Kohalike omavalitsuste valimised möödusid viperusteta ja kärsitumad volikogud on juba ka esimese istungi pidanud. Aga ega sellepärast ühiskonna pakilised ja põletavad probleemid veel kao! Kuigi elu on muutunud keerukamaks, leidub ühiskonnas nähtusi, millest kõik aru saavad ja mida innukalt lahatakse. 

Andke meile toitvat karbonaadi!

Loomulikult on kõigil maksumaksjatel õigus teada, mis ERRis ja eriti „Aktuaalses kaameras“ õigupoolest toimub. Ankur ei ole ju üksnes vaadikujuline puunõu ega vahend laeva paigalhoidmiseks, ta on meie igaõhtune silmarõõm, suisa pereliige. Nagu Alma, Laine ja Kristjan. Kui hinnatud saatejuht ekraanilt kaob, tekitab see paljudes loomulikult meelehärmi. Miks just tema? Oleks võinud ju „selle teise” koondada! Arusaadav, kui sotsiaalmeedias puistab südant saatusekaaslane, „kellega juhtus sama asi”, aga imestama paneb, kui sõna võtavad inimesed, kes on aastaid väitnud, et nad telekat üldse ei vaata.

Meenub üks paari aastakümne tagune lugu, kus mu kursusevend Peeter Tali, praegune kolonel, aga siis Eesti Päevalehe peatoimetaja asetäitja, hurjutas Eesti Draamateatri kollektiivi kui muidusööjaid, täpsemalt selle eest, et W. Shakespeare´i „Hamlet” ei jõudnudki teatrivaatajani. Kujutate ette, kaks kuud tehti proovi, aga loomingulistel kaalutlustel otsustati katsetamine klassiku näitemänguga lõpetada. Maksumaksjalt isegi ei küsitud, kas nad tahtnuks näha Taani printsi, – mis sest, et ebaküpset!

Või nagu Albert Kivikas kirjutas oma manifestis (1919): „Maha lüüriline šokolaad! Andke meile toitvat karbonaadi!”

Aga tagasi uudisteankrute juurde. Konkureerivad väljaanded ei säästa trükivärve ega lugejate närve, kirjeldamaks, kui paks on õhk pingetest ja mis kõik hakkab rahvusringhäälingu uudistesaatega juhtuma. „Kes on need „Aktuaalse kaamera” töötajad, kes esitasid ERRi nõukogule kaebuse ning millised tähtsad telenäod jätsid oma allkirja andmata?” küsis Delfi (1.10). Nagu 1980. aastal 40 kirja puhul – kes kirjutas alla, kes lõi vedelaks.

Nali naljaks, aga ootaks siiski uudistesaate kavandatavad muudatused ära ja annaks alles siis põhjapaneva hinnangu? Tõsi, minu jaoks ei muutu isiklikus plaanis ilmselt suurt midagi, sest kaks lemmikankrut on lahkunud. Üks neist kahjuks jäädavalt. 

Kas sind on juba ahistatud?

Meie endine peaminister tegi Malaisia reisil muidugi kõik endast oleneva, et paljudele ühiskonnas tähelepanuta jäänud liikmetele meenuks nende koletu lapsepõlv ja kogetud ahistamiskatsed. Kusjuures osa neist oli just jõudnud sotsiaalmeedias presidendile vastu vaielda ja kinnitada, et neil oli helge lapsepõlv.

Ma ei nõustu päriselt Linnar Priimäega, kes väitis saates „Hommik Anuga” (ETV, 29.10), et ahistamist ei ole üldse olemas. Aga selles osas olen ma oma õppejõuga küll nõus, et flirt ja kurameerimine ei ole veel ahistamine. Eriti, mis puudutab aastakümnete tagust nõukogude aega, kui isegi sai mõnda ilusamat tüdrukut näpistatud ja patsist sikutatud. Isegi ümbert kinni sai võetud, sest oleme ju vana maadlusrahvas.

Aga kui nüüd järele mõelda, siis on ka mind ahistatud! Pean silmas vaimset vägivalda, mida see kuritegelik režiim isegi põlvepikkuste poisikeste puhul viljeles. Vaid kommarite võsukesed võisid koolis jääda iseendaks, lihtsurelike lapsed pidid olema kahepalgelised. Õigemini hoidma oma keelt hammaste taga ja mitte rääkima koolis seda, millest kodus kõneldi. Kui mõtled, ära ütle. Kui ütled, ära kirjuta. Kui kirjutad, ära alla kirjuta. Kui alla kirjutad, ära imesta...

Teisisõnu: selline topeltmõtlemine, aga juba 70. aastatel, kui Orwelli „1984” totalitaarse tulevikuriigini oli veel aega.

Muide, sellele viitas ka meie president intervjuus Luksemburgis elavatele eesti lastele (Kersti Kaljulaid: „Mul on raske mõista, kui inimesed ütlevad, et neil oli Nõukogude Eestis helge lapsepõlv”, Postimees 4.10). Tegelikult ütles Kaljulaid intervjuus, et tal on raske mõista, kui inimesed ütlevad, et neil oli Nõukogude Eestis erakordselt helge lapsepõlv. Aga see selleks, klikiajastul juhtub ikka. Kurvem oli hoopis see, et endine riigikogu esimees Ene Ergma ei jõudnudki pealkirjast kaugemale ja kukkus jahvatama oma õnnelikust lapsepõlvest. Armastavatest vanematest ja ahjus küpsetatud mundris kartulitest (Õhtuleht, 8.10). Arusaadav. Armastus käib ju kõhu kaudu. Kõht oli täis ja meel oli hea. Milleks veel see vabadus?

Jaga artiklit

8 kommentaari

V
vastik  /   17:30, 3. nov 2017
Vastik lugeda. See nn. literaat võiks midagi oma peaga ka välja mõelda. Hirmus pugejalik tüüp.
V
verbalnõi panos imeni Soidro  /   14:27, 3. nov 2017
literaat oli sel päeval kaine

Päevatoimetaja

Triinu Laan
Telefon 51993733
Triinu.laan@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis