227
fotot
(Tiina Kõrtsini)

Laupäeval saadeti Kaarli kirikust viimsele teekonnale armastatud ja legendaarne näitleja Aarne Üksküla, kes 29. oktoobril pärast rasket haigust meie hulgast lahkus. Perekond palus ärasaatmisele tulijatel lilli ja pärgi mitte tuua ning selle asemel teha annetus Kaarli kiriku oreli taastamiseks. 

Aarne Ükskülat tuli ära saatma näitemaailma koorekiht. Teiste seas oli kohal Hardi Volmer, Üllar Saaremäe, Anne Paluver, Ene-Liis Semper ja Tiit Ojasoo. Kohal oli ka Andrus Vaarik, Erki Laur, Argo Aadli, Indrek Ojari, Hele Kõrve, Mait Malmsten, Harriet Toompere, Jaanus Rohumaa, Peeter Volkonski, Raivo E. Tamm ja Ivo Uukkivi.

"Ma ütleks et paarsada inimest oli kohal küll," ütles Õhtulehe reporter.

Kirikuõpetaja rääkis oma kõnes palju armastusest ja on leidis, et Aarne Üksküla ei ole oma elu elanud iseendale, vaid ka teistele. “Aarne on see mees, kes on jaganud armastust, on elanud armastuses inimeste vastu,” ütles ta.
 
Aarne sooviks oli, et ta saadetaks teele just Kaarli kirikust, sest ta oli väiksena siin kirikus ristitud. Tema sark kanti kirikust välja "What a wonderful world" muusikapala saatel.
 
Aarnet mälestatakse Kaarli kirikus ka pühapäeva hommikul kl 10 toimuval jumalateenistusel, kuhu võivad tulla kõik soovijad.
 
1957. aastal oli Tallinna Konservatooriumis loodud lavakunstikateeder ja selle esimesse lendu astus pärast aastast Pedagoogilises instituudis õppimist ka Aarne Üksküla. 1961. aastal lõpetanud esimene lend noori näitlejaid tõi eesti teatrisse professionaalse ja värske mängulaadi.

Esimeseks, Ükskülale armsaks jäänud töökohaks („kodutareks“, nagu ta hiljem kord ütles) sai aastail 1961–68 Rakvere Teater. Noor näitleja sai kohe väga palju ja väga mitmekesist tööd ning tuule tiibadesse. Rollide hulka mahtusid nii Suhhovo-Kobõlini „Kretšinski pulma“ nimiosa kui ka Saint-Exupéry ja Raidi „Väikese printsi“ Lendur, Shakespeare’i „Kaheteistkümnenda öö“ Malvolio ja Brechti „Hea inimene Sezuanist“ Wang.

1968–78 olid juba meistriaastad Endlas: Delaney „Armunud lõvi“ Frank, Ibseni „Naine merelt“ doktor Wangel, Vallaku ja Undi „Epp Pillarpardi Punjaba potitehase“ Niilas, Molière’i „Tartuffe’i“ nimiosa, Brechti ja Weilli „Kolmekrossiooperi“ Väitsa-Mackie, Williamsi „Iguaani öö“ Lawrence.

1982. aastal mängis Üksküla tele-„Pisuhännas“ unustamatuks Vestmanni Vestmanni uulitsast, veidi varem kehastas ta Endlas aga hoopis omamoodi Tiit Piibelehte. Pärnu teatris sündis ka roll, mida võib nimetada nii Üksküla enda teatrielu kui ka kogu eesti teatri üheks mööndusteta tipuks: Albee’ „Kes kardab Virginia Woolfi?“ George (1977).

Üksküla elus oli palju õpetaja-aastaid. Ta õpetas Pärnu teatri stuudios koos Linda Rummo ja Ingo Normetiga. EMTA lavakunstikoolis (vaheaegadega) töötas ta 1978–2000, oli 1978–82 kateedri juhataja, aastast 1998 professor. 1997–99 oli ta Eesti Humanitaarinstituudi teatriala õppejõud. Ükskülal kui tippnäitlejal oli, mida eriala kohta õpetada.

Suurim võimalik kool oli tema partnerina mängimine – Üksküla oli koos näitlejaüliõpilastega laval näiteks Makarenko ja Karusoo „Makarenko koloonia“ peaosalisena Noorsooteatris ja Anouilh’ „Antigones“ Kreonina üliõpilastöödes nii Ugalas kui ka Theatrumis. Kõige suurema õpetusena on aga nimetatud tema isiklikku eeskuju, kontakti Üksküla väärtusmaailmaga: see on respekt teise inimese vastu.

Draamateatri aastad 1985–88 ja 1993–2002 ning Vanalinnastuudio 1988–93 tõid mitmeid unustamatuid suuri partnerlusi, nagu Ita Everiga O’Neilli „Pikk päevatee kaob öösse“ ja Norèni „Ja anna meile varjud“, Jüri Järvetiga Simoni „Päikesepoisid“. Kursusekaaslase Mikk Mikiveri lavastuses, Kruusvalli „Vaikuse vallamajas“ Eesti jaoks pöördelisel 1987. aastal oli just Üksküla mängitud Gustav Kaljase kehastada ränk valik südametunnistuse ja oludega leppimise vahel.

Üksküla mängis ka Noorsooteatris, Ugalas, R.A.A.A.M.-is, Theatrumis, mängis paljudes laadides, näitleja-mitmekülgsusel polnud piire, rollide hulka mahtusid nii säravad komöödiarollid (Jamiaque’i „Härra Amilcari“ nimiosa) kui ka absurd (Pinteri „Majahoidja“ Davies), maailmaklassika (Tšehhovi „Kolme õe“ Tšebutõkin) ja tänapäeva autorid (Russelli „Rita koolitamise“ Frank), Eesti klassika (Tammsaare ja Lennuki „Wargamäe Wabariigi“ Pearu) ja debüüt (Kivirähki esimene näidend Eesti Draamateatris „Jalutuskäik vikerkaarel“). Inimliku ja professionaalse küpsuse meistriteosed olid härra Maurus (Tammsaare ja Nüganeni „Tõde ja õigus. Teine osa“) ning Bazarov ja Kirsanov (Turgenevi ja Šapiro „Isad ja pojad“).

Üksküla tegi viljakat koostööd paljude eripalgeliste teatri-, tele- ja filmilavastajatega: Kaarin Raid, Mai Mering, Vello Rummo, Ingo Normet, Adolf Šapiro, Merle Karusoo, Mikk Mikiver, Lembit Peterson, Eino Baskin, Roman Baskin, Elmo Nüganen, Priit Pedajas, Evald Hermaküla, Mati Unt, Hendrik Toompere, Aare Toikka…

Neile, kel Aarne Üksküla teatrilaval nägemata jäi, on ta kindlasti tuttav raadioteatri ning telelavastuste ja seriaalinäitlejana: „Wikmani poisid” ja „Ma armastasin sakslast”, „M Klubi” ja „Õnne 13”. Jäävad tema filmid, näiteks „Ühe suve akvarellid“, „Naine kütab sauna”, „Pisuhänd”, „Vana Daami visiit”, „Üks mu sõber”, „Elavad pildid“. Üksküla häälega jääb alati rääkima Sammalhabe „Naksitrallides“, vana tiiger „Jääajas“ ja James „Leiutejateküla Lottes“.

Jaga artiklit

100 kommentaari

N
nii on  /   10:17, 6. nov 2017
Tõesti, ei ole riietus tähtis, aga no leekivpunase- ruudulise pearäti võiks austusest ikka veidi tagasihoidlikuma vastu vahetada, lihtsalt liiga kriiskav ja tähelepanu tõmbav.
O
onu rix  /   07:47, 6. nov 2017
peale kuku klubi taksoga lasnakale ja nii inimliku suhtumist annab mäletada,tänud kes elus või mullas.

Päevatoimetaja

Geidi Raud
Telefon 51993733
geidi.raud@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis