Me elame siin Maarjamaal kui vanajumala seljataga. Ei ole meil ei suuri loodusõnnetusi, terrorit, sõdu, pidevaid riigipöördeid ega ebolapuhanguid. Inimloomusele on omane halba unustada ning olnut kenamaks muuta. Mäletate, lapsepõlves olid suved märksa ilusamad ja talved ikka talve moodi? Lisaks on meisse kootud mõttemuster, mis ei luba halba meiega sündida, vaid pigem loodame põhjendamatult, et meiega läheb hästi.

Iga päev hukkub ilmas palju inimesi liiklusõnnetuste tõttu. Samas, kui me hommikuti tööle minnes liikluses osaleme, siis me ju ei mõtle paaniliselt sellele, et kohe võib surm saabuda. Ja ei peagi. Kes meist poleks aga lotopiletit ostnud? Ja teeme me seda ju ikka võidu lootuses, uskudes, et äkki...

Ülaltoodu ongi sageli peamiseks põhjuseks, miks arenenuks peetud maailma inimestel on kõige raskem kui mitte võimatu toime tulla kriisidega ning järsult muutunud oludega.

Viimase aastatuhande vältel ei ole olnud ainsamatki aastasada, mida poleks laastanud näljahädad, erakordsed ilmastikumuutused, haiguspuhangud, röövsõjad või muud meie esivanemate elusid hulganisti lõpetanud koledused. Me ei ela rahulikus kohas, sugugi mitte. Me oleme elanud pelgalt viimase paari inimpõlve vältel rahus ja suhtelises heaolus, seda küll. Kuid sellest lühikesest ajast piisas, et meid lummata valede kujutelmade kütke. 

Kas on siis tõesti tõenäoline, et meile harjumuspäraseks saanud heaolu võiks miski häirida. Mis see siis peaks olema, mis meid võiks heidutada, milleks me peaksime või vähemasti võiksime valmis olla?

Hävitav ilm

Üleilmne ilmastikumuutus on pikemat aega juba levinud ning kõlapinnaliseks kõneaineks olnud. Mis need tagajärjed siis meile teadaolevalt on ja kuidas meie elukorraldust muudavad? Siin vaid mõned valitud ja lihtsustatud näited sellest, mis meid ees ootab veel praeguse tärkava lumehelbekeste põlvkonna eluajal.

Mageveevarude märgatav vähenemine koosmõjus kuumalainete ja mullastiku toitvuse langusega  vähendab väga oluliselt põllumajanduse tootlikkust. Iga-aastaseks muutuvad kuumalained tapavad sadu inimesi ning vähendavad oluliselt tööjõudlust ning veelgi olulisemalt magevee varusid. Seeläbi sagenevad ka metsatulekahjud, mis omakorda kiirendavad ilmastikumuutusest tulenevat liigirikkuse hääbumist. Tehes ühtlasi kiirelt ruumi uute, soojema ilmastikuga kohanenud võõrliikide sisserändele, kes omakorda toovad meile kaasa muresid näiteks nakkushaiguste näol. Ja mitte ainult kuival maal pole sellised muutused saabumas – samm-sammult väheneb oluliselt ka kalanduse tootlikkus. Ka siin peab suud pühkima hakkama. Punktiks on vast äärmustike ilmaolude sagenemine – suuremad üleujutused muutuvad tavapäraseks nii merevee taseme tõusu kui ka igapäiseks muutuvate tormide tõttu. Sagedased lumetormid ning ummistunud liiklusolud suurteedelgi lisavad vaid vürtsi igapäevaellu, kus pikemad voolukatkestused on seetõttu märgatavalt sagenemas.

Need mõned näited ei ole karm kuid kauge tulevik, muutused juba hiilivad ligi ning esmased märgidki mõnda aega juba kohal – olgu kaevude kuivamine, juba sagenevad äärmuslikud ilmaolud, kalavarude vähenemine, meid häirivate võõrliikide sissemarss nii merel, maal kui õhus  ning kuumalained mis juba täna nõuavad õhtumaades lausa paarikümne tuhande inimese elu aastas. Kuid need muutused tulevad sammudes, nendega jõuavad nutikamad kohaneda. Olgu siin Maarjamaal või kauges Miamis.

Sõda Maarjamaal

Kui ilmastikumuutused on pikkamisi, inimelu vältel toimuvad suured muudatused, siis hulga nobedamini, kuigi samuti siiski ettehoiatusega, kaob meie heaolu üsna kiirelt sõjategevuse kandumisel Maarjamaa pinnale. See on jutupunkt, millest sagedasti mööda vaadatakse – küll hoolimatusest tuleviku suhtes, küll hirmust rahva suhtumise üle.

Tõde on see, et ida poolt on ikka ja taas siin rüüstel käidud. Mida sajand edasi, seda jubedamini. Viimane kord veniski pikimaks ning oli meie olemasolule proovikiviks. Uskumaks, et nüüd on sellega lõpp, peab olema väga lihtsameelne. Seda tingimustes, kus käeproovimine Gruusias on arenenud kurnamissõjaks Ukrainas, mille jätkuna juba avalikult Läänemere suund sihikule võetud.

Sõja- ehk vaenutegevuse kandumine Eesti pinnale on praegusi olusid arvestades asjade loomulik käik ning seetõttu väga tõenäoline. Muidugi tingimusel, et Venemaal toimuv areng ja selle juht ei muutu. Venemaa sõjalise võimsuse hoogne kasvatamine nõuab tohutuid vahendeid ja viib majanduse surutissae. Sellises pinges ei pea Venemaa majandus kaua vastu ning kasvatatud sõjalise võime kasutamine poliitilis-majandusliku edu saavutamiseks peab toimuma enne kui nende oma majandus kokku variseb.

Ehk teisisõnu, on vaja sõjalised ja poliitilised panused suunata eesmärgile enne, kui ettevõte laostub. Olukord on selles osas sarnane 1930ndate lõpu Venemaaga, kuigi mahud ja võimalused on suurusjärkude võrra väiksemad. Ka siis oli riigi poliitiliste eesmärkide saavutamine sõjaliste vahenditega vältimatult möödapääsmatu enne kui riigi majandus kokku variseb.

Siin on muidugi vastuväide, et NATO kaitseb. Kaitsebki välise sõjalise ründe korral, seni kui veel suudab piirkonnas oma sõjavõimsust arendavale Venemaale vastu seista. Aga NATO rahvusvahelist habrast tasakaalu nõrgendada ainuüksi seetõttu, et kuskil Baltikumis on elanikud relvastatult rahulolematust üles näitama asunud ja soovivad  rahvuslikku autonoomiat? Nimelt on Gerassimovi doktriinist lähtuv sõjapidamisviis  saanud Ukrainas hea tuleproovi ning nüüdseks siingi juba osaliselt töösse rakendatud.

Lisaks, ärgem olgem lapsemeelsed ning vaadakem ajaloos tagasi, kuivõrd pädesid rahvusvahelised kaunid lepped siis, kui suurriikide endi huvid esmatähtsaks osutusid.

Terrorism ja Eesti

Sõjategevus on siiski ettemääratav eelnevate märkide järgi. Sellest märksa hukatuslikumad võivad olla erakorralised olukorrad, mille tekitajad äkitsi käivituvad. Veel mõne hea aasta eest olime rahulik põhjamaa vähemasti terrorismi koha pealt. Täna ei ole põhjalas enam rahu. Ja kahjuks on üsna ligi ka see päev, mil Maarjamaal esimene terroritegu toime pannakse. Ei mõtle me sellele igapäiselt, kuid oleme ju islamiäärmuslaste seisukohalt osalised nendega peetavas sõjas juba tubli kümnendi või kauemgi. Et me seni puutumata oleme jäänud, on tulenenud vaid ühelt poolt meie tähelepandamatusest ning teisalt parematest paladest lääne pool. Annaks head põhjala jumalad vaid, et juba praegust Euroopa Liidu eesistumist selle, meile uue kuriteoliigi hakatamiseks ära ei kasutata.

Küll oleks sellest lihtsamgi talvisel ajal näiteks Tallinn mitmeks päevaks vooluta jätta – uskuge, see pole sugugi keeruline. Kuid tulemus on sama tõhus kui sisemise sõjakolde tekitamine Kirde-Eestisse. Ja miljoneid kordi odavam.

Kauaks meil seda terrorirahu veel jäänud on, seda me praegu ei tea, kuid ei ole põhjust siingi sinisteks prillideks. Inimesed on loomult ilusad ja head, aga mitte kõik.

Samas võib rahuajalgi, ilma igasuguste tormide ja terrorita meie keskkond hukatuslikult muutuda mõne päeva vältel. Elektrivarude ületarbimine ning sellest tulenevad suuremahulised ja pikaajalised voolukatkestused talvisel ajal suurasumites ei ole midagi üllatuslikku enam tiheasustatud kaasaegses ilmas. Põhjuseks see, et tarbimise kasvu kiirendus on sageli ammu ületanud võrkude uuendamise oma. Näitena olgu toodud, et igal aastal kuuleme talviti uudistes jälle mõnest vanemast majast, mis süttis vananenud elektrijuhtmestiku ülekoormamise tõttu. Samasse olukorda on jõudnud või jõudmas ka paljud suured asulad. Pole vaja sugugi terroritegu ega sõda, et kaoks meile harjumuspärane keskkond ning asenduks kaose ja puudusega jupiks ajaks.

Need ülaltoodud kujutlused tuleviku elust Eestimaal ei pruugi osalt või peatselt täituda. See ei olnud maailmalõpu ennustus, vaid kaine arutlus sellest, mis meid võib ja osalt kindlasti ootabki tulevikus ühes või teises varjundis varem või hiljem. Me oleme olnud ikka mõistlik maarahvas, heas mõttes rehepapid, kes kavalusega katku ära petavad. Oleme tänaseni säilinud kogu ilma kiuste, elanud üle kõik jubedad katsumused, jäänud ikka ellu ning kanname ikka endis vanima siinkandi rahva verd. Soovin meile vaid seda, et püüaksime tagasi saada meile nõnda omase kaine meele ja lihtsa arutlusvõime.

Erki Vaikre on elanikkonnakaitse asjatundja, kes on tegelnud sellega kodanikualgatuse korras üle kümne aasta. Praegu on ta kaasatud elanikkonnakaitse rakkerühma töösse.

Jaga artiklit

9 kommentaari

T
T.Mets  /   16:52, 3. nov 2017
Küsimus--Kas Eestis tuleb katk või sõda. Kui me vähegi arukamalt käituksime, ei tule ei üht aga teist. Kahjuks praegune Eesti sarnaneb rohkem kõrtsikaklejana kes idanaabrile niipalju kaikaid kodarasse loobib, kui kord saabki nätaka. Väikeriigina ei maksa ikka igale poole oma nina toppida
M
Mart  /   00:01, 3. nov 2017
Lahendus on ju teada – tuleb rohkem lapsi teha. Mida rohkem sünnib lapsi, seda rohkem saab maailmas olema armastust.

Päevatoimetaja

Merilyn Närep
Telefon 51993733
merilyn.narep@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis