Aastate jooksul on mulle selgeks saanud, et kinno minnes tuleb arvestada sellega, millist filmi sinna vaatama minnakse. Oleks näiteks väär oodata, et Jason Stathami järjekordne linateos pakub kinokülastajale ohtralt romantikat või et valentinipäeval ilmuv roosade plakatitega armas komöödia peidab endas tegelikult liitrite kaupa verd ja roppu vägivalda.

Täpselt samad lood on ka õudusfilmidega – julgelt võib vaimu valmis panna selleks, et ekraanile paisatakse ämbritäite kaupa rumalust ning äraleierdatud elemente. Selles aspektis „Palju õnne surmapäevaks“ žanri tavapärastest näidetest ei erine, sest rohkem kui ühel korral leidsin ennast pimedas saalis käsi laiutamas, sest kohe mitte kuidagi ei mahtunud pähe, miks peaks üks tegelane niivõrd lolle otsuseid vastu võtma. Ometigi oli tegemist äärmiselt meeltlahutava filmiga!

Filmi keskmes on ennasttäis tudengineiu Tree, kes korraliku pohmelli saatel ühel hommikul võõrast voodist ärkab. Sel hetkel ta aga ei tea, et mingil müstilisel põhjusel peab ta sama stseeni kordi ja kordi veel läbi elama. Nimelt mõrvatakse neiu sama päeva õhtul, ent selle asemel, et surnuna püsida, satub Tree ajalõksu, mis käseb tal enda sünni- ja surmapäeva korduvalt kogeda. Tree otsustab temale laskunud needust aga targalt ära kasutada ning asub iseenda mõrva lahendama ja otsima võimalust ajapüünisest pääsemiseks.

Naissoost ülbikut kehastav Jessica Rothe muutub kiirelt üpriski sümpaatseks ning suudab vaataja Tree’le kaasa elama panna. Muidugi aitab lisaks stsenaariumisse pikitud „halb inimene saab õppetunni ja hakkab heaks“ narratiiv, ent kui pole ilmekat sihverplaati, on seda tunduvalt raskem edasi kanda. Ülejäänudki näitlejad saavad enda osadega edukalt hakkama, sest tundub, et kõik on tabanud toda kõige olulisemat aspekti kogu filmi juures.

See on eneseteadlik.

„Palju õnne surmapäevaks“ saab suurepäraselt aru, et tegemist ei ole suurejoonelise filmielamusega, mis auhinnahooajal kuldseid karikaid noppima hakkab. Selle asemel esitleb ta ennast ausalt kui meelelahutuslik õuduspõnevik, mis kurameerib oskuslikult ka (pisut labase) huumoriga. Kuigi idee ei ole originaalne (sama päeva läbielamist on kujutatud filmikunstis peale „Groundhog Day“ ilmumist saadik ning „Palju õnne surmapäevaks“ ütleb selle ka ühel hetkel otse välja), suudab varem koomikseid kirjutanud stsenarist Scott Lobdell anda narratiivile piisavalt omapära, et vaatajad silmad ekraanil ning tagumikud tooliserval hoiaksid.

Muidugi, nagu varasemalt mainitud, leidub filmist nii mõnigi rumal moment, millele ei ole mingit muud põhjendust kui: „See on õudusfilm“. Kõrvaltoas on mõrvar, kes just hetk tagasi ühe inimese eluküünla kustutas? Ilmselgelt on ainuõige lahendus üksinda selle toa suunas liikuma hakata ja oodata, mil mõrvar valju muusikakärgatuse saatel varjudest välja hüppaks. Mis, te arvasite, et võiks joosta abi järele? Hah, rumal jutt! Filmi lõppvaatus on muidugi slasheri alažanrile omaselt etteaimatav ning mõrvari identiteet, kuigi mitte koheselt kivisse raiutud, muutub iga mööduva hetkega ainult selgemaks.

Siiski lahkusin seansilt hea tujuga, sest mulle ei oldud valetatud.„Palju õnne surmapäevaks“ ei üritanud mulle puru silma ajada ja öelda, et on enamat sellest, mida mulle pakuti – lõbusat ja lihtsat ajaviidet!

7/10

Jaga artiklit

0 kommentaari

Päevatoimetaja

Marge Sillaots
Telefon 51993733
marge.sillaots@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis