Täna ei tähista oktoobripöörde aastapäeva üle maailma enam keegi, isegi mitte Venemaa elanikud. Sügaval nõukaajal elanud põlvkond poleks ilmselt ka oma julgeimas fantaasiais uskunud, et totalitaarne süsteem sedavõrd kiirelt laguneb. Igatahes on sajand pärast oktoobripööret jõudnud Eestis üles kasvada terve põlvkond, kel pole punaimpeeriumiga isiklikku kokkupuudet.

Nad ei tea midagi kommunistlikust režiimist, okastraadist piiridel ja sõnavabaduse puudumisest. Neis puudub igasugune nõukanostalgia ning nad õnneks ei oska enam kaasa rääkida president Kaljulaidi kergitatud teemal, kas nõukaaegne lapsepõlv võis olla õnnelik või mitte.

Kaudselt maadleme oktoobripöörde tagajärgedega aga siiani. Kõige eredamalt väljendub see meie elatustaseme mahajäämuses lääneriikide omast – see on nõukaokupatsiooni, küüditamiste ja venestamise otsene tagajärg. Veel hullemast päästis meid Eesti vabariigi periood, mis säästis meid paarikümne aasta vältel stalinlikest repressioonidest.

Aga ega olukord praegu liialt roosiline ole. Punased pühad on küll ajalukku taandunud, kuid ega imperialistlik ambitsioon seetõttu veel kuhugi kadunud pole. Et Venemaa peab NSVLi kokkuvarisemist läinud sajandi suurimaks geopoliitiliseks katastroofiks, pole lihtsalt sõnakõlks. Idanaaber on seda kinnitanud tegudega nii Gruusias ja Ukrainas kui ka pronksimässu lõkkelepuhumisega Eestis. Kui meil enam ei lehvi punalipud 7. novembril ja 1. mail, siis nende punapühade vaimu koos vastava atribuutikaga kannavad 9. mai üritused mitmel pool Eestis. Punane ideoloogiasoust on lihtsalt värvi vahetanud. Sellest ohust arusaamiseks kulub meie nõukakogemus marjaks ära, eriti kui uues vabariigis sirgunud põlvkond ajalooküsimustes liiga sinisilmseks peaks osutuma. Järeleandmised riigikeelse hariduspoliitika elluviimisel ja venekeelse dubleeriva asjaajamise hiiliv juurutamine on vaid mõni näide, kuidas tänapäevaste vahenditega teha kõike seda, mida varem on üritatud mitte ainult punalippude all, vaid tsaariajalgi.

Aga selle üle, et kunagine punane suurpüha on selle sajandaks aastapäevaks täielikku unustusehõlma vajunud, saab vaid rõõmustada. Me teadsime kogu nõukaaja, et tegu on valeideoloogiaga. Ajaloo käik on seda vaid kinnitanud.

Jaga artiklit

41 kommentaari

L
leo  /   11:30, 8. nov 2017
Võib - olla nüüd meie " valitud eliidi " ees lömitav moderaator laseb järgneva teksti läbi. Keegi väitis siin, et Hiinas olevat ka kommunism. Majanduslikult on seal juba ammu segamajandus, aga mis puutub poliitikasse, siis suudab Hiina eliit endi keskelt pidevalt igasuguseid värdjastunud korruptante välja puhastada. Aga miks nii? Sellepärast,et mõne aasta taguste andmete kohaselt toimub Hiinas IGA PÄEV üle viiesaja valitsusevastase intsidendi. See aga ongi demokraatia, mis ei lase valitsejatel laisaks, ülbeks ja ebademokraatlikuks muutuda. Ilmselt oleks Eesti ka tunduvalt parem koht, kui eesti rahvas tõuseks demokraatia juurutamisel samuti Hiina tasemele

Päevatoimetaja

Gerly Mägi
Telefon 51993733
gerly.magi@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis