Kasutades juba pikemat aega töö ja kodu vahel pendeldamiseks busse, näen ka meie bussijuhte. Naeratav nägu on küll haruldus, samas ollakse abivalmid ja püütakse mõista koolijütsi, kes avastab valideerides, et kaardil pole piisavalt raha. Kuigi viimatimainitud olukorra lahendas järjekorras seisnud täiskasvanud kaassõitja, kel ei jagunud ootamiseks kannatust ja kes maksis ise lapse eest piletiraha, usun, et lahenduse oleks leidnud ka bussijuht.

Aga silma hakkab ka teine, mõnevõrra kurvem pilt. Bussijuhid on kohalikel liinidel, mis ulatuvad Tallinnast kaugemale, silmanähtavalt vanemaealised. Kui on ainult vaja istuda ja rooli keerata, pole probleemi. Kuid kui rooli tagant on vaja ennast püsti ajada, paistab bussijuht hoopis teises valguses.

Kangelt ja aegamisi ajab ta ennast rooli tagant välja. Ta püüab rikkis uksi omal jõul lahti lükata, kuid tulutult – pole jõudu. Ta kiirustab tagasi rooli taha, sest käsipidurit pealetõmbamata on sõiduk hakanud maanteel omasoodu veerema.  Lõpuks, leides avariiväljapääsu nupu, saab ta uksed lahti lükatud. Ta suudab seda teha veel kahes peatuses, siis on jaks otsas ning aja kokkuhoiu mõttes palub ta seda reisijatel teha. Nii ka tehakse ja tänatakse vanahärrat, et sõit ikka ilusti lõppes.

Jaga artiklit

15 kommentaari

M
Marvel,   /   11:11, 10. nov 2017
sa viska õige see sulg nurka ja õpi mingi amet selgeks, millega ausalt leiba teenida. Kui meil neid vanureist bussijuhte ka poleks, siis seisaksid pooled linnalähiliinid. Kas mõni noor mees hakkaks tööle 3.50 € eest tunnis? S.Kallas on juba mõnda aega pensionär ja peab ka tööl käima, et ära elada, tema tunnitasu vallavanemana koos pensioniga on 129 €. On ju mõttekoht.

Päevatoimetaja

Merilyn Närep
Telefon 51993733
merilyn.narep@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis