Täpselt 100 aastat tagasi toimusid noore demokraatliku ja parlamentaarse Venemaa pealinnas Peterburis järjekordsed purjus lumpeni ja degradeerunud madruste massilised korratused – ei miskit enamat kui meie pronksiöö. Ent ajaloo kapriisi ja sadade uskumatute kokkusattumuste tulemusel läksid nad ajalukku oktoobrimässu (nii kutsusid seda uued võimulesaajad) ja kümneid aastaid hiljem – Suure Sotsialistliku Oktoobrirevolutsiooni nime all.

Paljudele kindlasti meenuvad filmikaadrid režissöör Sergei Eisensteini kunstilisest filmist „Oktoober“, kus madrused tormavad Talvepalee kallale ronides üle seda ümbritseva aia raudvärava võrest.

Revolutsiooniline terror

Mingit uut riiki ja korda ei tekkinud ning nonde sündmuste tagantjärele-juhid (Trotski, Lenin, Zinovjev, Podvoiski) seda tol ajal ei arvanudki. Tegelikult langes Venemaa totaalsesse kaosesse, mis kestis kodusõjana aastaid. Sellele julmusele pole võrdset olnud ei varem ega hiljem – inimesi põletati veduriahjudes, künti adraga elavalt maasse, kümned tuhanded aeti jõejää alla, metsa põgenenud Tambovi talupoegade vastu kasutati keemiarelva jne – see oli Venemaa kodusõja argipäev. Verise anarhia suutis alistada suurima tahtejõu ja julmusega kurjus, kes suutis nendes oludes kõige kauem vastu pidada ja kehtestada ennast verest tühjaks jooksnud rahva üle.

Kuigi Stalin kehtestas kõigi aegade kõige julmema režiimi (Hitler tahtis alistada kõik rahvad oma rahva hüvanguks, Stalin aga ka oma rahva isikliku võimu hüvanguks), oli ta eelkõige maailma targemaid bürokraate, strateegilise juhtimise geenius (number 2 oleks Bismarck, aga tema oli vähemandekas). Muide, ka tema ise nimetas oma positsiooni nõukogude masinavärgis sekretäri omaks. Ühes isiklikus kirjas kasutab ta enda kohta isegi väljendit – sekretärike.

Ideoloogia järgi sündis Nõukogude Liit vastavalt Marxi ja Engelsi õpetusele klassivõitlusest, milles proletariaat kukutab enda vabastamise nimel kapitalistlike ekspluataatorite klassi. Tegelikkuses mingit proletariaati Venemaal ei olnud, sest üle 90% moodustasid kirjaoskamatud talupojad ega polnud Venemaa ka arenenud tööstusriik, kus marksismi järgi too proletaarne revolutsioon puhkema pidanuks.

Sarnased mässud Ungaris, Saksamaal, Soomes, isegi meil Eestis – alul Kommuuna Kingissepa ja Pöögelmanniga ja hiljem detsembrimäss Moskva ja erilise terroriorganisatsiooni – Kominterni – juhtimisel jäid abituteks, kuna „proletariaadil“ polnud seda nn vabadust isegi peale maksteski vaja!

Stalini režiim polnud töötajate, vaid bürokraatia võim. Koonduslaager on, kui järele mõelda, ideaalse administreerimise mudel. GULAGi süsteem polnud üldsegi plaanimajanduse „pisike kõrvalnähtus“, vaid selle ülemlaul. Ilma koonduslaagrite massilise orjatööta ei sündinuks Nõukogude Venemaal ei tööstust, energeetikat, raudteid, tuumapommi ega ka kosmoseaparaate. Kuna orjatöö on lõppastmes väheefektiivne, siis oli ka sedasi saavutatu üürike ja piiratud.

Nõukogude Liidu majanduslik areng oli 80% ulatuses suunatud sõjatööstusesse – isegi külmutuskappe tehti Saraatovi sõjatehases, fotoaparaate – Leningradi omas, Võru mööblivabrikus tehti sõjaväele lavatseid, Tartu aparaadivabrikus hävituslennukite „musti kaste“, Võrus – allveelaevade õhukoostise analüüsi seadmeid jne.

Nõukogude rahvas elas väga vaeselt. Kuigi mitte alati õnnetult, nagu arvab president Kersti Kaljulaid. Seda taluti seni, kuni eluvaimuke sees oli ja ei teatud, kuidas elatakse normaalsetes riikides. 

Nõukogude inimese esimene instinkt oli võimaluse avanedes põgeneda Läände. Berliinis ei aidanud isegi müüri ehitamine. See toimis ka mujal – Kuubalt põgeneti USAsse, Põhja-Vietnamist ja Põhja-Koreast lõunasse ning mitte kunagi vastupidi.

Kukkus ise kokku

Ülemaailmne revolutsioon, mida marksistid olid ennustanud, osutus Nõukogude Liidule eluliselt tähtsaks tingimuseks: ta suutis elada vaid olukorras, kus puudus konkurents normaalsete riikidega. Ülejäänud maailma normaalsuse hävitamine polnud imperialistlik ambitsioon, vaid käopoja võitlus, kus ellujäämise nimel tuleb kõik teised munad pesast välja visata.

Alates 1927. aastast kuni 1986. aastani oli NSV Liidu ajalugu sisuliselt valmistumine III maailmasõjaks, mis püüdis lõpule viia selle, mis II maailmasõjas tänu Hitlerile lõpuleviimata jäi. Polnuks Hitlerit, oleks Nõukogude Armee olnud 1945. aastal mitte Berliinis, vaid Lissabonis.

Kogu ühiskonna allutamine sõjalistele eesmärkidele (poodides polnud sokke, niiti, pastapliiatseid, WC-paberit, NSVLi riigijuht kõneles vajadusest saada üle kääride puudusest) pidi lõppema krahhiga.

NSV Liitu ei purustatud, ta kukkus ise kokku – detsembris 1991 lülitas Moskva linnapea välja voolu NSV Liidu panga peamajast – maksmata jäänud elektriarvete tõttu. 20. sajandit valitsenud militaarse õuduse aeg oli läbi saanud.

Jaga artiklit

51 kommentaari

B
Bravo!  /   17:10, 7. nov 2017
Vanameister täna koos Talvikuga superministeeriumi ees nõudmas uutelt bürokraatidelt ausust Rauil Balticaga. (Muide, geniaalne lause - bürokraatia ideaaliks on koonduslaager!)

Päevatoimetaja

Merilyn Närep
Telefon 51993733
merilyn.narep@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis