„See on käesoleva nädala pressilinastustest mu lemmik,“ ütles üks mu kolleeg, kui ootasime lifti, et näha Eleanor Coppola esikmängufilmi „Pariis võib oodata“. Veel enne, kui jõudsin küsida, et kas tõesti on tegu niivõrd hea filmiga, jätkas ta enda mõtet: „Sest see on kõige lühem!“

Tal oli õigus, sest kohe mitte kuidagi ei tahtnud meelde tulla, millal olin viimati näinud kinos filmi, millel pikkust kõigest pooleteise tunni jagu. Iroonilisel kombel tikkus aga kõigest mõnikümmend minutit peale kinoseansi algust igavus ligi ning käsi kiskus vägisi tasku poole, et sealt leiduvast nutitelefonist põnevamat tegevust leida.

Kuldikka jõudnud Coppolale ei ole filmitööstus iseenesest võõras, on proual vöö all ka auhinnatud dokumentaalfilm „Hearts of Darkness: A Filmmaker's Apocalypse“, mis räägib tema abikaasa Francis Ford Coppola filmi „Apocalypse Now“ valmimisest. Too aga valmis aastal 1991 ning tegu oli dokumentaali, mitte romantilise komöödiaga, seega tekib küsimus, et kuivõrd hästi „Pariis võib oodata“ on õnnestunud? Vastus: mitte nii väga.

Filmi keskmes on Anne, kes sooviks hea meelega enda abikaasa Michaeliga maalilises Cannes'i linnas aega veeta, ent viimane on mattunud töö alla. Paarike peaks ühes Pariisi reisima, ent ootamatu tööots kutsub Anne'i abikaasa mujale ning naise reisikaaslaseks saab Michaeli kohalik äripartner Jaques, kes ei raiska aega ning hakkab naisele juba esimesest hetkest külge lööma. Kahetunnisest autoreisist saab kahepäevane ekskursioon mööda Prantsusmaad, mille jooksul süüakse erinevaid kohalikke roogasid ning juuakse ohtrates kogustes veini.

Ja see ongi kogu film.

Ei, ma ei ürita hetkel mingit peent nalja teha. Suurem osa stsenaariumist keskendubki just kohaliku kulinaaria tutvustamisele ning kõigest aeg-ajalt üritatakse vaatajale meelde tuletada, et kõike seda hoiab koos õhkõrn ettekääne loost. Tundub, et Coppola on pannud kõrva taha Adam Sandleri idee, mis ütleb, et iga kord, kui on tahtmine kuskile reisile minna, tuleb kaamera ja sõbrad ühes võtta ning öelda kõigile, et sa teed filmi!

Kuigi Eleanor Coppola on tunnustatud dokumentalist, ei tähenda see, et mängufilmi tegemine tema jaoks automaatselt kergem oleks. „Pariis võib oodata“ ilmutab enda amatöörlikke tahke pea igas aspektis ning juba kaugelt hakkab silma, et tegu on kellegi esimese sammuga antud maailmas – stsenaarium on pealiskaudne, operaatoritöö igav ning kui keegi küsiks mu käest, et kuidas mulle linateose muusika meeldis, vaataksin talle tühja pilguga otsa nagu mälukaotuse küüsis vaevlev inimene ja küsiksin: „Selles filmis oli muusika?“ Näitlejatöödele suuri etteheiteid ei saa teha, ent millegi enneolematuga vaatajat samuti ei üllatata, seega ka selle eest on raske plusspunkte jagada.

Pariis võib oodata ning täpselt sedasama peaks tegema ka kinokülastaja – ootama paremaid filme.

4/10

Jaga artiklit

3 kommentaari

H
hmm  /   02:15, 17. okt 2017
Lähen ka vaatama, sest sellist nn aeglast elu peab oskama nautida.
S
Sten Kohlmann,  /   12:48, 16. okt 2017
miks teed maha filmi, kui ise oled suht pealiskaudne. vaevu ikka filmi tuumani jõudma. kui ei suuda, polegi midagi teha.

Päevatoimetaja

Marge Sillaots
Telefon 51993733
marge.sillaots@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis