Tuleb meelde üks multikas. Nähti väga ammu, sest mälestustes on see veel must-valge. Mingi luuletuse peale oli tehtud ja, arvan, aastal 1967, isegi mina polnud siis veel sündinud. Vene keelest kah siis veel aru ei saanud. Uduselt tükke kokku pannes, teema oli suur sotsialistlik, selle 50. aastapäev, üks pilt oli helgest tulevikust, 100. aastapäevast. Marssis seltskond punaste lippude all ja oli õnnest hullumas. Marss vist kah NSVks tehtud või oli juba mõeldud NKVks ehk ikka kommunistlikuks vabariigiks.

Untsukeeratud maailm

Iroonia korras võiks üles otsida ja üle kaeda. Saite, bolševikud, kus see teie lubatud kommunism jäi.

Kuigi milleks. Õieti ei viitsi sest oktoobrimäsu tähistamisest üldse välja teha. Võtke heaks, pange pahaks, ei tea, mis nad seal Venemaal kavatsevad, aga kui meie ka selle teemaks võtame, on see ikkagi tähistamine. Mis siis, et kommunismi kuritegude hukkamõistmise sildi all.

Vahel tuleb uid, et kogu see seltskond, kes maailma untsu keeras, vääriks pigem damnatio memoriae'd ehk mälestuse kustutamist. Kuigi, nagu Herostratose näide ütleb, ega see töötaks. Ei saa sest lahti, lohiseb järel see mäsu, too Liit, mille kohta kaunisti ütles vahva vene ajakirjanik Leonid Parfjonov Putini lauset ümber tehes: XX sajandi suurim geopoliitiline katastroof polnud N. Liidu lagunemine, vaid selle tekkimine.

Jutt jummala õige.

Ja lahti ei saa. Kui keegi tahab, võib muidugi ennast tagantjärele mõelda süsteemi seestpoolt õõnestajaks; muidu vastaliseks; kuidas ikka jõule tähistati; sinimustvalge pesusahtlis kõige all. Päris mõjutu polnud nõukavärk siiski, olgugi nende propaganda võrdlemisi kohmakas ja kirjaoskamatutele mõeldud.

Üks, mis kaasa lohiseb, on sõna „revolutsioon” ise. Kui miski hea nähtus. Kaege perra. Viimased aastad on progressiivne intelligents ja nende kaasajooksikud muudkui hõisanud nende värviliste revolutsioonide peale. Kõik on nii tore, rahvas kukutab diktaatoreid ja venemeelseid, demokraatia muudkui õitseb.

Kuigi. Ei paista justkui, et oleks õnn õuele toodud. Nagu see suur sotsialistlik – kuulge, sotsid, hakake mõõdukateks tagasi, ausalt, teil on nii kole nimi – järgneb esimesele joovastusele mingi õudne jama. Kodusõda, muidu sõda, korralagedus ja aineliste olude halvenemine niikuinii.

Võiks kuidagi kohale jõuda, et revolutsioon on ropp sõna, millel pigem halb tähendus. Ajalugu oleme ikka justkui koolis õppinud, kuigi hiljem tuli üle lugeda, et saada ka teine, mittepunane vaatenurk teada. Milline ütleb revolutsioonide kohta mõndagi muud. Et bolševikud revolutsiooni ülistasid, iga mässu, mis neile meelepärane, selle sõnaga ära õnnistasid, on enesestmõistetav, see oli nende legend, nende võimu alus, paleus.

Praegu... no ei tea, veidi imelik hakkab juba.

Ärapööramine

Ei tule justkui meelde niiöelda veel vanematest revolutsioonidest ühtegi, mis poleks ära keeranud. Eks sõna ju ladinakeelsest pööramisest tulebki, aga pöörata võib teisele rajale, võib ka kraavi. Inglased mõrvasid oma revolutsiooni käigus kuninga, said Cromwelli ja purupuritaanliku ühiskonna, kus vist isegi naermine oli karistatav patt. Ei mingit teatrit, pidu, lõbu, mossis nägu ja kõõritamine olgu igaühe pärusosa. Õnneks on inglastel ikka oid peas, taipasid kuninga tagasi teha.

Miskis mõttes võib praegu tähistatava reformatsiooni kah revolutsiooniks lugeda. Kui tagajärgi vaadata, kõiki neid hulle liikumisi, uut sorti korra kehtestamisi, muidugi ususõdu, rüüstamisi, kloostrite hävitamisi, rohkeid tapmisi eiteamille nimel. Vabandust, muidugi, EELK, aga võib küll nõndamoodi tõlgendada, mitte pahatahtlikult, poolkogemata.

Prantslased keerasid oma revolutsiooni kähku verepulmaks. „Vendéed pole enam, hukkus revolutsioonilise mõõga läbi, revolutsiooniliste kapjade all oma kontrrevolutsioonilises veres,” või kuidas mingi vabariiklik kindral praaliski. Kuningal muidugi ka nupp maha ja kogu ülejäänud Euroopale sõda kuulutada – seda meile omal ajal ei räägitud, et revolutsioonilised sõjad alustas Prantsuse Vabariik.

Ometi peetakse seda tegelikult heaks ettevõtmiseks. Et igasugu inimõiguste deklaratsioonid, muud ilusad sõnad, mille taga peast haigete jakobiinide toimetamised. Ometi tähistatakse Bastille' päeva kui mingit vabaduse algust. Kuigi kapituleerunud tüüpide pead jõudsid piikide otsa. Vana kontra meenutas 10. augustil pigem 225 aasta möödumist šveitsi kaardiväelaste massimõrvast Tuileries's, kui kuninga käsul relvad maha pannud vaprad Alpide pojad vist surnuid kadestasid.

Halb ja ropp sõna on revolutsioon. Peaks olema sellisena võetud. Kuigi paremat pakkuda kah ei oska. Sõnaus, uu!

Jaga artiklit

5 kommentaari

P
proletaarlane  /   17:09, 4. nov 2017
Kogu maailma progressiivne üldsus, ühinege!!!
M
muuseas  /   21:15, 3. nov 2017
praegu on peterburis tähtpäeva tähistamas kogu maailma kommunistide esindajad.

Päevatoimetaja

Triinu Laan
Telefon 51993733
Triinu.laan@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis