(SEBASTIEN BOZON)

Õnneliku lapsepõlve jahtimisel on ära unustatud üks faktor – vähimagi ohu korral, et laps võib end pisutki õnnetuna tunda, hakkavad hullunud vanemad teda kaitsma. Tahab ta seda või mitte. Võimalikus ohuolukorras lendab kohale ema või isa, kes ajab kõik asjad korda. Lapselt võetakse igasugune vastutus ja võimalus oma õnne eest ise seista.

Laps on võtmas hästi arendatud ohvrirolli julmas mängus nimega elu. Ehkki sisimas võivad need väikesed inglikesed nutuse ohvri asemel olla nutikad manipulaatorid. Pidevad demokraatia-mängud, kus küsitakse lastelt nende arvamust, ei ole kasvatuses eriti jätkusuutlikud.

Mis auto ostame? Mis reisile läheme? Kas meil on uut korterit vaja? Mida õhtuks süüa teha? Vastaja on nelja-aastane. Ja kui lapsuke ei anna vanema eeldatud vastust, tõmbavad vanemad suu kortsu ja hakkavad end (üsna abitult) kehtestama. Milleks siis üldse küsida, kui eeldatakse teatud vastust?

Nelja-aastase puhul on demokraatia ju jõuetu? Keegi peab võtma vastutuse ja kehtestama autoriteedi, et mitte öelda diktatuuri. Keegi, kes tunneb iga otsuse põhjuseid ja tagajärgi ning võtab vastutuse.

„Kas teeme täna liha või pastat,“ küsib emmeke poes. „Bää,“ vastab lapsuke, kes istub ostukäru lasteistmel. „Aga meil oli ju liha eile,“ ütleb ema ja torutab huuli. „Bää,“ teeb lapsuke. Kes ilmselt on tüdinud ja kellel on täiesti ükskõik. „Hea küll, teeme siis pastat,“ ütleb ema alistunult. Kui vana see laps on? Kaheaastane? Poolteiseaastane?

Aga laps tahab!

Seisan liftis koos ema ja lapsega. Ema vaatab mulle süüdlaslikult naeratades otsa: „Talle nii meeldib liftiga sõita ja nuppe vajutada.“ Laps ei ole midagi öelnud. „Noh, vajuta nüüd, tädi lubab,“ ütleb ema. Ja nii sõidamegi seitsmendale ja kuuendale, ehkki ma tahtsin juba neljandal maha minna ja polnud piisavalt kiire, et võidelda kätte oma koht tabloo juures. Mis mõttes olen ma saanud tahtmatu rolli kurbmängus „Võimas vähk ja ahne laps“.

Kui jõudsin oma laua taha, hakkas alul süütuna paistnud stseen mind kummitama. Mis ajast on täiskasvanud muutunud laste abituteks mängukannideks? Laste võimaliku viha- ja jonnihoo ning konflikti vältimiseks muutuvad nad sulavahaks ja teevad kõike, mida laps soovib. 

Siis igatsesin hetkeks mõnd vanaisa, kes ütleks, et laps räägib siis, kui kana pissib. Ja nii lihtsalt on. Ta on külaline täiskasvanute elus. Ütleks seda kas või mängu ilu mõttes. Või isa, kes ütleb, et niikaua kui jalad on minu laua all, otsustan mina. Tühjagi me, täiskasvanud, otsustame.

Tahate tõestust? Palun! Pere läheb välja sööma. Mis te arvate, kes otsustab kuhu. Vanemad? Ei, naiivne. Laps loomulikult. Või siis koer. Lapsel on vaja mängunurgaga einelat, pitsat, hamburgerit või friikaid, koeral joogikaussi, ema tahab salatit, isa liha. Lõpuks on isa ja võib-olla emagi kõigega nõus, et vaid rahu majas oleks ning neavad maapõhja mõtet üldse välja sööma minna.

Kui nad lõpuks laua taha maanduvad, on isa pea kohal äikesepilv, emal juuksed laste taltsutamisest sassis. Jagatakse välja nutiseadmed ja kõik rahunevad.

Kui imikuna oli laps eksklusiivne aksessuaar, keda tuuniti Emmaljungade, beebikoolide, muusika, beebitennise, beebikino  ja muu sellisega, siis hiljemalt mudilaseeas peab ta hakkama end tõestama. Ja katsugu ta vaid ebaõnnestuda, sest siis sekkub hüppevalmis tiigrina ema või isa. Õpetaja või teised lapsevanemad võetakse valusalt pihtide vahele, kaevatakse direktorile, haridusametisse, kohtusse.

Lapsevanem on ülinõudlik klient, tuues kliendisuhte lasteaeda ja kooli. Kellel kusjuures puudub vähimgi objektiivsus oma lapse või konfliktiolukorra suhtes. Kõik, kes takistavad tema lapse teed õnnele, on vaenlased.

Helikopter-vanem lendab kohale

Õpetaja pani lapsele kolme. Pealtnäha ei teinud laps teist nägugi, aga näpud laua all klaviatuuril käisid. Enne kui tund läbi sai, oli ema ukse taga:

„Mis ta valesti tegi? Mille eest halb hinne? Kas seda saab parandada?“ Laps seisis kõrval ükskõikse näoga. Kuidas mõjutab lapse elukäiku kolmandas klassis saadud kolm? Mitte kuidagi.

Ilmselgelt kaob õpetajal võimaliku jama vältimiseks tahtmine ükskõik millise lolluse eest halbu hindeid panna. Mõne õnne eest võitlejaga lihtsalt ei tasu rinda pista, kui just ei taha jääda hullunud härjana barrikaadidele tormava vanema ja tema lapse õnne vahele.

Kas mitte ei kirjutanud Harju maakohtu kohtunik Postimehes, kuidas Eestis on konfliktide lahendamine muutunud sümbioosiks nõukogudeaegsest pealekaebamisest ja tarbijamentaliteedist, kus tarbijal on alati õigus ning ta on alati ohver. See on jõudnud perekonda, õpetajate, arstide, kolleegidega suhtlemisse.

Teine laps saab kontrolltöös kahe. Teises klassis. Kooli tormab ema, kes võtab õpetajal kõrvad pihku ning tõestab kiire protsentarvutuse korras, et see oleks pidanud olema vähemalt neli. Kevadeks on hinded lapsel nii heas korras, et lase lausa vilet. Hinded on nagu kumm, mida venitada, parandada, pingutada. Tundub, et lõpmatult.

Hinde panemine on seotud metsiku riskiga. Kujundav hindamine ei põhjusta lapsele traumasid ning võimaldab neljanda-viienda klassini muretult lapsepõlve nautida.

Ohvriroll ja tarbijamentaliteet

Kui lugeda viimasel ajal tehtud miljoneid avaldusi nõukogudeaegsest õnnelikust lapsepõlvest, kui õnn seisnes põllul kõplamises ja õues mängimises, kõik lugesid raamatuid ja sõid omakasvatud porgandeid, siis millegipärast tundub, et päris õnnelikud need toonased lapsed ikka ei olnud. Ei saagi olla süsteemis, kus inimene on täiesti väärtusetu.

Miks muidu elatakse praegu oma lapsepõlve traumasid kooli, hinnete, hambaarsti, koolitoidu, kaaslaste vaheliste suhetega nii kirglikult oma lapsi kaitstes välja? See viitaks nagu posttraumaatilisele šokile. Või on see üldisem ja mitte ainult postsovetlike riikide teema?

Pole midagi naeruväärsemat kui kaks isa, kes üritavad oma 10aastaste poegade mänguväljakutüli lahendada. Keskealised valgekraed, kes vaat et ise lähevad käsipidi kokku. Üks kaebab hiljem politseisse, teine saab kriminaalkaristuse. Vaat see on tase. Lapse õnne nimel.

Samas näen ma, et õpetajad on hirmunud. Kes ei oleks. Ma isegi olen. Kas ma järgmine kord suudan liftiga sõites õigel korrusel maha minna ja mõne lapse õnne nimel valedel korrustel mitte tiirelda?

Jaga artiklit

2 kommentaari

M
Mart  /   23:30, 27. okt 2017
Pikk ja laialivalguv artikkel kus näited laest võetud ning mingi konkreetse mõtteni ei jõutagi. Oma lapse kaitseks valetavad ja manipuleerivad vanemad on alati olemas olnud. Pole see praegune aeg millegi poolest eriline. Ühed hoolitsevad liiga vähe, teised liiga palju. Enamuse mass seal vahepeal.
W
www  /   17:22, 27. okt 2017
"Miks muidu elatakse praegu oma lapsepõlve traumasid kooli, hinnete, hambaarsti, koolitoidu, kaaslaste vaheliste suhetega nii kirglikult oma lapsi kaitstes välja? See viitaks nagu posttraumaatilisele šokile. "
.
Kas ikka? Praegused emmed ei ole tolles ajastus elanud ju pea aastatki.

Päevatoimetaja

Geidi Raud
Telefon 51993733
geidi.raud@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis