(Reigo Teervalt)

Rahvas on rääkinud ja valimismaraton on läbi. Parimatest parimad on saadetud järgnevateks aastateks kohalikku elu edendama. Imestati madala valimisaktiivsuse üle. Valimispäeva ilusat ilma küll süüdistada ei saa. Käidi aktiivselt hääletamas ja minu jaoskonnas tuli isegi järjekorras seista.

Kuid rahvas on väsinud ootamisest ja segadustest. Valid küll, aga midagi ei muutu. Paljudes valdades olid need valimised viimased ja seal võtavad maad pettumise meeleolud. Keda sa ikka valid ja milleks hääletada, kui juba mõne kuu pärast juhivad omavalitsust teised isikud, kellest paljusid ei tunnegi. Kui siiani sai soovitud paberi hõlpsasti kätte kohalikust vallamajast, siis lähitulevikus võib sellele toimingule kuluda juba terve päev, kui omal autot pole ja peab kasutama bussi. Viimased aga liiguvad teadagi kuidas.

Maal erakondi ei valita, sest nende poliitikas ollakse pettunud. Tuleb mees linnast ja räägib mesimagusat juttu. Saab paarkümmend häält, mõni ka sadakond ja läinud ta ongi. Ei tule ta pealinnast ääremaale. Pole siis imestada, et populaarsed oli valimisliidud, kuhu koondusid need, keda tuntakse ja kellest ka sõltub midagi. 

Pole need liidud nii ebapüsivad ühti ja lagune pärast valimisi. Maal valitakse ikka omasid ja võõraid omaks ei võeta. Kuluta kampaaniale raha palju tahes. Juta hääletab Mari poolt, sest ta on õpetaja ja õpetab tema lapsi. Pedagoogiga tülli ju ei lähe. Jüri annab hääle Mardile, sest ta on tubli spordiedendaja.

Kui vahepeal oli maainimesel suisa must masendus, sest koolid pandi kinni, kadusid postkontorid ja poed, siis nüüd kumab pisuke lootusekiir. Kas või see, et kauplustes avati võimalus pangateenuste osutamiseks. Kui Maalil on vaja naabrimehele tasuda põllulapi kündmise või puude lõhkumise eest, siis natuuras ei maksa. Vaja on ikka sularaha. Suuri summasid aga sukasääres ei hoia.

Lapsed tuleb kooli saata ikka kümmekonna kilomeetri taha ja koolibuss tuleb hommikul seitsme paiku ja toob koju pärastlõunal. Nii ei saa kaugemate piirkondade lapsed endiselt pärast tunde huviringidesse jääda. See privileeg on asulate ja linnade noortel. 

Järgmine aasta on eriline, siis pole valimisi. Kuid rahulikku aega on kõigest aasta, kui kohalikes omavalitsustes saab hinge tõmmata ja uut elu alustada. Juba varsti hullutavad meid telerites parlamendivalimiste reklaamid. Taas lubatakse mesimagusal häälel kokku maad ja taevast.

Selleks ajaks peab taastama usalduskrediidi ja klattima skandaalid, mis praegu meeli pinevil hoiavad. Heade mõtete linnas Tartus kohe pärast valimisi plahvatanud korruptsioonipomm ja -kahtlustused linnale au ei tee. Kuidas seletada valijatele, et kolme aasta jooksul on saanud korruptsioonikahtlustuse kolm abilinnapead. Me armastame näidata näpuga Tallinna peale, aga Emajõe kaldal toimuv? Kui armastame rõhutada poliitilise vastutuse võtmist, siis miks ei taheta seda teha Tartus? Liivakast tuleb ära puhastada, et poolteise aasta pärast riigikogu valimistele puhtana vastu minna.

Jaga artiklit

9 kommentaari

T
tõsielust  /   10:51, 3. nov 2017
Poliitikute usalduskrediit on languses, mille põhjuseks Eesti tegelik elu.Enne valimisi läheb elu Eestimaal eriti võikaks, kus suurimad käratsejad moraalist ja korruptsioonist on ise selle rikkujaks .Sellest ka valimistulemused, sest tasakaalukal ja pikatoimelisel eestlasel lihtsalt läheb rohkem aega , et veenduda , kes on kes?
M
Mina uskusin  /   11:58, 31. okt 2017
Kadrisse, lubas üleeestilise tasuta transpordi, nüüd nõuab piletihinna tõusu. Uskusin Palosse, lubas ülikiire interneti, nüüd võttis lubaduse tagasi. Naised on petised, ka poliitikud.

Päevatoimetaja

Gerly Mägi
Telefon 51993733
gerly.magi@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis