Kümmekonna päevaga 86 tuhande id-kaardi uuendamine tähendab, et töödelda on suudetud umbes kümnendik värskendamist vajavate kaartide koguarvust. Lihtne arvutus näitab, et uuendamiste tegelik jõudlus on mitu korda madalam, kui optimistlikult välja hõigatud 15 tuhat ööpäevas.

Kui president Kaljulaid avaldab politseile probleemi lahendamisel isegi selle eest, et nende teenindused on nädalavahetusel avatud, siis tähendab see lati ikka väga madalale seadmist. Samuti ei aita peaminister Ratase kombel kodanike ees vabandamine uuendamise kiirendamisele kuidagi kaasa. Pideva mõistva suhtumise palumine ja kannatlikkusele manitsemine hakkab pikapeale elanike silmis pigem kodanike mõnitusena tunduma. Vastupidi, järjest raskem on mõista, miks selleks seatud riigiasutused oma tööga kuidagi toime ei tule – nagu laupäeval oli teenindussaalid järjekordsete rikete tõttu pool päeva suletud. Riigipoolne teavitustöö on olnud nõrk ja pingelises olukorras veelgi suuremat segadust tekitav. Selles osas läheb kivi nii riigiasutuste kui poliitikute kapsaaeda. Kui riigi kõrgemal tasemel kiita aga kehva töö tegijaid, siis nii tekibki enesega rahulolu ka siis, kui selleks põhjust pole.

Ria juht Taimar Peterkop on terava kriitika peale õigustanud, et Slovakkias on olukord veel hullem. Kuid seal on rahvaarv Eesti omast neli korda suurem, kaardiuuendus puudutab aga vaid 300 tuhandet kaarti, pealekauba pole id-kaardi omamine seal kohustuslik. Ja miks peaksimegi joonduma endast kehvemate järgi? Võrrelgem siis kohe juba Kesk-Aafrika vabariigiga nagu Juhan Parts seda juba varem on teinud.

Küll saab aga kogu uuendamisprotsessi vaadata ka teise kandi pealt. Kui teenindustes käivad uuendamas inimesed, kes pole oma kaarti elektrooniliselt kasutanud või kel pole arvutitki, siis miks on riik teinud id-kaardi kohustuslikuks ka neile, kel seda tegelikult vaja ei lähe? Ainus alus kaardi kõigile väljaandmiseks ei saa olla vajadus kõigilt meilt selle eest regulaarselt riigilõivu kasseerida.

Kui aktiivselt kaarte kasutavaid inimesi on mõnikümmend tuhat ehk vaid mõni protsent kõigist kaardiomanikest, siis peaks selliste võimalustega id-kaartide väljaandmine olema vajaduspõhine. Kalli nutitelefoni ostab endale tehnikafriik, pelgalt helistamise tarvis ostab pensionär endale aga nuppudega telefoni. Samamoodi pole talle tarvis tema jaoks kasutute funktsioonidega tehniliselt keerukat id-kaarti peale sundida. Lähtunuks riik sellest mõistlikust põhimõttest, ei peaks me praegu massilise uuendamisega maadlema. Paarikümnele tuhandele kaardile vajalikud uuendused oleks juba tehtud ja kahju riigi mainele sündimata.

Jaga artiklit

37 kommentaari

E
eelmisel  /   15:20, 6. nov 2017
id- kaardil oli nii kole pilt,et seda ei saanudki kellelegi esitada,tuttavadki ei tuvastanud seal mind.Autojuhiload tuvastasid isiku samamoodi, internetipangas koodikaart või digivõti...Tõepoolest,enamikul inimestest pole id kaarti otseselt vaja...
H
Hüään  /   14:10, 6. nov 2017
Kui kellelgi pole seda ID-kaarti vaja millest siis selline ažiotaaž ,millest see pahameel ja serverite ülekoormus ning pikad sabad PPAs ?

Päevatoimetaja

Kristin Aasma
Telefon 51993733
kristin.aasma@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis