Ma eeldan, et me kõik tahame endale häid naabreid. Kui sa kuhugi kolid, siis üks esimesi mõtteid mis pähe tuleb on - huvitav, millised need naabrid seekord on? Ma muidugi mõistan, et keskmine eestlane ei tahagi endale naabrit, ei taha kellegi teise kõrval elada. Sellepärast eestlane nii töökas rahvas ongi.

Kuna põllumaad on üpris lamedad, siis pidi ikka vähemalt kolm lauta ja kuuri ette ehitama, et ei peaks nägema, kui suur kartulisaak on Ülesoo Madisel see aasta tulemas. Fakt on aga see, et vahet pole, kes me oleme: ema, isa, poeg, tütar, õde, vend, abikaasa või partner. Me kõik oleme kellegi naabrid. Sellest pole pääsu. Isegi, kui sa elad erakuna kuskil keset metsa, on sul järgmises metsas naaber olemas. Enamus meist aga elab natuke normaalsemates tingimustes ja puutub naabritega iga päev kokku. Kas poleks toredam, kui need kokkupuuted oleks veidikenegi paremad?

Oleme sotsiaalsed

Ma ise elan Lasnamäel paneelmajas, seega mul on palju naabreid. Täpsemini kaheksa korterit, mille elanike igapäevaelu kandub läbi seinte mingil määral üle ka minuni. Mitte küll pidevalt, aga siiski puutun ma nendega kokku. Osad neist on tõesti head naabrid. Ütlen neile hoovis või trepikojas tere, räägin ilmast, ent sellega asi ka piirdub. Võib-olla korra aastas kuulen, et tähistatakse mingit sündmust, aga see on ju mõistetav, sest elame ikkagi ühiskonnas ja teatud sotsiaalsus peab olema.

Nad on head naabrid, kes elavad oma elu ja lasevad mul elada enda oma. Tihti me ei hinda head naabrit enne, kui nad läinud on. Me ei oska tänulikud olla selle eest, et meie kõrval elavad normaalsed inimesed enne, kui tsirkus sisse kolib. Põhjus seisnebki selles, et head naabrit sa ei märka. See on osa sellest, mis defineerib head naabrit.

Samas on olemas ka näiteks need naabrid, kes mu peal elavad. Kui neid kiirelt iseloomustada, siis tegemist on grupiindiviididega ja on kahju, et Võsareporter enam eetris pole - neist saaks terve hooaja materjali. Tänu nendele olen olnud olukorras, kus terves korteris hakkas pistikupesadest vett voolama. Hiljem tuli vett ka seinumööda jugadena alla, aga esimene märk, et midagi on viltu, oli vulin seinakontaktist. Seistes oma neljanda korruse korteris pahkluudeni vees, hakkab ka kõige paadunum optimist mõtlema, et äkki mul on halvad naabrid?

Kui sündmused oleks vaid sellega piirdunud, oleks jälle mängu tulnud arusaam, et õnnetusi juhtub. Naabritega ongi see, et kui neil midagi suuremat juhtub, siis see kandub mingil määral üle ka sulle. See ei tee kedagi kohe heaks või halvaks naabriks. Selline on lihtsalt ühiskond ja hea naaber on mõistlik.

Kahjuks polnud see vaid üksik juhtum. Näiteks esimene kord, kui nad mu välisukse makroflexi täis lasid, siis sain veel arvata, et äkki nad tahtsid lihtsalt enda rõdul mingeid pragusid täita, aga neil oli tarvis seda enne katsetada ja minu uks oli kõige lähem asi.

Teine kord, kui nad mu välisukse makroflexi täis lasid, sain veel arvata, et äkki see oli lihtsalt imelik kokkusattumus. Kolmas kord, kui nad mu ukse makroflexi täis lasid, sain aru, et nad on halvad naabrid. Nad ei lase mul oma elu elada.

Halb jääb meelde

Kahjuks inimesele jäävad meelde just need halvad teod ja halvad naabrid. Me ei märka neid vaikseid päevi, kus saime omi asju teha, vaid neid, kus meid öösel valju muusikaga äratatakse või jõulude ajal puurima hakatakse.

Eeldame, et meie kõrval elavad mütoloogilised olendid, kes on tehtud eksklusiivselt vaid haamritest ja kõlaritest ning üllatume, kui näeme trepikojas inimesi. Kõige selle taustal aga peaks me ise proovima olla paremad naabrid. See pole tegelikult nii raske nagu võiks tunduda. Tuleb lihtsalt rahulikult oma elu elada, ilma et sa mölakas oled. Enamus asju antakse andeks ja saadakse aru.

Tuleb natuke mõelda enne, kui midagi tegema hakkad. Kui sa seisad seal naabri ukse ees, makroflexi purk käes, siis võta hetk ja mõtle, kas hea naaber teeks seda?

Me kõik oleme lõpuks kellegi naabrid ja maailm oleks parem paik, kui me oleks selles head. Ühtlasi võtame kõik hetke ja oleme tänulikud nende heade naabrite eest, kes meil on ja loodame, et nad niipea ära ei koli.

Jaga artiklit

3 kommentaari

B
Brunn  /   17:18, 5. nov 2017
Pildil on Andres Lapeteus-väga sarnane.
Ü
ülo  /   13:46, 5. nov 2017
hahahaha :D

Päevatoimetaja

Triinu Laan
Telefon 51993733
Triinu.laan@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis