murda. Kas pole mitte nii, et allalastud isikud elavad kogu oma tragöödia võimalusel ja eriti võimule pääsedes teiste peal välja?

Või on see ülemuste isiklik hirm ületada oma ebakompetentsuse piir? Ja kuna enamik firmasid on välisfirmade väikesed kontorid, kardetakse kõige enam „suurte“ ülemuste silmis ise halba valgusesse jääda. Teate ju küll seda nõukaaegset anekdooti, et pole lollimat inimest kui eestlane, kes saksaliku täpsusega punktipealt kõik lollid sovetiaegsed (ja nüüd ka euronõuded) täidab?

Inimlikus mõttes pole sõltuvalt sünniaastast paljud eestlased kunagi saanud kodanikeks, kes enese eest seista julgeksid või oskaksid. See eeldab mitme inimpõlve pikkust kogemust. Kogu nõukogudeaegne süsteem tootis allaheitlikkust nii teeninduses, meditsiinis, riigiaparaadis, hariduses kui ka mujal. Ikka oli lihtne inimene, müts näpus nagu orjal, kellegi kabinetis kui objekt, mitte kui subjekt. Seda orjalikkust ei suitsuta nii kergesti välja. Vingub inimene, mis ta vingub Facebookis või kusagil mujal, aga teeb ikka, mida kästud.

Nagu selgub Rakvere lihatööstuse näitel, põrkuvad äärmuslikku olukorda viidud inimeste katsed enda eest seista veel tänapäevalgi vastu ignorantsuse müüri. Streigite –  hea küll, laseme suuremad streikijad lahti. Tahate palka juurde – ei pane. Võtame advokaadi ja teeme teile selgeks, et peaksite rõõmsad olema, et teil üldse tööd on ja me kui-da-gi-gi oma firmas ots otsaga kokku tuleme. Enamik hea südamega inimesi heldib kaasava käitumise peale ja künnab edasi nagu tubli härg. Isegi ametiühingute keskliit on abitu.

Samas pole Rakvere tapamaja töötajad kahtlemata mitte ainsad nurka surutud inimesed. Isegi kui nad ei tööta just kütmata ruumis liharümpadega. Meil paljudel pole aastaid pärast masu palka tõstetud, aga kõik elamis- ja muud kulud kasvavad metsiku kiirusega. Hoia kokku, kuidas tahad, aga selle raha ja ühe palgaga ära ei ela.

Statistikaamet tunnistab, et 7,9protsendine hinnatõus toiduainetel ja mittealkohoolsetel jookidel oli  viimati nii suur 2011. aasta septembris. Mis tähendab, et inimeste hulk, kes on oma töötingimustega sisimas rahulolematud, võib olla plahvatusohtlikult suur. Ja mitut töökohta ei jaksa lõputult pidada.

Jah, mina, Ida-Euroopa ahv, olen olnud leplik kõigega, mida suurkorporatsioonid teevad, olgu see toiduainete solkimine idaturu jaoks või ühe ja sama firma erinevad palgatasemed ja töösuhted eri  riikides. Aga kauaks seda kannatust jätkub? Teadmine revolutsiooni tegemisest on meil veres...

Jaga artiklit

4 kommentaari

N
Nojah  /   18:16, 11. nov 2017
Minu isa õpetas mulle: Kus sind ei taheta, sinna ära mine! Seega soovitan sulle, et kui ülemused sinu tööd ei vaja " tõsta kaabut " ja mine ära. Isegi kui oled oma ala parimatest parim ja suudad Kogu Kollektiivi enda selja taha koguda saab sind Eesti seaduste järgi SMS sõnumiga vallandada ja homsest tööle sissepääsu keelata.
H
hea tekst  /   10:30, 11. nov 2017
ainult et 1990. aastatel oli päris palju inimlikke ülemusi, praegu aga 80-90 % selged karjeristid, edukultus on tihti ka psüühika väärastanud. Töötajate üksteise vastu ässitamine on hea meetod võimul püsida. Vene aja inimesena meenub, et tookord sai Teadusliku Kommunismi õpikust muigega loetud ebainimlikest kurnajatest kapitalistidest. Tänapäeval kahjuks on need lood reaalsuseks saanud.
Muidugi ülisuur kummardus Töölepinguseaduse autoritele ja vastuvõtjatele. Las need pättused jääda teie hingele

Päevatoimetaja

Gerly Mägi
Telefon 51993733
gerly.magi@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis