Olen ise  diabeedihaige ja insuliini ning teisi diabeediravimeid kasutav patsient. Apteegist tulles vaatasin suuri summasid, mida haigekassa maksab minu elushoidmise eest. Summad on Eesti pensionärile võrratult suured ja tahaks tõepoolest avaldada tänu meie maksumaksjatele, kelle abil on mul võimalik elada ja kirjutada praegust artiklitki.

Sellest halvast haigusest räägitakse meil vähe. Veel vähem on ära tehtud, et diabeetikute hulk ei suureneks nii katastroofiliselt kiiresti. Ma ei taha lugejaid hirmutada, kuid meie elu ei ole ainult lillepidu. Diabeet on seotud pärilikkuse ja geneetikaga. Veel sada aastat tagasi võis põhjamaade kirikuraamatutes jälgida, kuidas diabeet arenes peredes. Tihtipeale jäi mitu põlvkonda vahele, kuid siis tuli  järjekordne diabeedihaiguse juhtum. Nüüd aga on nii meil kui ka mujal tsiviliseeritud maailmas võimu võtmas tendents, et diabeet esineb pere igas põlvkonnas.

Ehmatav statistika

Diabeeti põeb maailmas 230–250 miljonit inimest, Euroopas 230  miljonit ja meil Eestis ligi 75 000 inimest. WHO (Maailma Tervishoiuorganisatsiooni) ja IDFi (Maailma Diabeedi Föderatsiooni) andmetel on prognoosi järgi nende haigete hulk 2025. aastaks suurenenud 16% võrra. See on hirmuäratav arv.

Kuid see ei ole veel kõik: Euroopa 25–30 miljoni diagnoositud diabeedihaige kõrval on ligi 60 miljonit inimest, kellel on diagnoositud prediabeet ehk eeldiabeet. Meil Eestis on eeldiabeet arvutuste kohaselt umbes 140 000 inimesel. See on tõsiseltvõetav arv ja need inimesed on lähemas tulevikus kandidaadid diabeedi haigete perre.

Inimeste hulk, kellel on prediabeet, võib olla hulga suurem, sest paljud ei oska isegi ette kujutada, et neil võib-olla diabeedieelne seisund.  Nad käivad tööl, aga enesetunne ei pruugi neil selle haiguse algstaadiumis hea olla, ja nii avastatakse sellistel inimestel prediabeet tihti täiesti juhuslikult. Oleks aeg hakata kõikidele üle neljakümnestele tegema skriiningtesti, et eeldiabeet õigel ajal diagnoosida. Positiivse testi korral saaks inimene tihti ainult toiduga  oma seisundit reguleerida ja  diabeedi teket pidurdada. Selline test parandaks inimese elu ja tervist, lükkaks diabeedi kui haiguse  vähemalt mõneks aastaks edasi või hoiaks koguni üldse ära.

Miks on diabeet nii ohtlik ja halb haigus? Aga sellepärast, et diabeet on oluline südame ja vereringe haiguste põhjus. Kardiovaskulaarsed haigused on meil ja Euroopas tihti peamised surma põhjused. Diabeet soodustab insuldi, neeruhaiguste, silmahaiguste teket. Diabeedi tagajärjeks võib olla ka alajäsemete amputatsioon. Statistika näitab, et diabeeti sureb maailmas sama palju inimesi kui aidsi.

Loomulikult tekib küsimus, miks suureneb diabeetikute hulk tsiviliseeritud maailmas nii kiiresti ning seda eriti viimastel aastakümnetel Ühe lausega vastata ei saa, kuid minule on meeltmõõda seletus, et viimase sajandi jooksul on kardinaalselt muutunud meie toidulaud.

Eesti talupoeg sõi aastatuhandeid omakasvatud toitu. Mis aga tehakse tänapäeval? Plahvatuslikult on suurenenud toidu hulk ja muutunud selle kvaliteet, minu sügava veendumuse kohaselt halvemuse suunas. Maitsev toit ei pruugi üldse olla meie tervisele kasulik. 100 aastat on väga lühike aeg inimesele, et kohaneda nii suurte muutustega toidulaual. Et see protsess kulgeks füsioloogiliselt normaalselt, kulub aastatuhandeid.

Magusamaks tulgu

Ma ei esinda Eesti ja ELi toiduainetööstuse huve. Ma ei usu ka toiduainetööstuse finantseeritud uuringute tulemusi, sest need pole erapooletud ja siin on alati olemas huvide konflikt. Võib usaldada ainult erapooletute organisatsioonide tehtud uuringuid, aga neid tuleb meie ühiskonnas ette väga harva.

Mind paneb imestama Euroopa Liidu toidukvaliteedi eest vastutavate organite jäik suhtumine probleemisse. Miks ei analüüsita Euroopas heaoluriikides diabeetikute hulga kiiret kasvutõenduspõhiselt?

Jääb mulje, et toiduainetööstuse huvigrupid tegutsevad ELi juhtorganites üliaktiivselt. Selles asjas ei ole ELil  ka kusagilt õppida. USA näiteks korraldas oma rahvaga  väga halva eksperimendi – 40 aasta jooksul soovitati minieerida rasvade kasutamist –, mis tõi kaasa süsivesikute liigpruukimise, ülekaalulisuse, rasvumise ja diabeedi võidukäigu.

Meil väikeses Eesti vabariigis on ligi 20% rahvast seotud diabeediga, kui arvesse võtta ka prediabeediga patsiendid.

Ravimitööstus on leidnud küllaltki tõhusad ravimid, meie haigekassa tagab insuliini süstivatele diabeedihaigetele nende arstimite kättesaadavuse. Insuliini eest ei maksa patsient peaaegu mitte midagi. Praegu on võimalik haigekassa toetusel saada isegi glükomeetreid koos testribadega. Minul  on testribade hulk aastas suurenenud 900ni, lastel suurendati nende hulka juba 2006.aastal 1200ni. Selline lähenemine tagab rahuldava enesekontrolli. Kuid mis ootab Eesti ühiskonda ees 20 aasta pärast?

Poliitikutele, kes loevad raha, tuletaks meelde, et diabeedihaigete arvu kasvu  pidurdamisega hakkab tunduvalt vähenema ka südamevereringe- haigete hulk. See aga annab haigekassa kulude suure kokku hoiu.

On hädavajalik, et meie president kuulutaks siiski välja magusamaksu seaduse. Avaldan tunnustust Jevgeni Ossinovskile, kes seisab magusamaksu seaduse poolt. See oleks esimene samm õiges suunas.

Kuid me ei pea lootma mitte ainult riigile, iga inimene peaks ise enda heaks midagi ära tegema. Võiks alustada glükoosi määramisest oma veres, et saada varakult teada, kas on või ei ole prediabeeti, ja kui on, siis astuda samme, et diabeet välja ei kujuneks. Ka meist endist sõltub väga palju.

Jaga artiklit

18 kommentaari

H
haiguste raviga  /   21:53, 2. nov 2017
ei kaasne keeldu oma nõrgemaid geene edasi anda, seepärast järjest hullemaks läheb..
N
N  /   17:43, 1. nov 2017
Kuidas saab üks meditsiiniteaduste doktor nii nõdrakat juttu rääkida,ilma oma sõnade eest vastutamata.Sel juhul isehakanud doktor või kinni makstud,et sellist juttu ajab.

Päevatoimetaja

Merilyn Närep
Telefon 51993733
merilyn.narep@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis