(Martin Ahven)

Valimistrall on küll läbi, kuid pea kõikide valimistulemustega kaasas käivad kurioossed juhtumid panevad jätkuvalt küsima, kas me ei peaks valimissüsteemi veidike arusaadavamaks kõpitsema? Tundub ju mitte ainult ebaloogiline, vaid ka ebaõiglane, et Saaremaal paremuselt teise häälesaagi kogunud kandidaat ei pääsenudki volikogusse.

Kas pole mitte karjuv ülekohus, kui ühe kandidaadi 395 häält osutus ebapiisavaks, kuid samas pääses 31-kohalisse volikokku tervelt viis kandidaati, kes kamba peale kokku said vaid 408 häält? Ülekohtune või mitte, kuid praeguse valimisseaduse järgi on tegu juriidiliselt igati korrektse tulemusega, mille juurde võib jäädagi filosofeerima, kelle tahet volikogu sel moel komplekteeritud koosseis siis tegelikult väljendab.

Tallinnas tegi Mihhail Kõlvart ligi 25 tuhande häälega küll hiilgava tulemuse, kuid tundub uskumatu, et ligi poole miljoni elanikuga linnas võib volikokku pääseda ka vaid 37 häälega nagu see õnnestus Toivo Tootsenil. Tema ja veel kolme alla saja häälega pealinna volikokku jõudnud Keskerakonna kandidaadi puhul võib aru saada, et nad jõudsid sinna erakonna häältevedurite toel. Sootuks arusaamatuna tundub aga see, kui IRLile antud hääled oleksid künnise taha jäämise korral läinud üle hoopis võitnud Keskerakonnale. Kui hääletaja valib parempoolset maailmavaadet, siis tema hääle ülekandmine vasakpartei kontole tähendab ju valija tahte vastu minemist. Sellist õigust ei tohiks isegi mitte seadus endale võtta.  

Keerulistel valimissüsteemidel on oma juured, kui nende põhieesmärgiks oli taasiseseisvumise järel takistada teatud maailmavaate ja persoonide võimupääsu. Presidendi valimise kord on andnud juba mitu õppetundi. Esmalt siis, kui konkreetselt Arnold Rüütli võimulepääsu vältimiseks loodud süsteem tõi ta paremjõudude šokiks hiljem siiski võimule. Kuid valimiskord ei osutunud töökindlaks ka mullu ning pärast seda on saanud ilmseks presidendivalimiste korra muutmise vajadus. Iseasi, kas erakondadel jätkub koosmeelt muudatuste sisus kokkuleppele jõudmiseks. Nüüd, mil Rüütel on juba riigipeakohal olnud ning Edgar Savisaare liigse edu hirmus ei pea valged jõud enam hakkama valimisringkondade piire muutma, on aeg kogu valimiskorraldus kriitiliselt üle vaadata.   

Jaga artiklit

16 kommentaari

R
redefinitsioon  /   17:58, 31. okt 2017
demokraatia - riigikord, kus rahvas ei pea muretsema oma usalduse kuritarvitamise pärast.
A
Andrus, Taavi, Jüri: "igati aus ja õiglane E- valimine"  /   14:17, 31. okt 2017
E-valimiste ajal käivad läpakatega mehed-naised valijate kodudes, pakkudes välja mugavat E-hääletamist. Välja valitakse need inimesed, kes ei taipa arvutitest midagi. Sõbraliku vestluse käigus antakse nänni ja näidatakse nimekirju, kust valija valib endale meeldiva kandidaadi. Edasi toimetab juba läpakaomanik valija ID kaardi ja koodidega omatahtmist mööda, valides isiku, kellele ta tegelikult hääli korjab. See pettus, mis organiseeriti meie eelmiste valitsejate poolt on tänaste valitsejate heakskiidu saanud. Nii, et võimul olemise nimel ei kavatsetagi E-valimisi kaotada, pigem lollitatakse rahvast juttudega E-valimiste turvalisusest.

Päevatoimetaja

Gerly Mägi
Telefon 51993733
gerly.magi@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis