Kristian Kullamäe mängib tugevas Saksamaa Bundesligas. (Martin Ahven)

Keegi ei kujuta tänapäeval ette olukorda, et kõik Eesti pallimängukoondise liikmed teeniksid klubileiba kodumaal. Olgu tegemist siis korv- või võrk-, jalg- või käsipalliga. Kuid alati pole see niimoodi olnud. Suurem mängijate liikumine klubide vahel on toimunud alles viimastel aastakümnetel.

Näiteks hooajal 1994/95 jalgpalli Meistrite liiga võitnud Amsterdami Ajaxi ridadesse kuulusid hollandlaste kõrval vaid kaks nigeerlast ja soomlane Jari Litmanen. Tänapäeval, kus ükskõik millise klubi naftašeigist omanik võib üle maailma kõik ässad endale kokku osta, suudaks Ajax võidu nimel konkureerida ainult juhul, kui läheks samuti mõne rahajõmmi kaitsva tiiva alla.

Kui Eesti 1991. aastal vabaks sai, kehtis korvpallimaailmas reegel, et klubis tohib omade kõrval olla ainult kaks välismängijat. Ja ometi avas 1993. aasta EMi kuues koht peaaegu tervele tollasele koondisele välismaised uksed.

Kohalikku turgu püütakse praegugi kaitsta – kus rohkem, kus vähem –, ent kui näiteks võistkonna pooledki liikmed tohivad olla välismaalased, tähendab see mõistagi hoopis uut olukorda. Tipp- või tugevatesse klubidesse on raske pääseda, kuid kes vähegi tegija on ja tahab, see Eestist välja ikka pääseb. Tõestuseks asjaolu, et nüüd, mil klubihooajad on alanud, annab kõigi piiri taga mängivate pallurite tegemisi kokku lugeda.

Teistest veidi erinevas olukorras on vaid korvpall, kus BC Kalev/Cramo ja Tartu (Rock) on aastaid pakkunud omadele mängijatele VTB Ühisliiga ja eurosarja näol piisavalt head väljundit. Teravaimad tipud on mänginud välismaal, veelgi kõrgemal tasemel, paljud koondislased aga kodumaal.

Ent just noored korvpallurid liiguvad üha enam välismaale. Kui Ühisliiga kõrvale jätta, kuulub praegu kõige kõvemas sarjas mängivasse tiimi Siim-Sander Vene (Itaalia meistriliiga) kõrval Kristian Kullamäe (Saksamaa meistriliiga)! Lisame terve rea Hispaania ja Itaalia meistriliigast aste-paar allpool mängivaid noormehi.

Jalgpallikoondis pole kolmes viimases MM-mängus lasknud endale lüüa ühtegi väravat ja tõusnud alagrupis neljandale kohale. Koondise nimekirjast leiab näpuotsaga koduliiga mehi, enamik teenib leiba välismaal. Meeldiva erandina on viimastes heitlustes kerkinud säravalt esile floralane Joonas Tamm.

Sama teema on ka võrk- ja käsipalluritega, kus paljud koondislased esindavad samuti erineva tasemega välisklubisid.

Miks peaks vähemalt korra elus püüdma välisklubis ära käia? Jalgpallikoondislane Nikita Baranov andis üleeilses Õhtulehes hea vastuse. 25aastane keskkaitsja pallib piiri taga esimest hooaega, ta esindab Norra väikese, 20 000 elanikuga linna Kristiansundi meeskonda.

Profispordi jaoks on tegemist ideaalse kohaga: treeningutingimused on korralikud ja kõrvalisi ahvatlusi pole. „See on hea, mulle meeldib. Olen seal praegu õnnelik,“ ütles Baranov koondise äsjase Portugali-reisi aegu.

Kodus olles teavad kõik, et argimured tulevad vähem või rohkem sportlase ellu. Välismaal, eriti klubis, kus selleks kõik võimalused loodud, on tõepoolest nii, et võta ainult pall ja mine trenni. Mine jõusaali, käi jooksmas. Sa saad pühenduda endale, enda arendamisele. Kõva konkurentsiga spordimaailmas teisiti tippu ei jõua.

Jaga artiklit

0 kommentaari

Päevatoimetaja

Marge Sillaots
Telefon 51993733
marge.sillaots@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis