2
fotot
IGA OLUKORD ERINEV: Politsei-ja piirivalveameti peakaplan Valdo Lust kirjeldab, et iga teate viimine erineb teisest, kuid sõnumi viimisel on siiski omad tavad. (Alar Truu)

Hukkunuga lõppeva õnnetusjuhtumi korral lasub politsei õlul kohustus anda teave tema lähedastele edasi. Kuid surmasõnumi edasitamine pole kergete killast: „Ka kogenud politseinikud ütlevad, et see on politseitöö üks kõige raskemaid ülesandeid: minna ja koputada ja öelda inimestele, et see inimene, keda te koju ootate ei tule koju,“ kirjeldab politsei-ja piirivalveameti peakaplan Valdo Lust. 

Teisipäeval Vabaduse väljakul toimunud vahejuhtum, kus politseiniku käe läbi sai surma 33aastane mees, näitas info liikumise kiirust: vaid loetud tundidega oli hukkunu nimi meediaväljaannetele teada ning pikemalt mõtlemata tehti see ka avalikuks. Selliste juhtumite puhul jookseb politsei ajaga võidu, et hoida ära olukorda, kus lähedased kuulevad armastatud inimese surmast läbi meedia. „Me proovime seda igati vältida,“ sõnab politsei-ja piirivalveameti peakaplan Valdo Lust.

Ta kirjeldab, et niipea, kui hukkunud inimene on tuvastatud, püütakse kätte saada tema lähedasi. „See on üks esmaseid tegevusi, mis me teeme. Ja meie hool on, et sugulased saaksid seda ametlikust kanalist teada: kindlad faktid, et teade jõuaks pärale ametlikku kanaleid pidi.“ Kaplani sõnul jõutakse lähedasteni tavaliselt loetud tundidega, kuid kõik oleneb sellest, kui kerge või raske on nende inimestega kontakti saada. „Näiteks, kui inimesel on mitu aadressi, siis kui kiiresti me saame tuvastada neist õige? Me teeme endast kõik oleneva, et võimalikult kiiresti kontakti saada,“ sõnab ta lisades, et takistuste tekkimisel jonni ei jäeta. 

Valdo Lusti sõnul saab ülesande sõnumi edastamiseks tavaliselt kõige kogenum politseinik, kes on parasjagu vahetuses tööl või viibib piirkonnas. „Sageli saab selle ülesande politseikaplan, aga see võib olla ka politseinikest ükskõik, kes,“ kirjeldab ta ja lisab, et tegelikult peab ülesande vastuvõtmiseks olema valmis iga politseinik.

IGA OLUKORD ERINEV: Politsei-ja piirivalveameti peakaplan Valdo Lust kirjeldab, et iga teate viimine erineb teisest, kuid sõnumi viimisel on siiski omad tavad. (Alar Truu)

Kuidas sellist sõnumit viia, õpetatakse nii sisekaitseakadeemias kui ka koolitustel. „Teeme harjutusi ja on kindel tava, kuidasmoodi me nende inimestega suhtleme.“ Siiski on iga olukord teisest erinev. „Üldjuhul püütakse füüsiliselt kohale minna. Selline meil see reegel on – kui vähegi võimalik, otsib politsei inimesed üles, kohtub nendega silmast silma ja annab selle teate isiklikult juures olles edasi,“ ütleb Lust. „Mõnikord ei ole see võimalik. Näiteks kui inimene on kuskil välismaal, teda ei saa kätte või mingid muud põhjused. Aga reeglina püüame me alati inimestega kohtuda,“ kinnitab ta. Tuleb ette sedagi, et enne ukse taha minekut helistatakse ette. „Kui politsei teab inimesi hästi: kus nad töötavad, kus nad on, siis ei ole [nende leidmisel] probleeme. Kui on suur linn või inimesel on palju aadresse, siis võidakse ka teistmoodi otsustada.“

Kohale jõudes tehakse esmalt kindlaks, et räägitakse õige inimesega. „Ja muidugi tutvustatakse ennast ja antakse inimesele see kindlus, et ta suhtleb politseinikuga,“ lisab Lust. Vestlemiseks otsitakse rahulik koht, olgu selleks kasvõi politsei auto. „Et ta saaks kuulata tähelepanelikult ja ümbrus ei segaks. Et ei oleks segavaid inimesi, uudishimulikke inimesi, et saaksime süveneda ainsasse vestlusesse.“ Infot edasi andes proovitakse inimest säästa nii palju, kui võimalik ning teavet edastatakse võrdlemisi faktipõhiselt: „Mis on teada, mis on kindel, sest tihtilugu, kui politsei inimesega suhtleb, on paljud asjad veel selguseta,“ ütleb ta. „Kui kurb teade on edasi antud, anname ka juhised, mida edasi teha: kuidas edasi toimetada, kellega ühendust võtta, mis on need telefoninumbrid, kuhu tuleb helistada. Jätame ka politseipoolse kontakti, kuhu on võimalik tagasi helistada: arusaadavalt ei pruugi inimene selles hetkes osata küsida.“ Lusti sõnul püütakse vältida olukorda, kus inimene jääb abituks: püütakse luua inimesega kontakt ning aidata teda nii palju kui võimalik.

Surmasõnum ei heiduta vaid lähedasi, vaid tegelikult on selle viimine raske ka politseinikele. Lusti sõnul on tegemist ühe raskeima ülesandega, mis politseile antud. „Aga me oleme teadlikud, et see ülesanne on raske ja vastavalt sellele tuleb inimestele [politseinikele] anda ka kosumis- või mõtlemisaega ja meil on ka kaplanaat – kaplanid räägivad inimesega,“ kirjeldab kaplan. „Nii halba uudist…see nõuab politseiametnikult väga palju.“

OLE KOHAL: Peaasi MTÜ tegevjuht ja kliiniline psühholoog Anna-Kaisa Oidermaa sõnul tasub lähedase kaotanud inimesele anda ka infot, kuidas edasi toimida ning võimalusel olla mõnda aega kohal ja uurida, kas tal on lähedasi, kellega koos olla. (Teet Malsroos)

Psühholoog: teataja võiks olla võimalikult tasakaalukas

Vaimse tervisega tegeleva Peaasi MTÜ tegevjuht ja kliiniline psühholoog Anna-Kaisa Oidermaa tõdeb, et lähedastele surmateate edastamine on väga tundlik teema ning õigeid sõnu on keeruline leida. Küll aga kirjeldab ta, et teate viija võiks olla ise emotsionaalselt võimalikult tasakaalukas ja vältida olukorra dramaatilisuse võimendamist oma emotsionaalsete reaktsioonidega. Oidermaa sõnab, et poliseil on ilmselt sellisteks olukordadeks ettevalmistus olemas. „Kindlasti ei pea olema selleks psühholoog, kuid spetsiaalne ettevalmistus, lisaks üldinimlikule tundlikkusele peaks olema.“

Kuidas kurba uudist edasi anda? „Teatada võiks ikka näost näkku ning pakkuda juhtunust olemasolevat infot,“ sõnab psühholoog. „Edastada võiks konkreetset infot, mille paikapidavuses ollakse kindel. Tähelepanelik peaks olema nii lähedase kui iseenda emotsionaalsete reaktsioonide suhtes,“ rõhutab ta. Infot tuleks anda ka selle kohta, kuidas edasi toimida ning kust saada psühholoogilist kriisiabi. „Võimalusel olla ise mõnda aega kohal ja uurida, kas inimesel on kedagi lähedast, kellega koos olla,“ lisab Oidermaa.

Teate saanud inimene võib tunda mitmeid emotsioone. „Sellist uudist võib olla raske vastu võtta, leinaprotsess on keeruline ja läbib mitmeid staadiume. Alguses võib olla raske uskudagi, et info on õige,“ kirjeldab psühholoog, mis hukkunu lähedasega infot saades toimub. „Muidugi oleneb, kui ootamatu uudis oli, millised olid omavahelised suhted. Kindlasti tekitab sündmus hulga raskeid tundeid nagu viha, kurbust, süütunnet, mille läbiseedimine võib võtta kuid või isegi aastaid.“

Jaga artiklit

36 kommentaari

M
mis seal rääkida,  /   23:02, 2. nov 2017
kaplanil töö tegemata, sellest ka viljad
T
Tohoh  /   19:15, 2. nov 2017
Ehk sõnumi saadavad ja hea kui sedagi. Küllalt juhuseid, kus inimene on linna poolt mahagi maetud, enne kui omaksed teada saavad.

Päevatoimetaja

Kristin Aasma
Telefon 51993733
kristin.aasma@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis