4
fotot
LAHKUMINE: Viimasele teele saadavad Aarne Üksküla näitlejad (pildil vasakult) Peeter Tammearu, Argo Aadli, Uku Uusberg ja Jaan Rekkor. (Tiina Kõrtsini)

„Siin me nüüd seisame, niipalju kui meid on järele jäänud,“ rääkis Aarne Üksküla, veekalvel silmad puurimas Draamateatri lavapõrandat, peaaegu 12 aastat tagasi kursusekaaslase ja sõbra Mikk Mikiveri sarga taga. „Kas sa läksid sellepärast ära, et poisid on seal üksi ja neile on kaptenit vaja?“ küsis ta. „Head pärituult sulle!“ jättis Üksküla sõbraga jumalaga. Nüüd läks temagi ära. Veel üks kapten. Panso kooli esimesest kursuse lõpetanuna jättis ta tõrviku kursuse viimasele poisile – Tõnu Aavale.

 Aarne Üksküla saadeti viimsele teekonnale laupäeval Kaarli kirikust. Saatjateks lähedased, sõbrad, kolleegid, teatriüldsus ja novembrivihm. Piiskadest on märjad ka kiriku pikad kitsad aknad. Ja nende palgedki, kes on tulnud Suurele Näitlejale viimset austust avaldama ning kes kuivatavad vaikselt silmist või prilliklaasidelt piisku.

Mida lähemale hüvastijätjad altari ette püstitatud sargale mööda kõmisevat kirikupõrandat kõndides jõuavad, seda kaugemale jääb novembrikuine hall sügisilm ning üha selgemalt võbelevad kahel pool sarka küünlaleegid. Seda sügavamalt puurivad sarga juurde sätitud fotolt jumalagajätjaid Üksküla silmad. Silmad, millest on viimastel päevadel nii palju kõneldud. Näitleja targad, südamlikud, nukrad, soojad silmad… sõnadest jääb puudu. Kolleegidelgi napib neid, iseloomustades teda näitlejana. Nii palju suuri ja sügavaid rolle. Nii palju lavapartnerile jäägitut andmist.

ÜKSI EDASI: Maria Klenskaja oli Aarne Ükskülal kõrval pea nelikümmend aastat. Laval natuke vähem. (Tiina Kõrtsini)

Nüüd viimaks, enne tuhaks saamist, on Suur Näitleja üksi. Viimaks ometi on pärast rasket haigust saabunud suur rahu.

„Põrmust oled sina võetud, põrmuks pead sina jälle saama,“ lausub tseremooniat läbi viiv Kaarli koguduse õpetaja Jaak Aus.

Inimeste vool sarga juurde näib lõputu 

Pühakoja uksest kuni altarini lookleb pikk inimkett. Üksküla on tulnud ära saatma ning armastatud näitlejale ja teatripedagoogile viimast austust avaldama sajad inimesed. Sõbrad, tuttavad, õpilased ja kolleegid teatritest. Erinevatest generatsioonidest. Esimese lennu veel ainus meie hulgas olev „poiss“ Tõnu Aav koos abikaasaga. Andres Ots,  Riina Viiding ja Ainn Lutsepp teatriliidust, Elmo Nüganen ja Anne Reemann, Eino Baskini lesk Veera Tolli-Baskin, Ita Ever ja Roman Baskin, Ain Prosa, Voldemar Kuslap, Andrus Vaarik, Üllar Saaremäe, Anne Paluver, Ene-Liis Semper ja Tiit Ojasoo, Argo Aadli, Indrek Ojari, Hele Kõrve, Mait Malmsten, Harriet Toompere, Jaanus Rohumaa, Mari Lill, Peeter Volkonski, Raivo E. Tamm Ivo Uukkivi, Peeter Tammearu. Ülle Kaljuste, Taavi Teplenkov,  Rein Oja, Anu Lamp, Aarne Valmis, Tõnn Lamp…

KURSUSEVEND: Tõnu Aav koos abikaasa ja Liina Olmaruga. Nüüd on Tõnu Aav ainsana lavakooli 1. lennu meenäitlejatest alles.  (Tiina Kõrtsini)

Inimeste vool sarga juurde näib lõputu. Nagu oleks kogu Eesti teater kogunenud ühele kurvale etendusele.

Millal viimati nii palju teatriinimesi kokku sai? Viimasel teatripäeval? Viimastel teatripäevadel polnud Üksküla enam auhinnatute, nominentide ega pidulistegi seas.

Peatudes hetkeks sarga ees, silmad ainiti lahkunu fotol, on sel hetkel iga saatja korraks tagasi minevikus, koos Ükskülaga. Ja oma mõtetega. Mis võib-olla siia ka igaveseks jäävad.       

Kinnisel sargal on vaid mõni leinakimp kollaste krüsanteemide ning kollaste ja valgete kalladega. Kahel pool tammepuust kirstu põlevad küünlad.

Veidi eemal seisavad lähedased, kellele pärast seisakut puusärgi peatsis kaastunnet avaldatakse. Maria Klenskaja, poeg ja tütar, lapselapsed, vanaisa tee valinud Linnateatri näitlejad Sandra Uusberg ja Kristjan Üksküla…   

Kaarli kiriku pingid täituvad üha uute ja uute ärasaatjatega. Osa seisab, teised on valinud kõige kaugemad pingiread ja istuvad mõtlikult, nägu kätesse vajutatud. Igaühel on Ükskülaga omad mälestused. Kindlasti ka neil, kes pole teda silmast-silma näinud või sõnagi vahetanud. Mis siis. Tema hääl on ikkagi kõrvus. Kas või raadiost. Lugematutest kuuldemängudest. Või vähemalt nende sissejuhatustest. Kui eetris kõlas Üksküla kordumatu tämbriga „Raadioteater“.

Üksküla soovis, et ta saadetaks Kaarli kirikust teele 

Pärast koguduse õpetaja Jaak Ausi astub kirikuliste ette Üksküla lapselaps Kristjan Üksküla. Ja siis taas õpetaja Aus, kes muu hulgas ütleb: „Nüüd jäävad lootus, usk ja armastus, need kolm. Aga suurim neist on armastus. Ja ka Aarne on elanud armastusest inimeste vastu. Õnnelik saabki olla siis, kui armastad. Aarne sooviks oli,  et ta siit kirikust teele saadetaks, sest ta on siin kirikus väiksena ristitud. 

Olen ikka ja jälle püüdnud matusetalitustel sellistel hetkedel, kui inimesed tunnevad kaotusvalu, pöörata pilgu nii minevikku kui ka tulevikku. Sellepärast kutsun teid täna üles vaatamata leinale ja kaotusvalule meenutama neid hetki, lühemaid ja pikemaid, kui teil oli võimalus koos Aarne Ükskülaga selles maailmas rännata. Meenutage seda kõike head. Olgu selleks meenutused, olgu selleks õpetused,  olgu selleks hool ja armastus. Pidage seeläbi kalliks mälestust sellest armastatud inimesest, pidage kalliks kõike seda head, mida kõike ta teile kinkinud on.“

AIVAR TOMMINGAS JA ELMO NÜGANEN: 2005. aasta veebruaris Tallinna Linnateatri Põrgulaval Elmo Nüganeni käe all esietendunud „Tõde ja õigus. Teine osa“ lavastuses oli härra Mauruse osas algul Aarne Üksküla, hiljem võttis rolli üle Aivar Tommingas. (Tiina Kõrtsini)

Laulab Pärt Uusbergi koor.

„Igavest rahu andku Sulle Issand, puhka Jumala rahus. Aamen,“ on õpetaja Jaak Ausi lõpusõnad. Ja siis kõlab „Meie Isa palve“.

Seejärel astub leinajate ette lavastaja ja teatripedagoog Lembit Peterson, kes lisaks hüvastijätukõnele pöördub kahel korral sõbra ja kolleegi poole kahe Artur Alliksaare luuletusega, millest viimane on „Antidolorosum”:

Taas taganeb sind lämmatanud valu

 ja lagunevaks lummuseks saab vaid.

 Ei enam karda õudset surmasalu,

 ta musti ohte kurikavalaid.

/---/

Tean, midagi maailmas pole kaduv

 kõik naaseb kaudu kummalisi radu,

 surm ainult olemisest teise retk.

Viiulid, väga ilusad, aga täna kõlavad siiski nii kurvalt ja valusalt. Taas on aeg igaühel olla oma mõtetes. Täna siis Aarne Ükskülaga.

Sarga kõrvale astub Linnateatri näitleja Rain Simmul.

Sa võta ilust viimne ilu

 ja tõest võta viimne tõde,

 ja kaunidusest viimne kaunis,

 hääst viimne võimaline hää

 ja naiselisest õrnem õrna

 ja võta valust viimne valu -

ning kannatuse viimne katse! -

Mis lõid sa selle tule süles,

 see tõstab sind ja teisi üles,“ loeb Andres. See on Juhan Liiv.

Ja jätkab Karl Ristikiviga:

Ka sisaliku tee kivil jätab jälje,

 kuigi me seda ei näe.

 Iga mõte, mis tuleb ja läheb,

 jääb kuhugi alles.

 See, mis sa naeratades kinkisid,

 võib kunagi otsa saada,

 aga naeratus jääb,“ lausa sosistab Noormets. Ja see „jääb“ kajab kiriku kivistelt seintelt tagasi. Ning järgmisel hetkel sünnib ime. Äkki läheb Kaarli kiriku võlvakende taga valgeks ning läbi udu ja aknaklaasi voolavad kirikusse üksikud päikesekiired, mängides paestel kirikuseintel, sealt justkui pisaraid pühkides ning peatuvad Üksküla portreel, peegeldudes tagasi seda katvalt klaasilt. Korraga saab kirik justkui õnnistatud valgust täis.

Mida lisab kõlaritest Louis Armstrongi „What a Wonderful World“:

Küllap nii sai täidetud ka Aarne Üksküla viimane soov.

Siis katkeb reaalsus ja silmside kiriku peauksest väljakantava sargaga.

Jaga artiklit

10 kommentaari

M
Miks  /   13:51, 6. nov 2017
viimasest aastast või aastatest ei räägita midagi, oli ta ju kuuldavasti hooldekodus.
L
lugeja  /   11:10, 6. nov 2017
Tõesti SUURKUJU Eesti teatris. Kurb, väga kurb.

Päevatoimetaja

Triinu Laan
Telefon 51993733
Triinu.laan@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis