Algatuseks pean rääkima oma välimusest. Olen 186 cm pikk ja täisriietuses ligemale sada kilo. Ehkki vorm pole enam see, jaksan nõksa endast suuremaidki tegelasi üle turja visata.

Selle alfaisasliku sissejuhatuse mõte ei ole eneseimetlus, vaid osutamine, et kui inimesel vähegi oidu on, siis pole ma esimene valik, keda juhuslikuks ohvriks valida. Aga võta näpust!

On üks kontingent, kellel pole seda oidu, kuid jõult käiksid must üle nagu õlekotist: need on raskes stimulantide joobes narkomaanid, Jaapani kamikazede ja Skandinaavia berserkide maarjamaised sugulased – ainult ilma eesmärgita, ja seda ohtlikumad. Ühe sellisega kohtusin nädala eest reedel, pisut pärast kella kümmet Tallinnas Põhja puiesteel trammipeatuse lähedal. 

Olen varemgi sekeldustesse sattunud: küll on mind seitsmendas klassis pärast tunde oodanud keskkooli „kapid,“ kes tulid koolikiusajale appi, sest viimane oma jõuga must üle ei käinud; küll on suvalises Nõmme pubis läinud lappama, kui kogemata oled kergelt müksanud vastu kohaliku staari õlga. Aga kordagi pole ma tundnud surmahirmu. Eesmärk on paika panna, hirmutada, mis iganes. Aga see berserk, kes mulle seal Põhja puiesteel peale lendas, oli sellises ülesköetud raevus, et… minu õnn, et peale stimulantide, mis panid ta ahvikiirusel tegutsema, oli ta ka väga tugevasti alkoholi manustanud, mistõttu oma löökides ebatäpne.

Stseen ise – vaevu pool minutit mu elust – oli laias laastus järgnev.

„Õu, papi, suitsu on!?”

Juba eemalt märkasin, et mulle tuleb vastu tüüp, kes räuskab looma kombel telefoni ning tuigerdab. Oli selge, et tegu ei ole tavajoodikuga, kelle joviaalne agressiivsus meenutab pigem komöödiat. Tegu oli loomaliku lõriseva agressiivsusega, mida ma polnud varem kogenud. Vähemalt mitte inimese esituses. Välkpildina meenusid ajakirjanduseski kajastatud juhtumid, kus narkomaan lajatab hoobi teda kaubanduskeskuses korrale kutsuvale turvamehele, kes sureb.

Hakkasin minema teisele poole teed – see oli viga! Oleksin pidanud jooksma, jooksma ja veel kord jooksma – kas või tuldud teed tagasi –, niipea kui ma aru sain, millega tegu on. Ärge teie nii tehke, nagu mina! Jookske kohe nii kuidas jalad võtavad. Õnnelikku juhust ei maksa loota.

See tüüp nägi, et ma lähen teisele poole teed, hakkas diagonaalis mulle lähenema ning röökis: ”Õu, papi! Sul suitsu on!?” (20aastaste jaoks olen mina ju papi oma 38 eluaastaga). Ja siis tegin ma oma teise vea, vastates: „Ei ole.“ Oleksin pidanud ütlema, et on küll, hetke kasutama ja jooksu pistma. – „No kurat küll!“ röökis ta vastuseks.

Viis meetrit, mis meid veel lahutasid, läbis tüüp ühe hüppega. Ja sama hüppe tuules asus ta minu pihta pommlööki virutama. Teate küll, see on löök, kuhu sisestatakse kogu keha raskus. Aga, nagu ütlesin, õnneks oli tüüp väga purjus ja ma juhtumisi väga kaine ja surmahirmust ülimalt fokuseeritud, tänu sellele suutsin umbes 90% löögist pääseda nii, et tüüp koguni pikali kukkus ja ma jooksu sain. 

Soe hingeõhk seljal

Ehkki mul õnnestus pääseda enam-vähem tervelt, on õõva tekitav tunne siiani sees. See on võrreldav hiigelkoera rünnakuga. Tegelikult on mul lähedane kogemus olemas kümnendast eluaastast. Isegi nõukaaegses kolkakülas, kus kasvasin, pandi lõpuks see imeloom magama – koeral oli kombeks lambaid lõhki kiskuda ja ka inimesi rünnata. Selle loomaga oli mul kogemus, kus ma ainuke kord enne seda narkarit olen tundnud siirast surmahirmu.

Nimelt kiskus see loom mu silme all end ketist lahti ja tormas minu poole. Olin kuulnud, et kui täiesti liikumatult seista, siis koer ei ründa. Vastab tõele. Need minutid olid pikimad mu elus, kui see jõhkard oma suure koonuga mind nuuskis. Sarnane surmahirm oli mul terveks õhtuks, kui mind ründas inimene, mitte koer.

Kujutage nüüd ette sajakilost sõjakoera, kui ta teile vastu tuleb, kahel jalal kõnnib ja lõrisedes hambad paljastab. Oleks ju hirmus? Ometi ei ole juba 25 aastat tundunud see hirmus meie poliitilisele eliidile, et selliseid plahvatusohtlikke sõjakoeri kõnnib mööda Eestit tuhandeid. Ja siin hakkab minu peaaegu et pime raev pihta! Sest asi ei ole ju minus, vaid minu lastes ja lähedastes ja lähedaste lähedastes. Mis kõlab veelgi kummalisemalt: asi on ka sõjakoertes endis, sest keegi ei saa sõjakoeraks üleöö. Selleks, kes on valmis pikemata inimese pihta pommlööki lajatama, saadakse väga pika ja keerulise, enamasti ka ülimalt traagiliste faktorite tulemina.

Kuradi tattnokad, raisk!

Narkomaania ja seda laadi fenomenid (seltskondlikud tarbimised ja muidu fun) on nii läbi ja lõhki Eesti asi, et selle peaks kuulutamagi rahvuslikuks pärandiks ja tegema taotluse UNESCOle (unustage ära e-valitsus, suitsusaun või -pääsuke – me oleme narkarid, that’s what we do!). Ja ometi pole endeemiline narkoteema saanud aparaadipoliitikutele isegi tõsiselt võetavaks debatiobjektiks, rääkimata selle probleemi lahenduste üle mõtisklemisest.

Ma tahaksin karjuda: kuradi tattnokad, raisk, kes te olete suutnud 25 viimast aastat teha Eesti poliitika põhiküsimuseks – kui ainult veidi utreerida – selle, kas keegi on Savisaare poolt või vastu! Inimesed surevad nagu kärbsed, inimesi lüüakse tänaval maha nagu kärbseid ja teie istute liivakastis ja kaklete oma liivakookide pärast. Kuradi tattnokad, raisk!

Ja ärge öelge nüüd omaaegse Ansipi kombel, kes haavus, kui Rein Raud Eesti poliitikuid moraalseteks värdjateks nimetas, et kui nimetate meid tattnokkadeks, siis me ei mängi. Siis teie mäng jääbki sinna liivakasti, kus ta 25 aastat on olnud. Aga teadke, et teie liivakasti ümber nuusib juba ammu hiigelkasvu koer, kes on näljane.

Lõpetuseks, annan teile praktilist nõu, aparaadipoliitikud, – politoloogilist nõustamist, kui soovite. Kui teil tekib kiusatus jälle liivakasti minna, siis kuulake Pink Floydi lugu pealkirjaga ”Dogs of War” ehk ”Sõjakoerad”. Veel parem, pange klapid pähe ja kuulake neid sõnu üürgamas. Samal ajal vaadake oma kõige kallimaid ja mõelge, kuidas ukse taga kostab jõhkrat röökimist ja te näete, kuidas raudne turvauks paindub löökide all, nagu oleks ta plekist ja sisse astub sõjakoer, täies loomalikus raevus. Ma katsetasin seda, vaadates oma rahulikult mängivaid lapsi. Ma ei ole just nõrganärviline, aga...

Teksti pikem versioon ilmus ja on kõigile kättesaadav autori Facebooki lehel 3. oktoobri postitusena.

Jaga artiklit

6 kommentaari

P
Peetrile  /   16:21, 14. okt 2017
See teema popole ei meeldi. Niiet ära loodagi. et teema vedu võtab. Liiga tulus.
H
hellik  /   22:39, 11. okt 2017
Tundub, et suurem mees ajas hirmu naha vahele. Sõjakoerad - hirmul on suured silmad . Mingi psüholoogiline loba- räägin end tühjaks läheb paremaks. Kõige eredamad mälestused tunduvad olevat põhikoolist ja kõrtsist, kus juhtus midagi uskumatut ja Suurele mehele julgeti midagi teha. Siingi pöörab tähelepanu sellele, et pole tavaliselt esimene ohver. Tänu oma suurusele. Huvitav oleks teada kas politsesisse ikka avalduse tegi, või on see 100% teraapia . Mitte, et meil narkaritega probleemi poleks ja riigiisad ei taha sellest midagi teada.

Päevatoimetaja

Merilyn Närep
Telefon 51993733
merilyn.narep@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis