(PantherMedia / Scanpix)

Räägitakse, et raha eest armastust osta ei saa. Ilmselt mitte. Aga näitlejat, kes mängib sinu lähedast, saab Jaapanis suurte summade eest üürida küll. Võimalik on tellida endale nii sõber, sugulane kui ka kolleeg ning isegi pisarais leinaja omaenda matustele, kirjutab The Atlantic.

Firmas Family Romance töötab 800 näitlejat, nende hulgas ka lapsed ja eakad. Ettevõte kuulutab uhkusega, et suudab pakkuda „lähedasi“ igaks elujuhtumiks. Lepingut ei pruugita sõlmida ainult üheks korraks. Mõni klient soovib end näitlejaga siduda aastateks või isegi kogu eluks...

Omanik Ishii Yuichi usub, et Family Romance aitab inimesi, kes on kellegi kalli kaotanud või kelle elus on suhtlust liiga vähe. Ärimees Yuichi arvab, et ühiskonnas, kus inimesed üksteisest järjest rohkem eemalduvad, muutuvad à la carte suhted lähitulevikus tavaliseks.

Yuichi alustas näitlemisäri, kui aitas hädast välja üksikemast sõbranna. Naise poeg soovis astuda mainekasse erakooli, kuid seal nõuti, et tal peab olema isa. Yuichi läks direktori jutule ja ütles, et on poisi isa. Paraku sellest abi polnud, ent Yuichi sai idee edasiseks tegutsemiseks.

Nüüd on ta oma firma juhtimise kõrval ärisuhtes ka ühe teise naisega. Nimelt kiusati tolle 12aastast tütart, sest temalgi polnud isa. Naine palkas Yuichi ja mees tutvustas lapsele ennast kui tema lihast isa. Sellest on nüüd kaheksa aastat ning näitemäng kestab edasi. Kui neiu ema tütrele tõde ei avalda, jääb Yuichi temaga igavesti seotuks. Mees eeldab, et peab kunagi käima piiga pulmas, saama „vanaisaks“ ja nii edasi. Raha eest muidugi.

Päris oma lapsi pole Yuichil pole. Õige isa kuvandit õppis ta filme vaadates ning uuris tüdruku emalt, millist isa ta lapsele tahab. Yuichi käitub nagu tavaline naisest lahus elav isa, kes viib tüdruku nädalavahetuseti jäätist sööma või lõbustusparki, kord kuus poodidesse ostlema. Ema keelas tal lepingus lapsega kurjustamise, seega on ta oma võltstütrega alati kannatlik ja leebe.

Tüdruk armastab teda kui oma isa, selles on mees kindel. Tema oma valetütart ei armasta. Siiski on ta pisut kurb, kui nende kohtumine läbi saab. Vahel hakkab tüdruk lahkumisel nutma. „Siis on mul tõesti kahju, et pean teesklema ‒ tunnen ennast ikka väga süüdi,“ tunnistab Yuichi. „Vahel, kui tööpäev on läbi, tulen koju, vaatan telekat ja mõtlen: „Kas ma olen nüüd ja praegu mina ise või olen näitleja?“ See on kõigil näitlejatel väga tavaline hirm.“ Kuid enamasti mõtleb ta oma tegevusest siiski kui ärist.

Inimesed näevad sageli töökohta unes, nii ka Yuichi. Ta räägib mõtlikult: „Näen unes oma klienti. Kui ta nutab, sest pean ära minema. See on väga emotsionaalne. Vahel ütlen unenägudes talle tõtt. Ja just siis, kui ta teeb suu lahti, et vastata, ärkan ma alati üles. Tema vastus hirmutab mind kohutavalt, sellepärast ärkangi.“

Jaga artiklit

1 kommentaar

H
härra Amilcar päriselus  /   07:41, 10. nov 2017
No see äri on ju üks-ühele maha kirjutatud pea poolsajanditagusest näidendist: Yves Jamiaque näidend “Härra Amilcar” - prantsuse näitemäng pururikkast mehest, kes otsustab endale palgata abikaasa, tütre ja sõbra . Ükski rolliettepaneku saanu ei suuda vastu panna - kõik tingimused on lepingus täpselt kirjas, palk sobib.
Mis sellistest suhetest tegelikkuses saab - soovitan etendusest vaadata. Kuigi lugu on kirjas komöödiana, on see (Aarne Ükskülaga peaosas) minu kui igati õnnelikust perest pärit inimese jaoks siiani ainus teatrietendus, mis mind lohutamatult nutma on ajanud.

Päevatoimetaja

Gerly Mägi
Telefon 51993733
gerly.magi@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis