Mitu viimasel ajal meediasse jõudnud lugu väga erinevatel teemadel jätavad mulje, et avalikku arvamust mitte ainult ei kujundata, vaid sellega pigem manipuleeritakse. See võib, aga ei pruugi olla seotud lähenevate valimistega.

Hariduselt folkloristina olen pidanud kurvastusega jälgima, kuidas sõna müüt kasutatakse peamiselt vaid selle piltlikus tähenduses: müüt kui väljamõeldis, teaduslikus mõttes naeruväärne ebatõde või liialdatud kujutelm. Pidagem siinkohal meeles, et müüdid ja muistendid kui pärimuslikud arusaamad, „rahva teadus“ on lahutamatu osa meie identiteedist, mis on toonud meid siia ja viib kahtlemata ka edasi. Eriti kentsakaks teeb olukorra see, et kõikvõimalikud „müüdikummutajad“ kultiveerivad süüdimatult teisi „müüte“, mis nende maailmapilti sobituvad.

Üks selliseid on ettekujutus muutuvast maailmast, mis teeks seda justkui inimeste tahtest sõltumata. Sellega distantseeritakse end kõigest toimuvast mugavasse anonüümsustsooni, kus keegi otseselt millegi eest ei vastuta. Maailm muutub ja meil tuleb sellega kohaneda – niisugune on tüüpiline klišee, mida ikka ja jälle avalikus ruumis kohtab. Maailm ei muutu siiski iseenesest, vaid tänapäeval enamasti ikka inimese tegevuse (või tegevusetuse) tulemusel. See kehtib nii füüsilise kui ka mentaalse keskkonna kohta. Tõekspidamiste muutumiseks peab leiduma keegi, kes need kahtluse alla seab. Nii et oma tegude või arvamuste põhjendamine pelgalt muutuva maailmaga peaks meid paremal juhul ettevaatlikuks tegema.

Elu kui arvutimäng

Hollandi kultuuriloolane Johan Huizinga on kirjutanud suurepärase traktaadi „Mängiv inimene“ (1938), kus näitab, et tsivilisatsiooni arengut on läbi aegade oluliselt mõjutanud mänguline element. Tundub, et tänapäeval on järjest lihtsam segi ajada tegelikkust ja mängulis-virtuaalset reaalsust, kus oma identiteeti, staatust vms saab muuta paari hiireklikiga. Veelgi enam, mängleva kergusega kiputakse vormima ka kaasmängijaid, nende välimust ja mõttemaailma.

Igasugust piiride kompamist ja nihutamist, sh eetilis-moraalses plaanis, on samuti mugav põhjendada mänguga. Ometi on iga mängu toimimiseks vaja reegleid, mida saab muuta ainult kõigi mängijate kokkuleppel. Toogem näide paljude armastatud jalgpallist: mis juhtuks, kui osa mängijaid (või pealtvaatajaid) otsustaks ühel heal päeval, et punkti kirja saamiseks pole vaja lüüa palli mitte väravasse, vaid sellest üle? Sellist, uute reeglitega mängu saaksid nad harrastada vaid isekeskis ja see poleks kindlasti enam jalgpall selle traditsioonilises mõttes. Traditsioonilise jalgpalli sõpradelt ei saa seejuures eeldada ega ammugi mitte nõuda, et see uus mäng või mängureeglid neile meeldiks. Küll aga pole neil mingit põhjust ega õigust halvustada uute reeglite järgi mängijaid.

Armastame kõiki või kõike?

On ütlemata tore, et armastuse teema ikka avalikus arutelus püsib, kuid selle käsitlemine nõuab head taktitunnet ja kasvatust, et mõnele asjaosalisele kogemata mitte haiget teha. Ligimesearmastus on loomuldasa omane (loodetavasti) valdavale osale inimkonnast ning süüdistada kedagi selle puudumises seetõttu, et ta ei tunne poolehoidu mingi nähtuse suhtes, on äärmiselt lühinägelik ja solvav.

Eestlastel nagu ka mitmel teisel rahval on nõukogudeaegse ajupesu tagajärjel kujunenud välja teravdatud taju ja allergia igasuguse propaganda vastu. Lisaks veel meie loomuomane talupoeglik skeptilisus. See lubab mul olla üsna kindel, et oleme immuunsed mistahes propaganda suhtes ka edaspidi. Siiski tasub muu hulgas meeles pidada aabitsatõde demagoogia kohta: keegi ei saa olla autoriteet ega ammugi mitte ekspert igal alal. Nii tasubki endalt ikka ja jälle küsida, kas mingi arvamuse avaldaja on tõepoolest sõltumatu arvamusliider või kellegi-millegi huvides tegutsev arvamusdiiler.

Jaga artiklit

3 kommentaari

A
ahhaa kiidab kurvalt  /   08:55, 18. okt 2017
Üks selliseid on ettekujutus muutuvast maailmast, mis teeks seda justkui inimeste tahtest sõltumata. Sellega distantseeritakse end kõigest toimuvast mugavasse anonüümsustsooni, kus keegi otseselt millegi eest ei vastuta. Maailm muutub ja meil tuleb sellega kohaneda – niisugune on tüüpiline klišee, mida ikka ja jälle avalikus ruumis kohtab.
Lugupeetud Alo Malt kirjeldab just seda, mis Eestis toimub - eestlased Eestis on muutunud okupatsioonieelsetest subjektidest jälle objektideks, ehk teisisõnu eestlased pole ega käitu enam peremeestena omal maal, sest soroslik multikultistumine olevat paratamatus.... Ning seda protsessi juhib Brüsseli kuritegelik vastutustundetu kamp, kellesse suhtuvad siis kõik siinsed objektid kui meeldivasse? mugavasse? paratamatusse...
T
Täpselt 10-sse  /   15:28, 14. okt 2017
Ja hea näide on Mart Soidra artikkel tulevikust - arvamusdiiler

Päevatoimetaja

Kristjan Väli
Telefon 51993733
kristjan.vali@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis