Kas kõik on Kataloonia vastu? Mõistagi saab vastuseks öelda, et Kataloonia ise läks Hispaania vastu. Läks küll end iseseisvaks vabariigiks kuulutades, ent sellele eelnes 16-kordne vastu seina minek. Seda inimõiguste 21. sajandil! Pealegi oli tegu sundkäiguga Madridi ja Barcelona vahel vallandunud taktikalises võitluses. Käik, mis võinuks tegelikult ka teistmoodi välja kukkuda…

Tekkinud ja kogu Euroopat valusalt puudutavas seisus on kõige targem koheselt loobuda ühepoolsetest hinnangutest (hetkel mõistagi populaarsem see, et katalaanidel on rumalad juhid) ja vaagida seisu lähtuvalt kriisi võimaliku lahendamise teest. Selleks aga saavad olla vaid kokkuloetud hääled – uued valimised või rahvahääletus.

Miks ei räägita

Samas peab see asjaosalisi arvestades olema eriline hääletamine, sest tuleb eelnevalt kokku leppida, et osaleksid kõik põhitegijad (boikoteeriv vähemus on paratamatu kaasnähtus) ja et juhul, kui on täidetud teatud lisatingimused, respekteerivad kõik lõpptulemust.

Selgitan öeldut 2006.aastal toimunud rahvahääletuse abil, millega otsustati Montenegro lahkumine Serbia-Montenegro ühisriigist. Olin seal ise kohal OSCE vaatlejana ja Euroopa Liidu tingimuseks oli, et iseseisvumise poolt peab olema 55%. Esimesel tulemuste kokkuvõtmisel ilmnes, et toetus oli 54%, kuid kohe hakkasid laekuma protestid kaugetest mägiküladest ja läks lahti häälte ümberlugemine. Hommikuks oli selge, et Euroopa kehtestatud norm oli kenasti ületatud 2206 häälega (osales umbes 420000, poolt oli 230000). Bosnia-Hertsegoviina (liitriigi) hääletamiste puhul on lävepakke pandud ka piirkonniti jne.

Kataloonia puhul on meil teada 2015.aastal toimunud kohaliku parlamendi valimise kindlad tulemused, mis andis iseseisvuslastele 72 kohta 135st ning selgelt takistatud ja füüsilise jõu kasutamise  tingimustes toimunud 1.oktoobri rahvahääletuse tulemused, kus tuvastatud 43-protsendilise osaluse juures hääletas iseseisvuse poolt kaks miljonit inimest.

Järgnenust tasub mäletada kolme meeleavaldust  – suurt iseseisvuslaste oma, sellest väiksemat Hispaania ühtsust pooldavate oma, ent nende kahe vahepeal toimus ka vaid valgesse riietatud inimeste meeleavaldus loosungiga „Hablamos/parlem“ ehk siis „rääkigem“. Asi ongi selles, et kaks põhijõudu Kataloonias pole mitte ainult vastandlikel seisukohtadel, vaid puudub ka dialoog nende lähendamiseks ja lahendamiseks.

Aastail 2005-06 räägiti piisavalt, kui katalaanid kirjutasid valmis uue autonoomiaseaduse ja Hispaania keskparlament seda ka toetas. Kokkulepitu aga protestis toonane suurim opositsioonijõud Rahvapartei ja 2010.aastal otsustas konstitutsioonikohtu väike seltskond häältega 6:4 (kusjuures kolme kohtuniku mandaadid olid aegunud), et 14 paragrahvi ei kõlba üldse ja veel 27 tuleb ümber kirjutada.

Teisisõnu – laiapõhjaline kokkulepe nulliti, tagatipuks läks nii, et Rahvapartei sai järgmisel aastal ülekaaluka võidu valimistel ja tema tahe jäigi kehtima. Katalaanid aga alla ei vandunud ja pärast repressioone 2013.-14.aastal toimunud rahvahääletuste organiseerijate vastu k.a. märtsis – mis mõistagi tõi rahva tänavatele protestima - anti oma ettevõtmise tõsidusest märku selle taseme tõstmisega – endi kuulda võtmiseks pandi hääletusele Hispaania kuningriigist väljaastumine.

Veelgi halvemaks?

Rahvahääletuse järgne olulisim sõnum oli see, et tehtud otsus külmutati (3.-27. oktoobrini) andmaks aega „rääkimiseks“. Sel neljapäeval, kui rahvuslaste liider Carles Puigdemont teatas, et delegeerib rahvahääletuse tulemuse väljakuulutamise parlamendile, rääkis ta sellestki, et tal ei õnnestunud „kokku leppida“ detsembriks kavandatud valimiste suhtes.

Tuletaks nüüd meelde, et selle jutu ajaks oli Mariano Rajoy juba teatanud põhiseaduse paragrahvi 155 rakendamise kavast, nii ametitest mahavõtmistest kui ka  8 kuu pärast toimuvatest valimistest. Madridis oli neidki poliitikuid, kes andsid Puigdemontile märku, et tee ise ainult „kokkulepitud“ valimised. (hispaania keeles pactadas). Läinuks asi nii, nagu Puigdemont kavandas, saanuks vastasleer 2,5 kuud pärast rahvahääletust näidata võrdsete võimaluste juures tegelikku jõudude vahekorda Kataloonias. Paraku välistas Rajoy selle sõjakirve õhku tõstmise ja hoidmisega ning reedel kuulutati välja vaid Kataloonia iseseisvus. Seni ikkagi vaid õhus olnud punane joon sai ametlikult ületatud.

Samal õhtul otsustas Rajoy paragrahvi 155 rakendades tuua n.ö. oma valimised samuti detsembrisse ja vallandus massiline kampaania tagamaks kõigi keskvalitsuse hoiaku pooldajate osalemist neis. Ametist tagandatud Puigdemont (esimese otsusega tagandati ameteist 144 Kataloonia võimukandjat, keda asendavad Madridist saadetud) teatas vastuseks „demokraatliku vastupanu“ vallandumisest, mis tähendab sedagi, et iseseisvuslased n.ö. teise riigi korraldatud 21. detsembri valimistel ei osale. Ehk siis – kui need nüüd jõu- ja mitte kokkuleppe positsioonilt toimuvad, annab see vaid ühepoolse tulemuse ja üksnes kinnistab tekkinud vastasseisu.

Samas - kuna on ilmne, et selge kiirustamine ei tule asjale kasuks, on kõrvalseisjatel ehk siis Euroopa Liidu valitsustel võimalus/kohustus seda ka öelda ja näiteks „soovitada hoolikalt ettevalmistatud ja kaasavate valimiste korraldamist“. Olukord on halb ja selle halvemaks ajamist ei tohi üksnes pealt vaadata.

Jaga artiklit

5 kommentaari

L
leo  /   13:37, 30. okt 2017
Meie " valitud " kardavad tõepoolest Hispaanias toimuvat ja seetõttu on väikestele moderaatorikestele antud ka vastavad käsud. Kuna eelmist kommi läbi ei lastud, siis kirjutaksin ainult, et enne Brexitit oli Shotimaa eraldumine üsna aktuaalne, aga pärast Brexitit seal toimunud parlamendivalimistel shoti rahvuslased enam hääli ei saanud. Järeldused tehku igaüks ise

Päevatoimetaja

Merilyn Närep
Telefon 51993733
merilyn.narep@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis