Õhtuleht uuris poliitikavaatlejatelt, kes olid valimiste võitjad ja kaotajad ning kas Tallinnas on mõistlik moodustada koalitsiooni.

Kes jäid neil valimistel võitjate ja kes kaotajate poolele?

Tõnis Saarts, poliitikateadalane, TLÜ ühiskonnateaduste instituut: Võitja on kahtlemata Eesti Keskerakond. Ka Reformierakond. Keskerakond küll mõnevõrra kaotas hääli. Reformierakond sai umbes kolmandiku võrra rohkem hääli kui eelmine kord. Kaotaja, aga samas ka omapärases võtmes võitja oli IRL, kes kindlustas oma püsimise Eesti poliitikas. See oli neile ellujäämisvõitlus, millest nad tulid päris hästi välja.

Kaotajad olid kahtlemata Savisaar ja Savisaare valimisliit Tallinnas. Samuti Vabaerakonnaga seotud valimisliidud, kellel ei olnud just väga kõrget lendu. Tartus see õnnestus neil, aga see polnud ka nii muljetavaldav tulemus. Ja EKRE, kelle puhul on näha, et nad esinevad paremini kui omal ajal Rahvaliit. Suuremates linnades Rahvaliit ei saanudki sisse, EKRE nüüd sai. Oma organisatsiooni inimestega tuleb neil siiski jätkuvalt tööd teha, et kohalikel valimistel olla nii-öelda arvestatav tegija.

Rein Toomla, politoloog, Tartu ülikool: Pigem võib küsida, kes on rahul ja kes rahulolematu. Kui räägime Tallinnast, siis Keskerakond võib olla rahul ja peab olema rahulolematu. Võit tuli ju kätte, kuigi napilt. Nüüd peab analüüsima, miks kaotati kaheksa protsendipunkti, võrreldes eelmiste valimistega. See on suur vahe. Reformierakond peab olema rahul sellega, et nad kahekordistasid oma esindatust Tallinnas. Rahulolematus tuleneb sellest, et lõplik eesmärk – Keskerakond välja, ükstapuha kes asemele – jäi saavutamata. Sotsidel läks nagu läks – enam-vähem sama nagu eelmine kord.

Rahuloluks suurt põhjust ei ole IRLil, kes kaotas pea kolmekordselt. EKRE võib olla rahul, et nad üldse said midagi. Küsitluste põhjal on hakatud arvama, et nad on väärt rohkemat. Kõrged reitingud on seotud aga eelkõige sellega, et nad on opositsioonipartei, kes võib öelda tõepoolest seda, mida mõtleb. Nad ei tohiks arvata, et nende normaalne tase on 15% toetus, tegelikult jääb see praegu kindlasti alla 10%.

Valimisliidud lootsid muidugi sellist korralikku esindatust, aga korraliku õppetunni sai hoopis ärimaailm. See ei tähenda, et ärimehed ei peaks poliitikasse sekkuma, aga ju nad sekkusid siis niivõrd valesti. Näiteks Sõõrumaa tulemine poliitikasse – mida teeb olümpiakomitee president kohalikus volikogus?

Miks ei kahjustanud Taavi Rõivase ahistamisskandaal Reformierakonna tulemust?

Tõnis Saarts: Rõivas oli edukas e-häälte püüdmisel. Kui ahistamisskandaal oleks avalikuks tulnud kuskil nädal või kaks varem, ei ole välistatud, et see tulemus oleks olnud mõnevõrra teistsugune. Teisest küljest ei saa ütlemata jätta ka seda, et Reformierakonna valijaskond on lojaalne ja nende poliitikud ka üsna teflonist, nagu omal ajal oli Edgar Savisaar.

Agu Uudelepp, kommunikatsiooniõppejõud: See on natuke küsimus Ilona Kaldrele. Üks asi oli see, et selleks ajaks olid ju kõik e-hääled ja eelhääletuse hääled antud. Võib-olla see näitab natuke ka Eesti ühiskonna šovinistlikkust – öeldakse: nojah, mis siis nüüd on. See oli minu meelest üks naine, kes ütles, et täiskasvanud naine ei tohiks šokki saada, kui teda suudeldakse. Nähtavasti Reformierakonna valija ja Taavi Rõivase valija leiab, et see mingisugune tohutu mure ja skandaal ka nüüd ei olnud.

Kas Keskerakond jääb jälle üksi valitsema ja koalitsiooni ei tule?

Tõnis Saarts: Kuna see enamus on üsna õhkõrn, siis ma usun, et esialgu nad üritavad kindlasti teha koalitsiooni teiste parteidega, näiteks sotsidega. Võimalust, et ainult Savisaarele hakatakse lootma, kindlasti pole. Esimene valik ei ole ka Reformierakond ega EKRE.

Agu Uudelepp: Keskerakonnal võib olla kasulikum keegi koalitsiooni juurde võtta, kuid siis tekib ühtlasi küsimus, mispärast see keegi peaks sinna minema. Nende valimiste põhjal paistab, et endistviisi töötab vana strateegiline konflikt. Üritati ka uusi konflikte defineerida, aga nendest ei tulnud midagi.

Rein Toomla: Erakonnas on kindlasti jõudusid, kes ütlevad, et milleks kedagi kaasata. Teisalt sai Keskerakond konkurentidelt üsna agressiivset kriitikat ja ma loodan, et nad ei ole nii rumalad, et arvavad, et see oli asjata. Selleks, et asja leevendada, oleks hea, kui kedagi saaks kaasata, kes ütleks, et ärge seda tehke.

Kas need võiks olla sotsid, keda kaasata?

Agu Uudelepp: Keskerakond võib hea meelega sotsid võtta, aga mispärast nad peaksid minema? Taavi Aas on juba öelnud seda, et nemad on koalitsioonideks avatud küll, aga tingimus on see, et midagi lammutama ei hakata. See tähendab, et kõik ülejäänud erakonnad hakkavad näägutama ja teevad seda usinalt. Samas väike partner avastab, et tegelikult tal erilist hoova millegi mõjutamiseks ei olegi, sest et Keskerakonnal on hääled niisama ka koos. Kas üritada ennast kehtestada Toompea koalitsiooni kaudu? Kui teie meile Tallinnas seda ei anna, siis meie teiega Toompeal ka enam ei mängi? Pikas perspektiivis tähendaks see, et Toompea koalitsioon aetakse ka lõhki. Ja mis on see hoob, millega Jüri Ratas peaks mõjutama Tallinna linnapead – olgu ta siis Taavi Aas, või mine sa tea, mõne aja pärast Mihhail Kõlvart. Või mis peaks olema Jüri Ratase huvi mõjutada Tallinna linnapead, kui ta saaks lihtsalt öelda, et riigiasjad ja linnaasjad on lahus?

Rein Toomla: Lõpuks on sotsidel ka küsimus, miks sinna minna, kui neist midagi ju ei sõltu.

Oletame, et Keskerakond ja sotsid teevadki koalitsiooni. Kas IRLil tekib sel juhul alust nõuda endalegi  kohta, arvestades, et nad on valitsuses koos?

Tõnis Saarts: Keskerakond võiks olla huvitatud selle valitsusliidu kindlustamiseks samasuguse koalitsiooni loomisest Tallinnas, mis on olnud ka Toompeal. See oleks strateegiliselt neile üsna kasulik. Kuid ma ei tea, kas sellega on nõus IRL ja sotsid. Eks me näe lähinädalatel seda retoorikat, eriti IRLilt, kuidas nad hakkavad seda põhjendama, kui nad peaksid sinna minema.

Agu Uudelepp: Vana loogika on, et kui võtta koalitsiooni rohkem osalisi, kui on tarvis hääli, siis suurem osaline saab alati öelda mõnele väiksemale, kelle hääled tegelikult ei ole vajalikud: kui ei taha, siis äkki pole teid üldse vaja. Lisaks küsivad väiksemad ise, kui palju või kui häbematult midagi nõuda saab. Kui IRLi kogu kampaania on üles ehitatud sellele, et korruptsioonist pealinnas lahti saada ja minna siis ikkagi Taavi Aasa linnavalitsusse – ma ei kujuta IRLi hästi ette nii kõvasti oma sõnu söömas. Nad võisid ego alla neelata ja minna riigi tasandil koalitsiooni sellepärast, et sai rõhuda Jüri Ratasele ja põlvkonnavahetusele, aga kui Tallinna linnavalitsus jääb praktiliseks samaks ja öeldakse, et ega me midagi eriti teistmoodi teha ei kavatsegi, siis see oleks 2019. aasta peale mõeldes ääretult julge käik.

Rein Toomla: Võib küll. Kas just nõudma, aga võivad teha peeneid vihjeid. Keskerakonnal on alati valida – ei pea üldse kedagi võtma, aga mõistlik oleks siiski üks jõud kaasata, et vastutust ka teiste õlgadele veeretada.

Täispikad intervjuud poliitikakommentaatoritega on loetavad ohtuleht.ee/arvamus

Jaga artiklit

5 kommentaari

I
Imelik küll  /   01:47, 21. okt 2017
Kui võitis ikka keskerakond, kuidas siis sai ikka võita reform? Miks peab seda värki võrdlema teiste aastatega, ikka siis oli sellel rohkem kui tollel? Peaks ikka arvestama sellega, mis nüüd oli.
.
..................  /   14:27, 19. okt 2017
Võitjad kaotasid kõige rohkem. Tulid võitjaks väikeses kohas see võit ei loe midagi. Tehke rahvale selgeks.Rahvas arvab,et võitaja otsustab,kui see pole nii.

Päevatoimetaja

Geidi Raud
Telefon 51993733
geidi.raud@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis