Mingem tagasi eelmisesse sajandisse ja meenutagem Mart Siimanni vähemusvalitsust. Aastatel 1997–1999 ohjas ta kõigest 42 häälega kaks aastat ja ühe nädala meie riiki ja parlamenti. Kui riigikogus läks vaja suuremat toetust, tuli olla opositsiooni suhtes paindlik (loe: anda natukene raha), et ka väiksemad vennikesed ei kobiseks ning tunneksid ennast tegijatena. Parim võimalus selleks oli nn katuseraha.

Eks me kõik ole olnud noored ja avameelsed. Neli aastat tagasi küsisin riigikogu staažikalt liikmelt, tollaselt rahanduskomisjoni liikmelt Eiki Nestorilt seda teemat lahates: „Mis te pullite?”

Ja praegune spiiker oli avameelne: „Kuna valitsus ei tahtnud, et riigikogulased nende kroon-krooni haaval vaevaga tasakaalu aetud eelarvet ümber teeks, siis pandi juurde kaasavara, mida riigikogulased said oma huvide rahuldamiseks jagada. Selle võimalusega kaitseb valitsus oma kulutusi, mis on riigieelarvesse kavandatud.”

Kas saab veel täpsemalt öelda?

Aastaid vaikselt toiminud salapakt sattus esimest korda suure kella külge 2006. aasta presidendivalimiste eel, kui katuserahadega püüti üles osta valijamehi. Kuigi tollane riigikontrolör Mihkel Oviir arvustas endale omasel käredal moel omavalitsustele investeeringuraha jagamise läbipaistmatust, läbimõtlematust ja kuritarvituste ohtu, jäi ta paraku hüüdjaks hääleks kõrbeks.

Oma närususes jõudis katuseraha jagamine kõige ilmekamalt avalikkuse ette vahetult enne 2007. aasta riigikogu valimisi, mil keskerakondlane Heimar Lenk jagas Räpinas valijatega kohtudes sümboolseid tšekke, mida tema neile justkui tõi. Pärast seda skandaali katuseraha olemasolust eriti enam ei räägitud. Vähemasti heas seltskonnas mitte. Kui masuaastatel viidigi katuseraha väidetavalt nulli, siis hiljem taastati see ilma suurema kärata.

Ma ei väsi meenutamast, et terve oma teadliku elu parteitööd teinud Lauri Luik (Reformierakond) arvab, et nii need asjad peavadki käima. Neli aastat tagasi loetles ta Lääne Elus (3.VII 2013) üles kõik, mida „Timur ja tema meeskond” läänlaste heaks on teinud: valmivad Paralepa rularada, Österby sadama ujuvkai, Koluvere seltsimaja, Variku seikluspark ja Lihula linnusemäe puhkeväljak.

„Väga raske on sellisel puhul kedagi teist peale koalitsioonimeeskonna esile tõsta,” hiilgas oravapoiss oma loogikaga.

Nüüd on Lauri Luik opositsioonis ja kui ma rahvaasemikke mõistujuttudest õigesti aru sain, on tal seekord maksumaksja raha jagada 37 000 eurot. Oleks ta koalitsioonis, saaksid seikluspargid ja puhkeväljakud kolm korda rohkem.

Mida teha?

Iseenesest pole ju paha, et kummitempliteks tituleeritud rahvaasemikud saavad ka üht-teist ise otsustada. Nojaa, järgmise aasta riigieelarve on 10,58 miljardit, katuseraha sellest kõigest umbes kuus miljonit. Piisk merepõhjas? Mõneti küll, sest kui see kõigi inimeste vahel ära jagada, oleksime 460 sendi võrra rikkamad.

Aga jagatud rõõm on kahekordne rõõm, peenemalt öeldes: väljavalitute sisemine side valijatega. Muidu jääbki mõne rahvasaadiku nelja-aastase tööperioodi ainsaks vägiteoks stenogrammis Toompea lossi istungitesaalis küsitud kaks palvet: kas tohib akna lahti teha ja kas tohib nüüd kinni panna? Nali naljaks. Muidugi peab riigikogu liige seisma kogu Eesti, mitte oma valimispiirkonna eest, nagu rahvaalgatuses „Lõpetada katuseraha jagamine riigikogus” kirjas. See on kogunud kahe nädalaga küll vaid 263 allkirja, aga ehk tuleb veel lisa.

Enne riigikogu valimisi on tulevased saadikud väga jutukad, isegi pealetükkivad, katuseraha küsimuses aga vait nagu kuldid rukkis. Vabaerakond oli ainus, kes paotas minu pärimise peale natukenegi ust oma sellesügisestest plaanidest. Vabaühenduste eestkõnelejad tahavad anda raha sõltumatule fondile. Kes jagaks siis raha konkursi korras ja taotluste alusel. Opositsioonis olles saavad nad rehkendada ca 300 000 euroga, ent abiks seegi.

Aga kujutan vaimusilmas juba ette, kui teravdatud tähelepanu all saaks see komisjon olema! Kui rahasaajate hulka kuuluks Artur Talviku klassivennast vetelpäästja, Andres Ammase sugulasest kooriseadja või – mis veelgi hullem! – Jüri Adamsi „Memento” võitluskaaslane, oleks kisa taevani. Ei taha mõeldagi, kuidas reageeriks sellele kunagine rahandusminister ja Kreekale laenu andnud praegune riigikogu liige.

Nii et milleks leiutada uut, kui selleks otsest vajadust pole? Konsulteerisin asjatundjatega ja julgen välja pakkuda Kodanikuühiskonna Sihtkapitali (KÜSK), kelle juhtkonna ja hindamisekspertide objektiivsuses pole siiani keegi kahelnud. Ei mingeid huvide konflikte. Ühest küljest nähtav värk, teisalt pime kokkusattumus.

Last but not least – oma häbiks pean ma tunnistama, et ei tunne kedagi neist lugupeetud KÜSKi hindajatest ega pretendeeri ka rahasaamisele, nii et mingit huvide konflikti mul ei ole. 

Jaga artiklit

0 kommentaari

Päevatoimetaja

Telefon 51993733
online@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis