6
fotot
SOOV TÄITUS: Helgi sai üle pika aja kalamarja osta.  (Teet Malsroos)

Selle kuu alguses jagas riik üksi elavatele pensionäridele esimest korda 115 euro suurust toetust, mille eest on pensionärid juba esimesed väljaminekudki teinud – näiteks ostnud kalamarja või kalleid retseptiravimeid.

Helgi on üks neist pea 84 000 pensionärist, kes üksi elava pensionäri toetuse sai. Naine elab Tallinna kesklinnas viiekorruselise kortermaja viimasel korrusel, toimetab iseseisvalt ning juhendab Kadriorus vanurite eneseabi ja nõustamisühingus õmblusringi. Ringitegevust veab Helgi Kadrioru ühe silmapaistvama puumaja teise korruse ruumis, kust kostub kokkutulnute sõbralikku jutuvada, laual ootavad kohvitassid ja lahtilõikamata kook. Helgi on juhendanud õmblusringi juba 25 aastat, kuid sõnab kahjutundega hääles, et ei tea, kas saab järgmisel aastal jätkata, sest käsi, mis enam hästi liikuda ei taha, teeb muret.

Küll aga saab naine iseseisvalt hakkama. Poja pere käib teda vaatamas ja lapsed toovad toidukraamigi poest koju. Vahel on seda nii palju, et süüa ei jaksagi.

„Rahalises mõttes tulen toime,” sõnab Helgi, kes ongi elukutseline õmbleja ja teenis varem õmblustööga lisarahagi, mille eest käis reisimas. Nüüd nõrgenev tervis reisimist ei võimalda. 

432eurosest pensionist naise sõnul pärast elamiskulude tasumist suurt midagi alles ei jää. „1953. aastal ehitatud maja on veel soojustamata ja kütet kulub palju,” räägib naine. Talvekuudel kulub küttele pea 200 eurot ja talle jääb kuus 100 eurot kätte, mis samuti elamisele ja rohtudele ära kulub.

Üksi elava pensinäri toetus oli Helgi sõnul tore üllatus: „Unistus on kogu aeg, et tahaks midagi põnevat ja on hea, kui niisugune kingitus tuleb. Tegin endale väikese kingituse, käisin toidupoes ja ostsin punast kalamarja,” ütleb Helgi ning lisab mõni hetk hiljem, et teise osa summast kulutas ta väikesele konjakipudelile, kust võtab iga päev 10 grammi. „Siis pole rohtu vaja!”

Naine möönab, et kui kalamarja pensionär üldjuhul ei osta, siis väiksemaid asju saab pensionipäeval endale ikka lubatud, näiteks maiustusi. Teinekord saab aga tuppa vaasi lilledki ostetud. Helgi sõnul ei ole asjad talle kunagi väga tähtsat rolli mänginud ning terve elu on tagasihoidlikult läbi aetud. „Ainus unistus on, et saaks esimesele korrusele kolida.”

Seda, kui suur peaks olema summa, millega ta lahedalt toime tuleks, Helgi öelda ei oska, ent tunnistab, et otseselt midagi kurta ja kaevata ei ole, ehkki pension 40 tööaasta eest kipub väikesevõitu olema. „Muidugi võiks lahedamalt elada, aga kui on rohkem raha, siis ka kulutad rohkem.”

Ravimid neelavad sissetuleku

„Pensionäri suurim mure ongi tervis,” ütleb tänavu 93aastaseks saanud Aleksander, kes veel aasta-poolteist tagasi võttis Haaberstis aktiivselt osa kohaliku meesteklubi üritustest, kuid pärast seda, kui tervis halvemaks läks, saab mees veidi pikema teekonna võtta ette käimisraami toel. „Võtan 12 tabletti päevas. Üle 300 euro kuus läheb rohtude peale. Eks see riigi antud summa kulub ära, aga kui seda saaks iga kuu, oleks see suur asi. Eks ta üksikule inimesele aitab küll kuidagi.”

Ei teagi, mida toetusega peale hakata

Pensionär Aase juhendab Kristiine tegevuskeskuses aktiivselt käsitööringi ja osutab naiste meisterdatud käsitööloomadele, mis ruumi seinu kaunistavad ning arutleb, et tema küll ei kujuta ette, kuidas käsitöö tegemisega on võimalik tulu teenida. Tegijaid on palju, aga ostjaid vähevõitu. Nii meisterdavad ka käsitööringi naised kaunistatud barette ja lõbusaid mänguloomakesi rohkem enda silmailuks. Naise sõnul ei kujuta ta ettegi, millele riigilt saadud lisaraha kasutada. „Ma kardan, et kui ma välja mõtlen, mille peale ma ta kulutan, on ta mul juba läinud,” sõnab Aase ning lisab, et eriline arvepidaja ta selles osas, kui suur summa täpselt millele kulub, ei ole. Põhilised kulutused on ikka kütte- ja veearved ning toit ja ravimid. „Ega palju pensionist alles ei jää, eriti talvel.” Ka ravimite puhul ei tea kunagi, palju kuluda võib. „Arst kirjutab ravimi välja, lähed ostma ja maksad selle hinna, mida küsitakse,” sõnab Aase.

Kellel on õigus üksi elava pensionäri toetusele

2017. aastast alates hakkavad üksi elavad vanaduspensioniealised saama toetust 115 eurot üks kord aastas, oktoobrikuus. Toetuse saaja peab vastama järgmistele tingimustele:  

  • olema vanaduspensionieas
  • elama rahvastikuregistri andmetel Eestis üksi 
  • talle on määratud pension ja selle igakuine netosumma (tulumaks on maha võetud) on väiksem kui 1,2kordne Eesti keskmine vanaduspension. 2017. aastal on see 470 eurot. 

Tänavu 5. oktoobril maksti toetust 83 749 inimesele summas 9,6 miljonit eurot. 9. oktoobri seisuga on lisandunud veel 67 üksi elava pensionäri toetuse saajat, kes eri põhjustel registrist välja ei tulnud. Näiteks olid rahvastikuregistri andmed vigased; inimene on hooldekodus või on hooldekodus temaga samale aadressile kirjutatud inimene; välismaalt pensioni saajad, kes teatasid oma välispensioni suuruse hiljem.

Allikas: Sotsiaalkindlustusamet 

Jaga artiklit

105 kommentaari

  /   14:14, 12. okt 2017
Kui Reformierakond oli võimul, siis kuuldus sageli pensionäride hala, kui väike on pension ja kui raske toime tulla on. Nüüd on poes toimunud slline hinnatõus ja pensionärid enam ei vingugi. Kas aprillis toimunud 4,7%-line pensionitõus (see toimub seaduse korras ju igal kevadel) oli selleks piisav. Ütlen, et eelmise valitsemise ajal oli pensionäril kergem kui nüüd!
V
VAV  /   13:57, 12. okt 2017
Kui riik hakkab arvestama pensioni nagu mujal Euroopas, siis ei peaks tegema kingitusi enne valimisi. Olgu iga töötatud aasta ka pensioniarvestuses. Kas on statistikat, kui paljudel inimestel läheb ühe pensioniaasta arvestamiseks kolm tööaastat? Kaldun arvama, et 45 % vähemalt.

Päevatoimetaja

Geidi Raud
Telefon 51993733
geidi.raud@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis