„Oh issand, hullud päevad on käes!“ hüüab Tallinna trollis sõitev keskealine proua kellelegi telefoni, kui troll möödub reklaamplakatist. „Jälle nii äkki,“ lisab ta.

Olen ka märganud, et mida vanemaks saan, seda kiiremini jõuavad kätte kevadised ja sügisesed hullud müügipäevad ehk hullarid.

Töötasin aastaid Tallinna kesklinnas Maakri tänaval hullarite epitsentris. See on niisugune peen koht, mis jääb Stockmanni ja kaubamaja jalgsitee peale. Tänavu oli kaubamaja osturalli nädal varem, aga sageli on mõlema keskuse „päevad“ olnud samal ajal. Siis paistis töötoa aknast, kuidas tuhanded Stockmanni kollased kotid liikusid vasakult paremale kaubamajja ning paremalt tulid vastu kaubamaja roosad kotid ja liikusid Stockmanni. 

See rahvamass ei ole takistanud minulgi neil päevil ostukeskuste melu nautida. Mitte et mul just ostunimekiri kaasas oleks, aga väga tore on olla rõõmsate inimeste keskel, isegi siis, kui neid on ühes kohas korraga väga palju.

Kõik probleemid on kohalikud

Aga proual on õigus ka selles mõttes, et hullud päevad on käes ka valimiste tõttu ja päevad on juba päris kaua hullud olnud.

Lasteaiaõpetaja vaatas hiljuti koos lastega videot laulust „Rong see sõitis tšuhh-tšuhh-tšuhh". Pärast küsis õpetaja, kes siis sõitsid rongiga. Üks poiss vastas, et rongiga sõitsid kassid, koerad ja sotsid. Kas pole hullud päevad?

Enne valimisi on õhk nii elektrit täis nagu vahel jäähokimängus, kus iga kehapuude lõpeb vastasele äsamisega. Äsamise peale ruttavad kohale teised, kes hakkavad üksteisele äsama. Vastastikku ei äsa ainult väljakumängijad, vaid üle poordi ronivad ka varupingi mehed ja puhkeb üleplatsikaklus.

Meil on siiski õnneks sõnaline kaklus, kuigi juba üleplatsikaklus.

Vahel kostab justkui kõrvaltoast padja alt kellegi küsimus, kas see või teine on ikka kohalike volikogude valimiste probleem. Kuidas ei ole! On selgunud, et kõik probleemid on kohalike valimiste probleemid. Tallinna–Helsingi tunnel on, Rail Baltic on, Haapsalu raudtee on, rahvusvaheline lennuliiklus on, Saaremaa sild on, presidendi riietus ja kõned on. Samasooliste kooselu on ja oi kuidas on! Igas omavalitsuses on ju geisid.

Ja Kataloonia iseseisvus või mitteiseseisvus on ka vägagi Eesti kohalike valimiste probleem.

Mida kardab Hispaania?

Kui Kataloonias toimus referendum ja rahvast peksti, kinnitasid meie koalitsioonipoliitikud piinliku püüdlikkusega sõnu valides, et Hispaania on väga demokraatlik riik ja otsustab ise, kui palju politsei rahvast peksab oma territoriaalse terviklikkuse kaitseks. Opositsioonipoliitikud on rääkinud rohkem enesemääramisõigusest ja rahulike inimeste peksmisest.

Eesti valitsus ja Euroopa Liidu tippametnikud rääkisid täpselt sama, mida Hispaania valitsus. Et kui vaja, tuleb peksta ja üldse on see Hispaania siseasi. Kas Ungari, Slovakkia, Läti või Eesti politsei oleks võinud nii jõhkralt mittevägivaldseid inimesi peksta? Ungari ehitatud tara illegaalsete immigrantide sissetungi tõkestamiseks on ju väga ebaeuroopalik, kuigi kaitseb ka nn euroopalikke riike sissetungijate eest. Eks Hispaaniasse aupakliku suhtumise põhjus on sama, miks nad tulemusest sõltumata alati Eurovisioni finaalis on – see riik on suur ja neil on palju raha. Mida rohkem raha, seda rohkem siseasju.

Kõrgelt positsioonilt paistavad asjad ühtmoodi, madalamalt teistmoodi. Kui Hispaania on nii lõpmata demokraatlik, miks peab siis ühte konstitutsioonivastast hääletamist nii hirmsasti kartma ning saatma politsei eriüksused inimesi kumminuiade ja jalgadega peksma? Kui seadus ja jõud on teie poolel, mida te siis kardate ja peksate inimesi? Kuulake ja rääkige läbi. Ka edaspidi on Hispaania juhtkond pigem ähvardanud, kui kokku leppida püüdnud.

Konsulteerigem Laari ja Tarandiga

Eestist pärit Hispaania valitsuse tegevuse heakskiitjad küsisid peksmise hukkamõistjatelt retooriliselt, kas tahate Ida-Virumaa eraldumist samasuguse referendumiga ja tahate, et politsei ei sekkuks ja et Euroopa Liit oleks eraldujate poolel.

Aga Kirde-Eestis Narvas ja Sillamäel ju toimus 1993. aasta juulis referendum rahvuslik-territoriaalse autonoomia saavutamiseks. Kuna see Eesti eduloo oluline peatükk on kahjuks paljudel meelest läinud, võiks seda meenutada.

Eesti politsei ei läinud hääletajatele kallale. Suudate ette kujutada seda üleeuroopalist hukkamõistu, kui Eesti politsei oleks hääletajaid kumminuiade ja jalgadega peksnud? Eesti noor juhtkond käitus aga väga taibukalt ja vaoshoitult.

Riigikohus tunnistas referendumi põhiseadusevastaseks, nagu juhtus ka Hispaanias. Aga Mart Laari valitsus saatis juba varem piirkonda oma eriesindaja Indrek Tarandi, kes kasutas nii hirmutamise kui ka äraostmise taktikat nii rahva kui ka kohalike liidrite seas. Valitsuse propaganda Ida-Virumaal oli nii tõhus, et referendumi ajal ei usaldanud enamik rahvast enam kohalikke juhte.

Edasist on kirjeldanud värvikalt Kalle Muuli oma raamatus „Isamaa tagatuba“:

„Kui Narva volikogu juht Vladimir Tšuikin hakkas hääletusjärgsel pressikonverentsil välisajakirjanikele referendumi tulemustest rääkima, tormas Tarand lavale, rebis temalt jõuga mikrofoni ja teatas vabariigi valitsuse nimel rahulolevalt, et referendum on läbi kukkunud, sest sellel osales vähem kui pool elanikkonnast. Kehva keeleoskusega Tšuikinil ei õnnestunudki oma tõde kuulutada, Tarand rääkis tast lihtsalt üle.“

Muuli kirjeldab edasi, et kui peaminister Mart Laar 23. juulil Narva sõitis, ootasid kohalikud juhid teda linnavalitsuse hoone trepil, lisaks Peetri platsile kogunenud narvakad.

Muuli kirjutab: „Kui eelmine kord olid kohalikud võimumehed Laarile jõudemonstratsiooni korraldanud, siis nüüd, pärast äpardunud referendumit, oli Laari kord. Ta väljus autost, astus linnajuhtide välja sirutatud terekätest nagu tühjast kohast mööda ja tervitas esimesena hoopis natuke eemal ootavat Tarandit. Rahvas Peetri platsil ahhetas.“

Nii et selle asemel, et valmistuda Hispaanias oma rahva peksmiseks, oleks võinud juba mitu kuud tagasi Laarilt ja Tarandilt konsultatsioone võtta.

Eestis tahaks küll, et võim selleks korraks juba ära jagataks. Suur osa rahvast on kaua aega niivõrd eskaleeritud seisundis, et see hakkab millalgi tervise peale.

Jaga artiklit

2 kommentaari

M
Mulle on surmatunnini   /   16:11, 15. okt 2017
meelde jäänud "härra" ellermaa "manitsuskõne", kus ta oma lehekese peatoimetaja juhtkirjas HÄBISTAS PENSIONÄRE ALATU JA HÄBITU VINGUMISE EEST!
Et meie eluke siin SUPER, seda tõestas ta tuntud "kultuurategija" intervjuu avaldamisega, kus too prouake väitis ÜLBELT, et TEMA, "suur kunstnik" ei taha, soovi ja suuda esineda VANADELE,sest nood OMA VINGUS NÄGUDEGA VÕTAVAD TALT TÄIELIKULT inspiratsiooni ja meeleolu!!! :(
Hull jah, kui isegi peldikupaberi eest pead võitlema! :(
Aga mis sa õnnetu rikkur käid siis vaeste ja haigete eest seda viimastki ära krabamas?
E
ei  /   10:58, 14. okt 2017
sunni keegi sinna minema

Päevatoimetaja

Kristjan Väli
Telefon 51993733
kristjan.vali@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis