(Robin Roots)

Hiljuti on Eestimaad vapustanud kahe noore mehe kadumine pärast pidutsemist. Üks neist leiti kahjuks surnuna, teise otsingud kestavad. Pole minu asi neid juhtumeid torkida. Küll aga olen mõtisklenud tagantjärele tarkusena kõlama jäänud mantra üle, et kui minnakse koos peole, siis võiks peolt koos ka tulla. 

Absoluutselt üllas idee. Väga mõnus on pärast napsitamist sõpradega kaelakuti kodu poole vantsida. Tee peal möödunut meenutada, natuke ehk südantki puistata, tänavanurgal patsu lüüa ning oma koikusse kobida. Aga...

Alkoholiga rikastatud ööl ei tea kunagi, mis järgmisena juhtub. Eriti kui seltskond on suurem kui paar-kolm inimest. Kes leiab kaaslase ja kaob temaga öhe, kel tuleb vetsujärjekorras eksprompt idee minna kõrvalbaari. Ja nii edasi. Olgem ausad, sõprade teavitamine ei pruugi tol momendil olla enam prioriteet. Kuigi võiks.

Ja kui lahkuma asutav kamraad pole just umbjoobes, siis ei pruugi tunduda vajalik teda ka taga ajada. Eriti, kui pidutsetakse kodulinnas. Ja mitte esimest korda. Täiskasvanud inimene ju. Ega sõbrad saagi teineteise lapsehoidjad olla. Lihtsalt infot võiks vahetada.

Jaga artiklit

4 kommentaari

E
Eks  /   23:06, 6. nov 2017
igal omad tõekspidamised. Mul on olnud sellised, et omasid ei jäeta. Vähemalt süümekaid ei teki.

Päevatoimetaja

Gerly Mägi
Telefon 51993733
gerly.magi@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis