Tänapäeva mõõdupuu järgi on Eesti luteri kiriku vaated tagurlikud, kui praegusel kärgperedest tiinel ja vähemuste riikliku sallimise ajastul kordab peapiiskop kiriku ametlikku seisukohta, et homoseksuaalne praktika, nagu ka heteroseksuaalsed abieluvälised seksuaalsuhted on patt. Tundlikuma närvikavaga kodanike silmis võivad kirikupea sellised seisukohavõtud nagu ka kooseluseadusele negatiivse hinnangu andmine tunduda vihakõne viljelemisena.

Et aga Eesti on vaba maa, siis ei keela keegi kirikul isekeskis neile oluliste teemade üle diskussioone pidada, alates homoseksualismile hinnangu andmisest kuni selleni välja, mitu inglit mahub nõelateravikule istuma. Kirik võib seda teha isegi siis, kui peapiiskop ei suuda tunnistada – nagu kirjutas Ahto Lobjakas – , et 19. sajand on möödas ega tule kunagi tagasi. Samas pole seisukohtade muutmises ja ümberkujundamises iseenesest midagi uut. Ilma reformatsioonita oleks Eesti edasi katoliiklik maa ning kooseluseaduse taunimise asemel või kõrval käiks siin praegu nagu mujalgi maailmas hoopis preestrite kuritarvituste paljastamise protsess. Vähemalt praeguseks pole kirik kooseluseaduse kaitseks oma arvamust avaldanud õpetaja suhtes samme astunud, kuigi peapiiskop pole mitte ainult teravalt kritiseerinud tema seisukohti, vaid ka öelnud otse, et riigikogul pole õigust teatud seaduseid vastu võtta.  

Nii kerkib kiriku selliste seisukohavõttude tõttu õigustatud küsimus, kas riigikogus vastu võetud seadusele vastu seisev kirik ikka peaks olema riigiga seotud tseremooniatel palvetamas või õnnistamas. Seda olukorras, kus meil riigikirikut pole ning viimase rahvaloenduse andmeil loeb end luterlaseks vaid kaheksa protsenti elanikkonnast. Senise langustrendi jätkudes on ülejärgmiseks rahvaloenduseks luteri kirik Eestist kadunud. Samas on peapiiskop väga nõudlikult reageerinud presidendi keeldumisele osaleda ametisseastumise jumalateenistusel.

Oleks liialdus väita, et kiriku riikliku esindusrolliga rõhutame enda kuulumist kristlikku maailmapilti ja seisame vastu islamiriigi laienemisele. Nii võikski kirik jääda oma taevaste liistude juurde. Riigil aga peaks laskma tegelda asjadega, mis riigi kohus. Valitseks rahulik kooseksisteerimine ilma teineteist segamata.    

Jaga artiklit

62 kommentaari

R
Riik sekkus  /   15:01, 11. okt 2017
mitte kirik. Tehke endale ikka asi selgeks. Teatud grupid riiki kaitsekilbina ja rahastamisallikana kasutades üritavad nendega mitte nõustujatest üle sõita ja tasalülitada. Kuid nagu kohtupraktika meil näitab, siis enesekaitse korral saab ohver hoopis karistada ja kurjategija irvitab.
L
lugeja  /   14:25, 11. okt 2017
Meie riik ongi hukas just seetõttu,et inimesed elavad ilma Jumalata.

Päevatoimetaja

Marge Sillaots
Telefon 51993733
marge.sillaots@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis