Kahtlemata tunneb igaüks kedagi, kes on pelgalt mõttest, et taas tuleb kella keerata, korralikult üles keeratud. Tund aega pikem uni, kui kellaosutid pühapäeval kell neli taas tunni aja võrra tagasi keeratakse, on kehv lohutus neile, kel kindel päevarežiim vaat et elulise tähtsusega, näiteks kindlatel kellaaegadel insuliini süstivatele diabeetikutele. Parajat peavalu valmistab kaks korda aastas kellakeeramine ka logistikutele, kellakeeramise ajal öövalves olijatele ja väikelaste vanematele.

Kui kahju majandusele ja eelkõige inimeste tervisele pole mitte ainult tajutav, vaid ka teaduslikult tõendatud, tuleb küsida, kas kellakeeramisest saadav kasu kaalub üles tekitatava kahju. Pigem mitte, kui aluseks võtta elektrisääst, mille lootuses selline muudatus kord ette võeti. Määravaks on saanud hoopis miski muu – ühisturu tingimustes on oluline, et vähemasti Euroopa Liidu liikmesriigid tiksuksid ühes ajas.

Ajavahe lähimate naabritega on see, mida mäletavad ebameeldivana paljud eestlased aastatest 2000–2001, kui Eesti viimati suveajale üleminekust loobus. Ja lõpuks ütleb kuulus tsitaatki, et hullumeelsus on korrata ühte ja sama asja lootuses saada erinevaid tulemusi. Nii on selge, et Eesti ei peaks seda muudatust tegema enam üksi.

Ent mitte vähem hullumeelne on jätkata harjumustega, mis võivad meile hoopiski kahjulikud olla. Nii tuleks meilgi tervitada Soome initsiatiivi kaotada kellakeeramine terves Euroopa Liidus. Suunanäitajaks võib aga saada hoopis Poola, kus samasisuline eelnõu on läbinud juba esimese lugemise parlamendis. Ka Eestil ei pruugi enam pikalt mõtlemisaega jääda, kas olla ses asjas eestvedaja või pidur.

Jaga artiklit

36 kommentaari

N
no  /   15:15, 29. okt 2017
Ei ole mingit vööndiaega vaja.See ei sobi meie elukorraldusega kokku,vaid tekitab stressi.
T
Taavi  /   12:32, 29. okt 2017
Kellele ma seekord keerama pean?

Päevatoimetaja

Kristin Aasma
Telefon 51993733
kristin.aasma@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis