(rahvaraamat.ee)

Aastaid Moskvas töötanud ajakirjaniku Peter Conradi „Kes kaotas Venemaa? Kuidas maailm astus uude külma sõtta“ on suurepärane leid neile, keda huvitavad välispoliitikas eriti riigijuhtide omavahelised suhted ja maailmapoliitika mõju tavainimestele. Raamat on äärmiselt kaasahaarav ning pakub vaimukaid kirjeldusi suurmeeste kohtumistest, vestlustest ja sellest, mida üksteisest arvatakse, ilmestades seda, mis maailmas viimastel aastakümnetel toimunud on ja miks.

Raamat pakub suurepärast sissevaadet maailma suurpoliitikute keerulistesse suhetesse üksteise ja üksteise riikidega. Suur osa raamatust keskendub Ukrainale. Ukrainasse sisse tungimine oli Venemaa jaoks geniaalne käik, mis mitte ainult ei destabiliseerinud Ukrainat, ajas segadusse ning vaidlema NATO liikmesriike, vaid kinnistas ka selle, et Ukraina liikmelisus määramata ajaks üldse laualt kadus (NATO liikmeks ei saa astuda riik, mille territooriumil on võõrväed sees). Lihtlabaselt öeldes, kõigil Euroliidu ja NATO liikmesriikidel on küll Ukrainast kahju, kuid Ukraina ei ole nende jaoks väärt enamat kui vaid hammaste kiristamist ja Venemaa-vastaseid sanktsioone.

Kremli jaoks on viimased aastakümned välissuhete osas olnud üks frustreeriv jada intsidente, kus lääneriigid pole teda kas piisavalt austanud ja kohelnud Vene riiki vaese, abivajava ohmuna, kelle kahtlased arusaamad inimõigustest ja meediavabadusest vajavad näpu viibutamist ja pahandamist. See on Venemaale olnud alandavam kui Lääs suudab aru saada. „Kremli nõudmised võiks kokku võtta üheainsa sõnaga - „austus“. Ent Ameerikale hakkas ühepoolne maailm üsnagi meeldima ja Venemaa ootas tasu asjata.“

Kuid tagasi Vene-Lääne riigijuhtide suhetesse, mille kirjeldused on minu arvates raamatu tugevaim külg. Boriss Jeltsin ja Bill Clinton olid kui kaks sõbrameest ja kamraadi, Clinton ei pannud pahaks isegi Jeltsini alkolembust, pidades seda lihtsalt sõbra humoorikaks väikeseks paheks. (Clintoni suhtumine Jeltsini alkoholismi muutus siiski Jeltsini elupäevade lõpul, mil endise presidendi kehv tervis poleks lubanud tal üldse napsu võtta.)

Kahe riigimehe viimasel kohtumisel Jeltsini kodus tormas Boriss Billile vastu, musutas ta näo üle ja hüüdis: „Moi drug, moi drug!“ [„Minu sõber, minu sõber!“ - vene k.] Nende vahel oli sõprussuhe, mida ilmestasid küll iga kohtumise alguses toimunud tülid - Jeltsin ei tahtnud näida kerjusena, ehkki USA abi oli tal väga vaja, seega alustas ta iga kohtumist kurja tiraadiga ebaõiglusest Venemaa vastu. Sõprus oli paraku ka pimestav, eriti Clintoni puhul, kes tõenäoliselt tegi soojadest emotsioonidest vana hea Borissi vastu nii mõnegi vale poliitilise  liigutuse.

Kui võimule sai Putin, olid tema ja Clintoni suhted viisakad, kuid ükskõiksed. Clinton oli peagi ametist lahkumas ja seetõttu polnud ta Putini jaoks eriti huvitav. Huvitaval kombel olid Putini ja George W. Bushi suhted isiklikul tasandil päris head. Obama reset-poliitika [tagasipööre ingl. k.] Venemaa suhtes tuli juba ajal, mil Putinil oli heade suhete säilitamisest pehmelt öeldes suva.

Putinil oli plaanis oma reset: kujundada nõukogude nostalgia ümber uueks rahvusromantismiks: „[...] viis elementi, millel uus ideoloogiline raamistik põhines: emotsioone äratav rahvuslus, pealetükkiv sotsiaalne konservatiivsus, nõukogude aega õigustav mütoloogia [...], vene õigeusu kirik vahekohtuniku ja rahvuslike moraalinormide kehtestajana ning vene rahvus kui Vene riigi selgroog. Kõike seda joonis alla teatud ettekujutus erandlikkusest, mis väidab, et Venemaal on ainulaadne missioon. Samamoodi nagu kunagi Nõukogude Liit väitis end olevat maailma kommunismi keskmeks, positsioneeris Venemaa end traditsiooniliste konservatiivsete väärtuste majakana dekadentlikus liberaalses maailmas. See tähistas riigi jaoks kolmanda tee algust, mis ei põhinenud ei nõukogude nostalgial ega ka integreerumisel läänega.“

Lisaks väga headele kirjeldustele suurpoliitikute suhetest meeldib mulle Conradi puhul see, et ta kirjeldab ka n-ö lihtinimeste meelsust ja seda, kuidas suurte tegelaste mängud inimeste mõtlemist ja tegevust mõjutada võivad.

„Euroopas läheb Kremli sõnum kõige enam peale äärmuslike parempoolsete toetajatele, kes mitte üksnes ei kipu taolise nostalgilise sotsiaalse konservatiivsusega nõustuma, vaid on ettevaatlikud ka migrantide suhtes ja kahtlustavad sügavalt Euroopa Liitu - mugav boonus Putinile, kes näeb Euroopa Liidu nõrgenemises või isegi lagunemises võimalust õõnestada Venemaa vastu ühinenud rinnet. Mõningane osa sellest propagandast on sümpaatne ka globaliseerumisvastaste vasakpoolsete jaoks, kelle vaenulikkus Ameerika vastu on ülimuslik - isegi kui see tähendab, et tegelikult toetavad nad režiimi, mille suhtumine kodanike vabadustesse [...] muidu nende põlgust vääriks.“

Neile, kel kas tööalane või muidu sügav huvi välispoliitika vastu, on Conradi raamat väga hea leid. Aeg-ajalt lubab Conradi endale ka kergeid vaimukusi, nii et minu jaoks oli raamat ääretult kaasahaarav. Maailmas toimuvaga võiksid muidugi kursis olla kõik inimesed - eriti aga need, kes langevad ühte kahest eelmises lõigus mainitud kategooriast.

Jaga artiklit

2 kommentaari

P
Passionaarsuse erinevad vormid  /   14:55, 1. nov 2017
Kui inimene asub vahekorda koeraga (labradoriga) , siis kuidas on see seotud passionaarsusega. Kas on tegemist aastatuhande armuintriigiga , mida Gumiljov ette kuulutas. Ehk hoopis piiride kadumisega inimsoo ja loomariigi vahel .
K
Kas on jätkusuutlik kooslus,  /   14:41, 1. nov 2017
mille liikmeid võib näha tuhandetel videoklippidel,uskumatutes ja veelgi uskumatemas episoodides.Jahmatav meilegi,kes me oleme olnud sunnitud nendega poole sajandi ringis riiki jagama.Nokk kinni,saba lahti situatsioon,kus laialdasem ja kvaliteetsem haridus,vähendaks seda enesehävituslikust aga siis oleks ka riigijuhtidel raskem masse lollitada.

Päevatoimetaja

Merilyn Närep
Telefon 51993733
merilyn.narep@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis